Sinu sügavsinistesse silmadesse võib eksida või lausa uppuda. Need on sama lummavad kui kristallid minu hingekambris. Siirad armastuse allikad, millest peegeldub elu ilu ja headus. Aitäh, armas, et tulid ja näitasid, et võin ennast aktsepteerida sellisena, nagu ma olen. Rääkida seda, mida mõtlen ja tunda, mida kogen. Sa oled nii minu moodi, ent ometi nii imetlusväärselt tugev! ❤ ...

Üks imeline hing on meie keskelt lahkunud – nii ilus, särav, ebamaine. Lea Dali Leon oli inimene, kes puudutas ja endiselt puudutab läbi oma loomingu tohutul hulgal inimesi. Ka mind, kes ma teda isiklikult ei tundnud, aga jään alatiseks mäletama tema erakordset häält, tema surematut naeratust, tema ingellikku välimust. Mul läks omajagu aega, et võtta kätte temast kirjutatud raamat, ent võtsin ja ei kahetse, sest mul oli õnn saada osa tükikesest Lea maailmast, mida ta armastas kogu selle ilus ja valus ...

Ma kaotasin enesega kontakti. Ma ei tundnud ega näinud enam. Sulgesin oma hingekambri valu eest, mida oli väljakannatamatult raske kanda. See oli minu esimene lein, minu esimene kaotus. Kisendasin valust, soovides, et see lõppeks. Ja mind võeti kuulda – see lõppeski. Ent üks asi on mitte tunda valu, ent teine asi on mitte enam ära tunda ennast. See inimene ei olnud enam mina. Tasapisi õppisin uuesti usaldama ja elu tunnetama. Nagu kastaks varbaid külma merevette, ettevaatlikult ja sammhaaval. Tasapisi taastus minu loomuomane tundlikkus ja tasapisi olen avamas oma hingekambrit nii, et ma ennast uuesti ära ei lõhuks ...