Ei, siin haiglas ma oma last ei sünnita!

Ei, siin haiglas ma oma last ei sünnita!

Oma lugu jagas Triin.
Foto: Shutterstock.

„Ei, siin haiglas ma oma last ei sünnita,“ otsustas Triin vaid loetud tunnid enne sünnitustegevuse algust. Iga rasedusega sätib tulevastes emades oma koha mõnusasti sisse ka enneolematu julgus, tugevus ja otsusekindlus. See on emainstinkt, mis teab ja tunneb kõige paremini!

Olen 34-aastane kahe poisslapse ema. Elame pisikeses alevis Raplamaal ning naudime koos perega maaelu rahu ja vaikust. Mõlemad minu poisid olid perre väga oodatud. Rasedused kulgesid üsnagi rahulikult ja ilma suuremate komplikatsioonideta. Tundsin küll vahetevahel seljavalusid ja väsimust, ent enamik rasedust kogenud naisi teavad, et need nii-öelda pisivaevused käivad asja juurde. Kuid veel enne, kui minu teine laps siia ilma sündis, sain võimaluse oodata veel ühte beebit. Suureks kurvastuseks see rasedus aga 12. nädalal katkes. See oli meie pere jaoks kohutav löök, sest uus beebi oli väga oodatud. Otsustasime, et võtame aja maha ja leiname oma kaotust. Ühte teisega asendada ei saa ning tuleb võtta aeg, et kaotusest täielikult üle saada! Loodusel olid aga teised plaanid ning vaid mõned kuud pärast kõhubeebist ilma jäämist sain teada, et olen taas lapseootel. Kuni 12. nädalani hoidsin hinge kinni ja olin tõeline närvipundar. Kartsin kohutavalt, et ka see rasedus võib katkeda. Enda heaolu nimel hakkasin kasutama psühholoogi abi. See oli parim, mis ma tol hetkel enda ja oma lapse heaks teha sain! Psühholoog aitas mul rahuneda ja asjades selgusele jõuda. Kui kõige kriitilisem aeg oli möödunud, suutsin jälle vabamalt hingata ning kandsin oma raseduse õnnelikult lõpuni.

2014. aasta juulikuu viimasel suvepäeval, mil rasedust oli juba 41+ nädalat ja suur kuumus hakkas vaikselt liiga tegema, soovitas minu günekoloog minna mul haiglasse sünnituse esilekutsumisele. Niisiis läksimegi kogu perega saatekiri näpus Tallinna Pelgulinna haiglasse. Minu esimene poeg sündis Rapla haiglas ning kui oleks olnud võimalik, oleksin ka oma teise lapse just seal sünnitanud. Kahjuks oli Rapla sünnitusosakond selleks ajaks juba suletud ja kuna Pelgulinna haiglast jätkus minu tutvusringkonnal ainult häid sõnu, siis valisime oma teise lapse sünnikohaks just Tallinna sünnitusmaja. Pelgulinna haiglasse jõudsime vahemikus 10.00–11.00. Haiglasse läksin edasi juba üksi. Mees jäi mind meie 3-aastase pojaga autosse ootama. Leppisime kokku, et annan neile jooksvalt teada, mis edasi saab. Võtsin haiglasse kaasa ka mulle ja beebile mõeldud vajalikud asjad, sest olin kindel, et hakkan varsti sünnitama.

„Mul on väga soojad mälestused oma esimese poja sünnitamisest ja ootasin juba kannatamatult teise lapse ilmale toomist. Sünnitusprotsess on nii huvitav ja imetlusväärne. See on uskumatu, millega naise keha on võimeline hakkama saama.“

Olin vaevu saanud haigla uksest sisse astuda, kui juba seisin silmitsi mornide nägudega. „Tere hommikust, tulin sünnitama!“ ütlesin reipalt nende poole pöördudes. „Miks sa nii rõõmus oled?“ sain nähvava vastuse osaliseks. Sellise vastuse peale ulatasin jahmunult oma saatekirja ning mind vormistati seejärel haiglasse. Edasi viidi mind ülevaatustuppa ning pandi 45 minutiks suure akna alla KTG masina külge lamama. Juulikuu viimasel päeval oli õues kolmkümmend kraadi sooja, aknakatteid ees ei olnud ja päike paistis otse tuppa. Ainsaks privaatsusesemeks oli teistest eraldav niinimetatud vannikardin. Kui vaid saaksin edastada selle tunde, kui palav mul seal oli. Kartsin, et ei pea selles kuumuses kaua vastu. Tol hetkel, lõpurasedana, oli see väljakannatamatu! Lõpuks tuli mind vaatama seesama ämmaemand, kes leidis, et rõõmsana ei tulda sünnitama. Sain tema käest uuesti, aga seekord juba korralikult riielda, sest laps rabeles kõhus nii meeletult, et KTG-d ei olnud võimalik õigesti lugeda. Seejärel rebis ta anduri minu kõhult ning vaatas mind üle. Rutiinse kontrolli käigus surus ta oma näpud mulle nii tugevasti sisse, et mul hakkas väga valus. See oli õudne! Sellepeale ütles, et olen veel “toores” ja ei hakka niipea sünnitama. Lasin ennast veel mõnda aega solgutada, kuniks mind viidi sünnituseelsesse palatisse ja lubati, et kohe tuleb ka arst ning selgub edasine plaan. Palatisse jõudsin alles 13.00 ja 14.00 vahel.

Mäletan nii hästi, et mul oli kõht selleks ajaks juba kohutavalt tühi. Mul oli kaasas ainult vesi, ent kui koti avasin, nägin, et veepudel oli katki läinud ja kõik minu haiglas olemiseks mõeldud asjad olid läbimärjad. Õnneks olid beebi asjad veel kuivad. Tagantjärgi mõtlen, et see oleks olnud nagu märk, et seal haiglas ma oma last ei sünnita. Sünnituseelses palatis oli tol korral ainult voodi, isegi kätepaberit ega prügikasti polnud. Veetsin seal omajagu tunde, arsti aga ei kusagil. Kell oli vahepeal saanud juba viis ning olin näljast nõrkemas. Tundsin, kuidas minu veresuhkur järjest langeb.

Mõne aja pärast märkasin õde, kes kõõlus uksel ja näris ilmekalt nätsu. Tundsin huvi, kas arst tuleb mind vaatama või mitte. Andsin ka teada, et olen terve päeva söömata ning kui peaksin sünnitama hakkama, siis mul puuduks selleks energia. Sellepeale teatas õde, et arst on juba lahkunud. Mulle aitas! Sel hetkel otsustasin enda eest seista! Nõudsin kohe, et mind arstiga kokku viidakse. Minu kisa peale lõi ta palati ukse kinni ning lahkus. Natukese aja pärast tuli seesama õde tagasi ning uuris, kas sooviksin kellegi teise alles jäänud sööki endale. Nüüd juba väga kõva häält tehes nõudsin endiselt arsti! Kümne minuti pärast arst saabuski ja kutsus mind endaga ülevaatustuppa. Arst oli minuga väga üleolev, ebaviisakas ja ülbe. Esimene küsimus tema poolt oli, miks ma karjun ja mis mul viga on? “Kas te teete nalja!” kõlas minupoolne vastus. Olin endast juba nii väljas ja uurisin, mis neil seal toimub. Olin läinud lootusrikkalt haiglasse last sünnitama, ent esmalt jäi personalile ette minu rõõmsameelsus, siis jäeti mind kolmveerand tunniks palava päikese kätte “peesitama” ning seejärel sain sõimata, et mul titt kõhus rabeleb. Mulle jäi kahjuks täpselt selline mulje, kuna tegemist oli reede õhtuga, siis sooviti ruttu koju minna ja uusi sünnitusi mitte vastu võtta, rääkimata veel esilekutsumisest.

Arst ei saanud endiselt aru, miks ma nii ärritunud olen. Niisiis nõudsin, kas hakkan kohe sünnitama või lähen koju tagasi! Selleks ajaks olid minu mees ja poeg juba ammu kodus. Kuna me ei ela Tallinnas, siis kaua nad mind ikka autos ootama peaksid. Ma ei saanud arstilt mittemingisugust adekvaatset vastust, millepeale nõudsin oma paberid ja muud dokumendid tagasi ning ütlesin, et ei kavatsegi selles haiglas oma last sünnitada! Loomulikult pidin täitma ka vajalikud paberid, et lahkun vabast tahtest. Seni, kuni oma asju pakkisin, kogunes haigla personal infolaua ümber, nagu oleks käimas mõni põnev vaatemäng. Jätkuvalt ei saadud aru, miks ma endast nii väljas olen. Küsisin infolauast oma paberid tagasi ning need visati mulle konkreetselt sülle ning keerati selg. Mitte ühtegi sõna rohkem!

Ma ei saa endiselt aru, miks 25–35 aastased meditsiinitöötajad sünnitusmajas nii ükskõiksed olid. Iga pisikese beebi sünd peaks olema rõõmus ja õnnelik hetk. Vedasin oma raskeid kompse järgi ja ootasin haigla ees pingil istudes tund aega, enne, kui sain lõpuks koju minna. Koju jõudes olin surmväsinud ja näljast ei maksa rääkidagi. Otsustasin, et puhkan nädalavahetusel ja kui sünnitustegevust ei toimu, lähen esmaspäeval uuesti günekoloogi vastuvõtule. Samal ööl kell 02.30 algasid esimesed tuhud. Vot sulle täiesti „toorest“! Minu vanemad jõudsid kohale üsna kiiresti, et meie 3-aastase pojaga koju jääda. Sel korral sõitsime Pärnusse. Sealt edasi läks juba kiirelt. Haiglasse jõudsime kell viis hommikul ja meie poja sündis 06.10.

“Mulle jäid nii hästi meelde medõe ilusad sõnad, et laps sündis koos päikesetõusuga!”

Lapse sünnitasin üksinda, niisamuti nagu ka oma esimese poja. Olen selline naine, kes tunneb ennast tugevamana, kui on üksi. Kui mul ei ole kellegi peale loota ja toetuda, siis ei jää mul muud üle, kui olla tugev ja jõudu täis naine ning ema. Üksiolemise eelis on ka see, et ma ei pea kelleski pettuma, et ta ei vastanud tol hetkel minu ootustele või ei teinud täpselt nii, nagu soovisin. Pärnu haigla õde ja ämmaemand olid suurepärased! Kui ütlesin, et soovin sünnitada püsti, siis täpselt sellisesse asendisse nad mind ka aitasid. Õde muudkui käis ja pühkis veel põrandat looteveest puhtaks, et ma sokke märjaks ei teeks. Täiesti öö ja päev, kuidas minusse suhtuti Pärnus ja mida pidin kogema Tallinnas.

Beebiga oli kõik kõige paremas korras ning saime haiglast välja juba ülejärgmisel päeval. Kuue nädala pärast läksin tervisekontrolli ning rääkisin günekoloogile oma seiklustest Tallinnas. Arst soovitas mul kirjutada kaebekiri, aga vot tol hetkel olin oma uuest beebist nii lummatud, et ei soovinud kirjutamisega seda negatiivsust uuesti läbi elada. Ent nüüd tunnen, et on õige aeg seda maailmaga jagada!

Kommentaarid

  1. Mari

    Milline lugu! Sünnitavale naisele on keskkond nii nii oluline. Et oleks selline nagu tema vajab ja ette kujutab. Ma loodan, et kõik rasedad suudavad enda eest Triinu mõõdi välja astuda.
    Ka mina ootasin 2014 juulis näljas minestuseni Pelgulinna haiglas. Õnneks mitte sünnitusosakonnas koos kõhubeebiga, aga NN siiski. Oli reede, osakond lahkus kell 16 ja jätsid mind üksi ennast kokku pakkuma. Olin saanud hommikul väikse topsi jogurtit, ei jaksanud sammugi astuda. Kõrvalosakond “leidis” mu ja pani tilgutite alla.
    Aasa hiljem beebiootel valisin ITK ja teine beebi sündis kodus.

Leave a Reply to Mari Tühista vastus

Sinu kommentaar on nähtav pärast selle ülevaatamist!