Oma lugu jagas Pesapuu Perekeskuse asutaja Mariliis
Foto: Shutterstock
Igas emas on vägi. Vägi, mis vallandub, kui meie südame all on kasvamas uus elu. Vägi, mis tõstab pead, kui meie lastel ei ole kõik hästi. See on vägi, mis purustab kõik teele sattunud takistused ühe hetkega. Mariliis sai seda väge tunda oma pisitütre sünniga. Sai tunda jõudu, mida ei teadnud endas olemas olevat. Sai tunda täielikku usaldust, mis aitas tema pisitütre turvaliselt uude maailma. Loe ääretult inspireerivat lugu sünnitusest, mis võttis väga kiirelt ja ootamatult vale pöörde!
Tere, olen Mari-Liis, kolme lapse ema. Kõik minu lapsed on olnud meie perre väga oodatud ja pärast oma viimase lapse sündi võib öelda, et ka hoolega „planeeritud“. Planeeritud just jutumärkides, sest 21.oktoobril 2021, maagilisel täiskuu ööl, otsustas pisike Brianna siia ilma tulema hakata pisut teistmoodi.
Möödunud aasta jaanuaris võtsime mehega vastu otsuse, olles selleks julgustükiks piisavalt hullud, et soovime lisaks juba olemasolevale nelja- ja kuueaastasele ka kolmandat last. Tähtsad uudised ei lasknud end kaua oodata ja juba veebruaris saimegi rõõmustada uue raseduse üle. Mu süda juba teadis, et sel korral soovin kodusünnitust. Olin alati rahulikust kodusünnitusest unistanud, ent esimese kahe sünnitusega ma selleni ikkagi ei jõudnud. Talvel visalt hoogustuv pandeemia tegi aga otsustamise minu jaoks lihtsamaks.
Koduse sünnituse võimalusi uurima hakates aga selgus, et kodus ma sünnitada ikkagi ei saa, sest minu esimene laps sündis planeeritud keisrilõikega. Olin vihane ja pettunud. See tundus nii arusaamatu ja ebaõiglane. Peagi tegin antud paratamatusega aga rahu ning jäin lootma, et ehk jääb mulle veel vette sünnitamise võimalus.
Kuna minu soovile ja suurele unistusele kodusünnitusest tõmmati kriips peale, siis otsustasin sel korral võtta endale eraämmaemanda. Arvestades tolle aja haiglate olukorda ja tõsisasja, et lapse isa ei pruugi saada sünnituse ajal toeks olla, siis tundus see olevat mõistlik otsus. Meie ämmaemand oli imeline, soe ja toetav, ning võttis kõiki minu soove arvesse. Hoolega olin koostanud ka sünnitusplaani, et enda jaoks kõik nüansid ja ostsused läbi mõtelda, ent oma sünnitusplaani kasutamiseni ma kahjuks ei jõudnudki.
Mitte just paljud ei saa öelda, et nende laps on sündinud rasedusraamatusse märgitud eeldataval tähtajal. 21. oktoobril kell neli öösel saingi tunda esimesi kergeid valusid. Kuna valude tugevus ei olnud veel väga intensiivne, sain veel pikaligi heita ja natukene puhata. Mõne aja pärast sain aga aru, et nonii, nüüd ongi aeg käes, sest minu keha hakkas iseenesest puhastuma. Tuhud olid selleks ajaks 10-minutiliste vahedega, ent üheskoos ämmaemandaga otsustasime, et natuke on veel aega. Kella poole kuue paiku ajasin aga oma mehe üles, kes helistas koheselt oma vanematele. Vanavanemad pidid tulema lapsi meie äraoleku ajaks hoidma. Unine isa tegi lastele veel putrugi ja kallas kõigile mahla. Tuhud olid sel ajal pigem aga hajusad ning valu ülemäära tugev ei olnud.
Ühel hetkel sisetunne aga ütles: „Kallis, me peame hakkama minema! Päriselt!“
Endalegi ootamatult läks ühel hetkel väga kiireks. Ütlesin mehele, et peame hakkama minema. Nüüd ja kohe! Ta vaatas mind natuke üllatunult, sest minu keha ja olek ei vihjanud hetkekski, et kohe-kohe sünnitama hakkaksin. Pealtnäha võis tunduda, et aega on. Ajasime aga kiirelt lapsed üles, panime pudrukausid lauale ja multikad käima. Vanavanemaid veel selleks hetkeks polnud ning meil ei jäänud muud üle, kui lapsed üksi koju jätta. Loodan, et lastekaitse nüüd uksele ei koputa 😀 Ent lastega toimetamine võttis veel omajagu aega ja selleks hetkeks, kui uksest välja sain, olid valud juba väga tugevad.
Autosse jõudes oli mehe üllatus aga väga suur, kui tavapärase istumisasendi asemel sättisin end seitsmekohalise auto teise ritta pikali, suurepärane sünnitusasend sees. Ja nii me startisimegi. Mees andis koheselt ka ämmaemandale teada, et oleme 15 minuti pärast haiglas. Veel jõudis ta ka oma emale helistada ja öelda, et lapsed jäid üksi koju. Tahtsime ka naabrimeest olukorrast teavitada, et ta saaks lastele pilgu peale visata, aga selleni me kahjuks ei jõudnudki. Olles kõigest paar minutit sõitnud, tulid veed ära ning pressid läksid väga valusaks ja tihedaks.
„Jõuame. Ei jõua. Jõuame. Ei jõua …“
Varaommikune liiklus Tartu maanteel oli tihedam, kui oleksin arvanud. Mitte et ma palju oleksin midagi näinud või tähele pannud, aga korraks jõudsin visata pilgu spidomeetrile ja noh jah … Äkitselt jõudsime ristmikule punase tule alla ning minu armas autojuht pidurdas nii järsult, et sai koheselt ka minupoolse korraliku sõimu osaliseks. Nii palju jõudu jagub vast igal sünnitajal, sest sünnitav naine ja järsud pidurdused ei käi just hästi kokku.
Selleks hetkeks olid pressid aga juba nii tugevad, et silme eest läks täiesti mustaks. Tundsin, kuidas enam ei jaksa. Ütlesin mehele, et helista nüüd kiirabisse, las tulevad vastu. Minu kahevahel olek ja suur soov olukorda mõistusega kontrollida tekitas aga olukorra, mil kiirabi kutsumine lükkus viimasele minutile. Jõudsin veel mitmeid kordi dispetšerilegi öelda, et jõuame-jõuame, kuniks ühel hetkel enam ei jõudnud. Ma lihtsalt ei suutnud ette kujutada, et nüüd ongi nii. Ma sünnitan autos. Ilusast ja rahulikust kodusünnituse soovist sai ühtäkki murettekitav sünnitus autos. Ei, ma olin ju planeerinud teisiti. Mäletan isegi, et hetkeks tabasin end mõttelt, küll ma kinni hoian. Aga päris nii see ikkagi ju ei käi.
Ükskõik kui palju ma seda hetke ja olukorda kontrollida ka ei püüdnud, siis ühel hetkel teadsin, et nüüd ei ole enam aega. Tundsin, kuidas altpoolt rebenes ning laps hakkas ilmale tulema. Tihtipeale on ka tavaelus nii, et planeerimisele kulub nii palju energiat, et tegevus ise jääb lõpuks sel ajahetkel sootuks kogemata.
„See oli aga hetk, kus lasin lahti kontrollist ja astusin täielikku usaldusse. Usaldasin, et lapse isa võtab selle uue ime turvaliselt vastu. Usaldasin, et lapsega on kõik korras. Usaldasin, et minuga on kõik hästi.“
Kuulsin, kuidas dispetšer ütes valjult, et isa pargib nüüd auto ära, läheb tagaistmele ja võtab lapse vastu. Mees „kuulas sõna“, parkis auto Tehnika tänava Kitseküla bussipeatusesse, pani ohutuled peale ning tuli oma kolmandat last, imelist tütart vastu võtma. Ka mina rahunesin ja aktsepteerisin, et me ei jõua haiglasse ning lasin ennast lõdvaks. Lasin lapsel sealsamas autos ilmale tulla. Kui lapse pea oli väljas, olin omadega täiesti läbi. Lapse keha polnud veel väljunud ning dispetšer käskis veel ühe korra pressida. Beebi sündis kahe pressiga oma issi käte vahele. Milline saabumine, milline usaldus.
Õnneks olin beebile hommikul kaasa haaranud froteerätiku, mille saime meie uuele ilmakodanikule koheselt ümber panna. Dispetšer ütles seejärel telefoni: „Palju õnne, teie laps sündis 7:40“. Polnud ju meil tol hetkel kellast vähimatki aimu, ent kõik oli selleks hetkeks hästi. Ainus ehmatus, mis pärast beebi sündi korraks hinges rahutust tekitas, oli beebi nutu viibimine. Tavapärase valju kisa asemel saime aga õnneks õige pea kuulda beebi vaikset nuttu.
Kui olime oma uue pereliikmega mõned minutid autos tutvust teinud, saabus ka kiirabi. Olin südamest tänulik, et kiirabi saabumise hetkeks minu ja lapsega kõik hästi oli, sest vastasel juhul oleks kogu lugu lõppenud väga kehvasti. Kulus ju kiirabil meieni jõudmiseks ligemale kuus minutit. Ent kiirabitöötajatele oli paras väljakutse saada mind ja beebit ohutult kiirabiautosse, sest väljas oli sügiseselt tuuline ja vihmane ning meie autos oli kakskümmend kraadi sooja, mis pole beebi sünni jaoks ka just sobivaim temperatuur. Kui me lapsega aga turvaliselt kiirabiautosse sooja saime, tundsin hinges tõelist emotsioonide virr-varri. Tundsin pettumust iseeendas. Kuidas küll kõik nüüd nii läks? Ent kui saabus hetk, mil beebi oli ilusti rinnal ja sööma hakkas, kadusid hirmud ja kahetsused silmapilkselt. Mu laps on elus ja terve! Mina olen elus ja terve.
Pelgulinna sünnitusmajja jõudes tehti mulle esimese asjana koroonatest ja seejärel sain oma lapsega minna imeilusasse sünnitustuppa, mille meie armas ämmaemand oli hoole ja armastusega ette valmistanud. Kuna sünnitama enam ei pidanud, saime lõpuks lihtsalt kergendunult puhata. Meiega on kõik korras.
Olen siiani südamest tänulik oma imelisele mehele, oma kolme lapse isale, kes sel otsustaval momendil oma lapse külmanärviliselt ilmale aitas.