Elu kolme väikese lapsega – võimatu missioon või armas kamp?

Elu kolme väikese lapsega – võimatu missioon või armas kamp?

Olen iga oma lapsega veetnud omajagu tunde meie mõnusas kiikuvas Ikea toolis. See on minu pesa. Koht, kus hoian ja olen hoidnud oma kolme uinuvat beebit. See on paik, kus saan lapse tasase hingamise saatel mõelda kõige sügavamaid mõtteid, kogeda kõige ehedamaid tundeid ja puhtamat emaarmastust. See on minu üks-ühele aeg oma pisikese inimesega. Vaikusesse sulanduvate sügavate hingetõmmetega langetab beebi oma pea minu rinnale ja suleb jõuetu naeratusega oma ingellikud silmad. Sel momendil tahaks lukustada end sellesse väärtuslikku ajahetke. Hetke, mis paneb südame siiralt naeratama. Minu süda on aga lõhkemas, sest tean, et need erakordsed hetked, mida mul on õnn veel oma pisipojaga kogeda, jäävad iga päevaga aina harvemaks, kuniks lõpuks haihtuvad vaid pelgalt mälestusteks. Ja mälestusi, nagu me teame, on riskantne vaid südames kanda, sest iga päevaga need muutuvad, tuhmuvad ja lõpuks kaovad. Nagu inimesed isegi. Võib-olla osalt ka sellepärast enda tundeid oma postitustega talletan, sest lihtne on meenutada sündmusi elust, ent hoopis raskem on luua selle sündmuse ümber maailm, mis viiks kuulajat hetke, mil see päriselt aset leidis.

Lapsed sünnivad meie juurde täielikus usalduses. Nad armastavad  meid juba enne, kui on siia ilma jõudnud. Ja ka meie, emad, kingime neile kogu oma hoole ning armastuse. See on kohati isegi ebaaus, et naine ei suuda armastada kedagi rohkem, kui oma last, sest see võtab võimaluse hoida katkematult terveid suhteid oma kaaslasega. Aga armastus lapse vastu on erakordselt võimas. Just hiljuti küsiti ühes menukas beebijuttude grupis “Küsi Külalt” arvamust, missugune on elu kolme väikese lapsega. Mina olin peale teist last kindel, et mulle aitab. Rohkem lapsi pole vaja. Ent aasta peale teise lapse sündi puges hinge see sama tuttavlik tunne. Justkui keegi oleks veel, kes ootab pikisilmi siia ilma sündimist. Olin samuti mures. Kartsin, et kolmas laps võib meie senise küllaltki hästi funktsioneeriva pereelu pea peale pöörata. Ent hinge jäi kriipima tunne, et keegi on justkui puudu. Pärast kolmanda lapse sündi see tunne kadus. Ju siis oligi pere pesamunal Samuelil juba ammuilma plaan meie juurde tulla, sest teda jäin ootama küllaltki kiiresti ning tema sünd oli kõikidest kõige kergem ja loomulikum. Isegi tema nimi, nagu hiljem teada sain, tähendab tõlkes “Jumalalt palutud”. Aga minu hirm kolmanda lapse saamise ees oli põhjendatud. Elu kolme väikese vanusevahega lapsega ei ole lihtne, aga mitte hetkekski ei muudaks ma oma otsust, kui seisaksin sama dilemama ees. Rasked ajad mööduvad, ent rõõm neist kolmest siirast silmapaarist jääb kestma igavesti.

Kolme psikese lapse kasvatamiseks läheb esialgu vaja abikäsi. Olgu selleks siis teine vanem, lastehoid või tublid vanavanemad. Üksinda tundub see ettevõtmine minu jaoks väga hirmutav. Olen kunagi kirja pannud järgneva:

“… Mu lastel pole vaja hajevil, närveerivat ja pidevalt kiirustavat ema. Neil on vaja inimest, kes võtaks hetke, et nad ära kuulata. Inimest, kellel oleks kannatlikkust mitte lõpetada nende lauseid, kui nad alles sõnu otsivad. Kedagi, kellel oleks viitsimist täita nende paar suurt, ent minu jaoks pisikest soovi. Ema, kellel oleks aega nendega toimetada ja mängida. Mitme asjaga korraga tegeledes jookseks nagu kohapeal, jõudmata õigupoolest kuhugi. Las lastel olla ema. Hea on võtta hetk, et olla kohal, olla tõeliselt ema.”

Kahjuks kolmanda lapse sünniga mingiks ajaks just vastupine juhtubki. Sa proovid tegeleda mitme asjaga korraga, öeldes pidevalt suurematele: “Oota korraks”. See maailma halvim sõnapaar kõlab vähemalt tuhat korda päevas ja nii lapsed kui ka Sina tead, et sellele ei järgne hiljem mingit tegevust. “Oota korraks” jääb üksnes külmaks sõnakõlksuks, sest väsimus neelab igasuguse võime nendega pärast igapäevaseid asjatoimetusi veel joonistada, klotse laduda, meisterdada, raamatut lugeda. Kasvab paratamatult ka stress ja hääletoon. Aega jääb drastiliselt vähemaks nii endale kui ka oma kaaslasele ning tekivad pinged ja hõõrdumised ka pealtnäha ideaalses suhtes. Üks hetk kukutakse auku, kust ronite välja kas koos või lähete kumbki oma teed, ent mina olen algusest peale teadnud, et olen koos kas oma mehega või üldse mitte kellegiga. Just nii hinnaline on minu jaoks see armastus, mis juba 15 aastat tagasi südamesse puges. Tean, et kui täna on raske, siis homme on juba tibake kergem.

Kuid lapsed oskavad nii hästi täita elu värvidega. Õpetada sind elama hetkes, märkama pisikesi detaile ja peatuma hetkeks. Kas oled mõtisklenud, miks lapsed nagu kiuste peatuvad jalutuskäigul iga käbi, kivi ja lille juures, et seda vaadata, üles korjata ja nuusutada, kulutades ilmatuma palju aega Sinu väärtuslikku aega. Aga just sellepärast, et õpetada Sind aega maha võtma ja märkama elu selle tõelises ilus. Igapäevaselt kiirustades kõnniks me justkui silmaklappidega ringi, nägemata ja kuulmata, mis meie ümber tõeliselt toimub. Nii ei ole me võimelised märkama ka oma lapsi ja tajuma nende emotsioonide taga peituvat valu. Suutelised neid aitama, neid tõeliselt kuulama ning nendega kaasa mõtlema. Minu tüdruk näiteks jutustab mulle tihti kurvameelseid jutustusi inimestest, keda meie maailmas ei eksisteeri. On need siis tema ettekujutuse vili, tema nähtamatud sõbrad või elu väljaspool meie elu, aga ma kuulan teda suure huviga. Vahel ta kurdab, kuidas teda üksinda jäeti. Vahel aga räägib, kuidas talle väga tähtis inimene siit ilmast lahkus. Järgneb suur ja sügav kurbus. Kurbus, mida me koos kogeme. Ma kuulan teda, küsin küsimusi ning näitan üles empaatiat. Aga tean ka kuidas sellised “laste väljamõeldised” paljudes peredes hoobilt katkestatakse ja rumala jutu pähe maha vaikitakse.

Lapsed tajuvad meie maailma teisiti. Nad elavad hetkes ja suudavad rõõmustada ehedate asjade üle. Katariina ehtekarp on näiteks täidetud kümnete pisikeste hallide kividega. Ei mingit kulda ega karda. Ja Sander käib pidevalt ülioluliste Duplo klotsidega ringi, et loomingulistel hetkedel neist kiirelt midagi põnevat ehitada. Ja kui hakata neid kive või klotse lähemalt uurima, siis võib märgata, et pealtnäha ühtlaselt halliks värvunud kivid on tegelikult muljetavaldavalt värvilised ning igast ühetaolisest klotsist meisterdab mu poja alati midagi fantastiliselt põnevat. Vaat see on aja maha võtmine, kui istud oma lastega ja uurid enda jaoks kümmet ühesugust, vaat et igavatki detaili. Suureks kasvades see oskus kaob, ent kui oskame tõeliselt näha ja kuulda oma lapsi, siis võime ühel heal päeval selle võime endas taastada. Lõpetada kiirustamise ja olla tõeliselt olemas oma ühele, kahele või kolmele armastusväärsele silmapaarile.

Mulle meeldib mõtelda, et elu kolme väikese lapsega on kui suur märatsev tormilaine, mis võib ühe hetkega hävitada kõik rannajoonel paikneva, ent siis äkitselt vaibuda, taanduda ja merele tagasi suunduda. Iga raskus on elamiseks ja võitlemiseks, mitte kunagi alla andmiseks. Mina olen ennast paari aastaga võidelnud tormi käest hellalt paitava päikese kätte ja see võitlus oli võitlemist väärt. Mul on elu, mida armastan ka rasketel hetkedel ja keerulistel päevadel!