Oma lugu jagas ja teksti kirjutas Kristiina.
Foto: Shutterstock.

Kui laps sünnib, siis ainus asi maalmas, mida me emadena teha soovime, on neid kogu maailma valu eest kaitsta. Me hoiame neil käest, aidates neil turvaliselt astuda läbi oma enese väikese inimese elu. Ent me võime neid ju kaitsta füüsilise valu eest, aga me oleme võimetud kaitsma nende väikeseid südameid hingeliste raskuste eest. Ja see teadmine teeb haiget. Teadmine, et su laps peab oma elu jooksul tundma ka emotsioone, mis oma raskusega võivad põletada tema hinge armi. Kui laps on aga alles nelja-aastane, siis on ainult aimatav, milline paanika mäsleb ühe ema sees, kes näeb oma last, aga ei jõua tema ja tema valuni.

Ilmselt teab iga ema, mida teha kui laps jääb haigeks. Kui pisikesel on palavik, tuleb anda palavikurohtu ja kui väikest nina kimbutab kuri nohu, on aeg ninatilkade ja soolaauru jaoks. Kõhuvalu vastu aitab teinekord hoopis hea taimetee ja emme kalli. Mida aga teha siis, kui haige on hoopis lapse pisike hing?

Selleks puhuks ei ole paraku müügil ühtegi imeravimit ja mis kõige kurvem, et ka vajalikku nõu ja abi pole tegelikult mitte kuskilt saada. Just seetõttu kirjutan teile kogemusloo pisikesest tüdrukust ja tema pisut haigest ning leinas hingest. See lugu räägib nimelt nelja-aastasest Mariellast, kelle pähe ei mahtunud kuidagi see, et tema vanavanaema ära suri.

Kuigi tegemist on veel väga värske looga, siis praeguseks hetkeks võin arglikult, kuid siiski õnnelikult välja hõigata, et tänaseks on kõik jälle hästi ja Mariella on taaskord rõõmus nelja-aastane tüdruk. Et aga kõik täpselt kirja saaks, tuleb alustada päris algusest.

Mariella ja tema vanavanaema olid lahutamatud sõbrad juba ajast, kui Mariella sai 4-kuuseks. Just siis kolisime terve perega vanavanaema majja elama ning ajapikku said nendest parimad sõbrad. Nad mängisid ja õppisid koos ning nii päevast päeva. Mida suuremaks aga tüdrukutirts kasvas, seda rohkem tekkisid tal muud huvid ja ka esimesed eakaaslastest sõbrad. Seetõttu ei leidnud ka Mariella enam nii tihti teed vanavanaema tuppa. Inimesed aga jäävad vanaks ja nagu me kõik suured inimesed teame, siis midagi siin maailmas pole igavene. Igal inimesel on maamunal antud oma aeg ja varem või hiljem saab see siin paraku otsa. Nii juhtus ka Mariella vanavanaemaga.

Käisime koos Mariellaga matustel. Seletasime, et vanaema jäi haigeks ja suri, sest ta oli väga vana. Rääkisime, kuidas ta pannakse mulla alla tuttu ja et vanaema vaatab, hoiab ja kaitseb teda nüüd kõrgelt taevast pilve pealt. Sel hetkel ei tundunudki nagu see nelja-aastane plikatirts oleks kurb olnud.  Elu läks vaikselt edasi argitegemiste ja toimetuste raames…

Mõne aja möödudes aga märkasime, et Mariella on hakanud imelikult käituma. Näiteks naeris ta hommikusöögilauas omaette ja ei teinud meist välja. Kõrvalt vaadates nägi selline teguviis imelik välja ja lapsevanemana ju ikka keelad last ning manitsed, et mudilane viisakalt ja korralikult käituks. Naeruhetkesid ehk temasõnul ´”naerutujusid´´” hakkas aga üha sagedamini tekkima ning igal hetkel ja erinevates olukordades. Keelasime need ära ja ütlesime, et ei ole sobilik omaette naerda. Sel hetkel me tõesti ei osanud seda veel seostada lapse leinaga, sest mitte kordagi polnud ta peale matuseid maininud enam vanavanaema või midagi muud sellega seonduvat.

Kummalist käitumist hakkasid märkama ka kõik teised meie ümber. Kuna olime naermist keelanud ja piiranud, siis päev-päevalt jäi seda järjest vähemaks. Ka Mariellat ennast jäi järjest vähemaks, sest laps hakkas endasse tõmbuma. Ta ei suhelnud enam välismaailmaga ja oli justkui kuskil kaugel ära. Ta oli omas mullis. Et temaga kontakti saada, tuli teda mitmeid kordi nimepidi hüüda ning vastused kõikidele temale esitatud küsimustele olid vaid kas “jah” või “ei”. Ta ei huvitunud enam oma mänguasjadest. Elsa nukk vedeles mitmeid päevi kurvalt nurgas ning väikesest õest ei tehtud samuti enam välja. Mariella lihtsalt istus ja vaatas kaugusesse.

Saime aru, et meil on kiiresti abi vaja. Kuhu aga pöörduda, kui nii väiksel lapsel on vaimset abi vaja? Seda enam, et sel hetkel me ei osanud seda jätkuvalt vanavanaema surmaga seostada. Õige vastus on, et tegelikult mitte kuskile. Saime aja psühhiaatri juurde, ooteaeg sinna oli aga 1,5 kuud. Mis toimub väikese lapsega pooleteise kuu jooksul? Kui tohutult pikk tundub ootaja aeg? Kartsime, et mida kauem ootame, seda hullemaks asi läheb.

Uurisin ja helistasin igale poole kuhu vähegi oskasin, kuid sain vaid vastuseid, et nii väikese lapsega nad ei tegele. See oli hetk, kui kõik tundus masendavalt lootusetu. Nägin päev-päevalt, kuidas laps vajus järjest enam kuskile kaugusesse ja ma ei teadnud mida teha.

Lõpuks, tänu ühele Vaimse Tervise Keskusele, sain vajaliku informatsiooni ühe psühholoogi kohta. Alguses väideti ka loomulikult sealt, et nii pisikesele lapsele ei ole eriti palju võimalusi ning ooteajad spetsialisti juurde ongi pikad. Kõik muutus aga hetkest, kui ütlesin, et ma ei ole vaid tasuta aegade otsingul. Andsin teada, et sooviksin lihtsalt infot, kuhu ma saaksin lapsega minna, sest olen valmis maksma ja vajadusel ka väga palju. Ikka selleks, et saaksime lõpuks aru, mis lapsega toimub. Ja pärast seda lauset, sain nagu imeväel vajaliku info ühe imearmsa psühholoogi kohta. Ja üllatus-üllatus, sain ka tasulise aja tema juurde juba samaks nädalaks!

Mariella vajus aga veel järjest mustemasse auku ning ta ei rääkinud meiega peaaegu üldse. Ja kui midagi ka rääkis, siis vaid sositades ning vaid mõne sõna. Olles selleks ajaks ennast juba hulluks googeldanud ja vaadanud, mis vaimseid haigused kõik lapsel sümptomite põhjal kallal võiks olla, siis tuli ta mingi hetk minu juurde ja küsis: “Kuidas ta seal mulla all on?´´” Ja see oli hetk, kui mulle tuli pähe, et äkki polegi mu laps vaimuhaige, vaid ta ei oska oma tunnete ja leinaga hakkama saada.

“…äkki polegi mu laps vaimuhaige, vaid ta ei oska oma tunnete ja leinaga hakkama saada.”

Loomulikult käisime ka psühholoogi juures ära, kes kinnitas meie kahtlust. Pisikese nelja-aastase lapse aju lihtsalt ei oska toime tulla surmaga. Ta ei saa aru mis see on ja kuidas saab olla nii, et inimene pannakse mulla alla ning ta ei tule sealt enam kunagi välja. Kuidas ta seal sööb? Kuidas ta seal hingab? Miks ta seal üldse on? Kindlasti oli nii palju küsimusi väikese inimese peas, mida ta ei osanud isegi küsida.

Sellest hetkest peale sain ma aru, et on aeg tegutseda. Me viisime ta surnuaeda vanavanema hauale. Silmnähtavalt hakkas laps meie juurde tagasi tulema, üle pika aja ta jälle küsis küsimusi. Tasa ja sosistades, kuid siiski. Ta küsis, miks ta seal mulla all on? Vastasime ja seletasime. Ta tahtis veel surnuaias ringi jalutada ja uuris iga hauakivi ning küsis, kes seal all tudub. Lugesime nimesid ja seletasime, kas onu või tädi. Mingil hetkel ta aga teatas: ´´”Aitab emme, lähme ära!” Kõik sai vaadatud. Seejärel suundusime randa, kus ma korraks sain näha jälle seda vana head ja lõbusat Mariellat lainete vahel merevees suplemas. Ja siis tuli meile teadmine, et see elurõõmus plika on kuskil seal mulli sees veel päriselt alles ja vajab taasleidmist.

Võtsin töölt haiguslehe, et iga päev ja iga hetk saaksin lapsega tegeleda ning tema jaoks olemas olla. Kaasasin teda erinevatesse tegevustesse. Ta küll tegi asju kaasa, kuid mõtted olid ikka kaugel ära ning juttu tema suust ei tulnud. Kuna ma ise armastan joonistada, maalida ja kõikide teiste loovate asjadega tegeleda, siis tundus ainuõige mõte laps maalima panna. Ja seda tegevust saatis edu.

Ta võttis värvid ja maalis vähemalt viis erinevat pilti, ise sealjuures vaikselt “avanedes”. Ta küsis uuesti küsimusi elu ja surma kohta ning ütles, et ta ei taha mitte kunagi suureks saada, sest ta ei taha mulla alla minna. Ilmselgelt see teema vaevas last. Aga tänu kunstile ja värvidele sai ta seda natukene endast välja elada.

Võtsin ka ise pliiatsid kätte ja joonistasin paberile pisikese tüdruku, kes oli õnnetu näoga. Uurisin Mariellalt, et mis ta arvab, miks see tüdruk paberil kurb on. Mariella vastas: ´´”Ta ei taha mulla alla minna.” Joonistasin poisi ja küsisin uuesti, et kuidas Mariella arust saaks see poiss tüdrukut rõõmsamaks teha. Läbi joonistuste saimegi lõpuks jutule. Ta vastas ainult läbi joonistatud laste. Mariellalt otse küsides ei vastanud ta mulle aga midagi. Võimalik, et ta ei osanudki vastata, kuid läbi joonistuste ja joonistatud figuuride oskas ta ehk rohkem suhestuda ja ka vastused tulid lihtsamalt.

Päev-päevalt ja tibusammul avanes ta järjest enam. Proovisime teda erinevatesse mängudesse kaasata. Iga minut, iga sekund vajas ta tegelemist, kuid lõpuks hakkas tunneli lõpus paistma valgus. Ka naerutujud tulid vaikselt tagasi ning seekord me enam neid ei keelanud. Tegelikult oli see ju lapse viis enda väljaelamiseks, aga meie rumalad ei tulnud sel hetkel selle peale. Tagantjärgi hakkasimegi mõtlema, et millal Mariella viimati üldse nuttis? Vastus on, et ligi neli kuud tagasi, ehk enne vanavanaema surma. Mõelge nüüd oma laste peale. Sellises vanuses lapsed ju nutavad ning jonnivad peaaegu iga päev ja see ongi normaalne. Lapsed elavad ennast välja, Mariella paraku seda aga ei teinud. Ta ei nutnud ja hoidis kõike enda sees.

Tänaseks on 99% Mariellat tagasi! Ta tunneb jälle elevust, elurõõmu ja käib lasteaias. Mängib oma väikese õega ning ootab suure õhinaga iga päev, et tema tellitud printsessikleit lõpuks pakiautomaati potsataks.

Tagantjärgi mõeldes oleksin kindlasti nii palju asju teistmoodi teinud ja teistmoodi käitunud. Aga nii nagu leinanõustaja, kelle juures hiljuti käisime, meile ütles, enda süüdistamisest ei ole kasu. Mida me aga sellest õppisime? Me saime aru, kui vähe on õnneks tegelikult vaja. See sündmus viis kogu meie peret päris korralikult rööpast välja ning see periood oli midagi nii õudsat, mida enam kunagi kogeda ei taha.

Samas tundsin ma aga suurt rõõmu kui ka kurbust üheaegselt. Jah, mul oli raha, et viia oma laps tasulise psühholoogi juurde ning mul oli raha, et tasuda kõikide vajalike kulutuste eest. Mul oli ka piisavalt võimalusi, et lubada omale haiguslehte ning lõpuks ka seda, et sain töölt ära tulla ja pühendada ennast lapse jaoks. Aga mida teevad need emad ja isad, kellel pole raha nende teenuste jaoks? Kas siis nende lapsed jäävadki seetõttu hingelt haigeks, sest vanematel pole piisavalt võimalusi? Kurb, väga kurb! Ma loodan siiralt, et kellegi jaoks oli see jutuke kasulik ning keegi kuskil oskab näha esimesi märke oma lapse käitumises, et saaks kohe reageerida ja abi otsida.

Loodan ka siiralt, et andsin mõne idee, mida saab omal käel ära teha, et aidata lapsel leinast üle saada. Kõige olulisem on lapsega tegeleda, aidata tal mõista. Rääkida ja seletada. Mängida ja joonistada ning kõige tähtsam – teda lihtsalt kallistada ja tema jaoks olemas olla. Pisikesed inimesed lihtsalt ei saa veel kõigest aru, nad ei oska aega kui sellist hinnata.

“Nad ei mõista, mida see tähendab, kui keegi ei tule enam kunagi tagasi.“

Lõpetuseks, leinanõustaja soovitas meil lugeda raamatut ´´”Lapse lein” (autor Atle Dyregrov), mida soovitan nüüd omakorda ka kõikidel teistel lugeda, kes sama mure ees on. Seda enam, et abi on väga keeruline leida, eriti väikeste laste puhul. Tahaksin väga loota, et peagi hakatakse veel enam rõhku panema laste vaimsele tervisele ning sellele, et abi oleks võimalik saada kõigil, sõltumata rahakoti paksusest. Soovin, et kõik pisikesed hinged oleksid alati hoitud!