You are currently viewing Imelised meditatsioonid – pilguheit enese hingekambri saladustesse

Imelised meditatsioonid – pilguheit enese hingekambri saladustesse

Kes ütles, et surm on lõplik ja edasi midagi ei saa. Kes ütles, et maailm on piiritletud ja edasi midagi ei näe. Usun, et saab ja tean, et näeb.

Kui olin lõpetanud blogipostituse “Inglid minu elus” ja kirjutanud, et ma ei oska oma loomupärast tundlikkust õigesti kasutada, siis kohe, kui panin postituse kinni ja avasin Facebooki, nägin Spirituaalse Elustilisti kutset koolitusele “Juhi oma väge”. See oli minu märguanne. Pikemalt mõtlemata otsustasin koolitusel osaleda. Teadsin, et see on just see, mida mul on vaja, et suuta siin maailmas oma tundlikkusega hakkama saada. Mida ma aga ei teadnud, on see, et antud koolitus osutub minu elu tähtsaimaks. Sain kinnitust, et olen loomupäraselt väga võimekas ja ennast usaldades, on mind ees ootamas imeline sõit siin elurajal. Mul on väga võimekad ja säravad abilised, kes aitavad mind tohutult. Täna ma mitte üksnes ei kaitse ennast võõraste energiate eest, vaid olen tugevdamas ka oma loomupäraseid andeid ja leidmas sügavamat kontakti oma teejuhtidega.

Praegu soovin sinuga jagada, mida mina nägin ja tundsin neljal võimsal koolituspäeval aset leidnud meditatsioonides. Näitan sulle nähtut läbi enese silmade. Mind äratati üles, mu meeli avardati, mu teadmisi tugevdati ja mu keha tervendati. See oli minu hingekambri avamine, mis toimus järk-järgult, pehmelt ja armastavalt. Tundsin ennast alati hoitu ja kaitstuna. Minu põnevus ees seisva rännaku ees varjutas alati hirmu, et äkki ma ei näegi. Nägin alati ja justkui päris elu enese ees, ent ometi nii kosmiliselt kaunina.

See suur tundlikkus on võimeline tajuma maailma energiaid enese sees ja see suur tundlikkus on võimeline näitama hinge väärtuslikke teadmisi.

Esimene meditatsioon, nii nagu iga järgnevgi, viis mind tavamaailmast välja maa ja kosmose kokkupuutepunkti, kust saidki alguse minu rännakud ja taipamised. Liikusin justkui linnuna kosmoses ikka kõrgemale ja kõrgemale enese algolemuse paika. Jõudsin heinamaale, mis oli täis suvist elu ja tärkamisi. Puud heinamaa ümber õõtsusid kerget ja meeldivat rütmi ning tuul sahises lehtedes. Mulle meenus vanaema ja suvine heinategu lapsena. Ma istusin oma algolemuse paigas ja nautisin kõrte kergeid torkeid ihul. Ma kohtusin seal oma nähtamatute abilistega – inglite ja lahkunud sugulasega. Ma nägin põllul enda suunas liikumas oma venda, inglid kindlalt tema seljataga seismas, ja mu keha hakkas vappuma ning pisar pääses silmist. Mul oli vaja hetke, et kohaneda, sest olin sellest hetkest nii liigutatud. Kõndisin tema juurde ja ta ulatas mulle tööriista, millega saan ennast hoida ja kaitsta. Selleks oli valge puhas valgus, mis läks tema käest lendu ja see ilu ning rahu lihtsalt hõljus minu silme ees ja minu ümber. See on minu loomuomane tugevus ja praegu on see maagiline valge valgus minu käsutuses absoluutselt igapäevaselt.

“Praegu seda teksti kirjutades, tõstan pilgu oma töölaua kohal olevale aknaklaasile, ja näen liblikat. Elus liblikat, kes ei liiguta ennast grammigi, vaid lihtsalt on mu aknaklaasil kui kaunis taies suvises ilus.”

Teises meditatsioonis käisin oma kodu energeetliselt puhastamas. Valisin selleks enese töö- ja eluruumi, mis on omavahel ühendatud ja kus ma suurema osa oma päevast veedan. Jällegi sain minna oma algolemuse paika ja kohtuda oma nähtamatute abilistega, kes tegelevad minu ruumi energiatega. Sain nendelt tööriistad, millega oma ruumi puhastada. Nad ulatasid mulle Palo Santo pulga ja kristallid. Kohe, kui pulka nägin, hakkasin naerma, sest mul on ka päriselt töölaual nii Palo Santo kui ka salvei, ent ma ei saa neid kunagi korralikult põlema. See tegi mulle nalja, sest pulk, millega ma päris elus nii palju vaeva olen näinud, on just minu puhastav tööriist meditatsioonis. Kristallid olid sinised, lillad ja valged. Abilised näitasid, et peaksin kristallid asetama oma kodu igasse nurka. Nägin ka põlevaid küünlaid nii kaminasimsil kui ka telekalaual.

Oma ruumi energeetiliselt puhastades käisin suitsuga üle terve toa ja polnudki väga suur üllatus, et seekord läks Palo Santo kenasti põlema ja tossas nii, nagu mul seda kunagi juhtunud pole. Kristallid panin kenasti igasse nurka, nagu abilised olid näidanud. Küünladki läksid omadele kohtadele. Kodu puhastades ilmutas end mulle ka minu koduvaim, kelleks on haldjas. Ma nägin väikest säravat täppi, mis läks järjest suuremaks ja säravamaks ning üks hetk nägin selles säras haldja piirjooni. Sain kõigest pisikese aimduse temast, aga nähtu oli maagiliselt ilus. Ma ei üllatu, et meie koduvaim on haldjas, sest olen ta ju tütre abiga raamatussegi kirjutanud. Küll kujutasin teda lasteraamatus „Haldjad minu südames“ toreda vanaprouana, ent tegelikkuses oli ta piltilus ja nooruslik, nagu haldjad ikka. See tunne lihtsalt õhkus kogu tema olemusest. Haldjas sai meie elu osaks ühel ööl, kui tütar kartis magama jääda ja mina ütlesin, et ta ei muretseks, sest majahaldjas valvab tema und ning hoiab kõik halva majast eemale. Me rääkisime temast veel pikalt ja andsime haldjale nii võimed kui ka välimuse ning tütar sai rahulikult uinuda.

Kui tuba oli energeetiliselt puhastatud, sain minna oma küllusepaika. Selleks oli minu kodune töönurk, mida olen vaikselt tegemas enesele omaseks. Laual on kõike, mis hoiab ingleid mulle lähemal – tarod, küünlad, kristallid, suled. Kasski käib minu laual meeleldi magamas ja minu loomingust osa saamas. Sealt küllusenurgast väljus roosa ja särav energiasammas, mis algselt oli katsutav, ent pärast sain sellesse siseneda ning nautida seda küllust enese ümber. Olin lummatud ja õnnelik. Hõljusin, keerlesin ja ammutasin. Nüüd iga kord oma töönurga poole pilku heites näen vaimusilmas seda ilusat roosat sammast, mis tuletab meelde, et see ongi minu küllusepaik ja ma ei pea kuskil mujal olema.

Kui olin meditatsiooni lõpetanud, tekkis tahtmine minna ja tunda, kuidas minu puhastatud ruumis nüüd on olla. Nii, kui ukse avasin, tundsin puhastusvahendi lõhna ja hakkasin taaskord naerma. Sellal, kui mina puhastasin elutuba energeetiliselt, puhastas minu abikaasa kõrvaltuba füüsiliselt. Õhtul süütasin küünlad nii kaminasimsil kui ka telekalaual. Alateadlikult panin nii kaminale kui lauale põlema kolm küünalt. Sel õhtul nägin mitmes kohas numbreid 33. Mulle seostus see minu blogi lugemise hinnaga ja sealt tulenebki panus 3,33.

Minu kõrvad on vaigistatud ja müra summutatud. Sellistele hetkedel tean, et pean kuulama eriti hoolikalt sõnu, mis minu seest tulevad. Seda mõtet toetab ka hoovihmana ilmuv vihmasadu, mis minu liblikat ei näi kuidagimoodi häirivat.

Kolmas meditatsioon viis mind kokku oma nähtamatute abilistega. Seda ootasin ma pikisilmi. Praegu leidis minu koduaia üles ka vares, keda teraselt jälgin ja kes jälgiks jutskui mind. Vareseid olen hakanud nägema ka kodu lähedal heinamaal, mis meenutab mulle minu algolemuse paika. Meditasioonis kohtusin ma haldjatega, inglitega, kaitseingliga, meistritega ja oma lahkunud lähedastega, kes mind veel toetamas on.

Inglitasandil kohtusin kahe väiksema Cupidot meenutava ingliga, kes võtsid hellalt kinni mu riietest ja lennutasid kuninglikule troonile. Kõik oli nii ilus, kuldne ja külluslik. Nad andsid mulle kätte valitsuskepi ja panid pähe krooni. Justkui oleks mina kõige tähtsam. Aga inglite jaoks ju olemegi, ehkki meie tõstame neid oma kujutlustes enestest kõrgemale. Minu ette ilmus minu kaitseingel. Pikkade juustega, ilusas valges maani ulatuvas kleidis naisterahvas. Ma tean sind! Ma olen teda oma elus ka varem näinud ja mõlemal korral on see ilus naisterahvas istunud mu voodiserval. Teda taaskord nähes ulatas ta mulle käe ja võttis mu enese sülle. Panin oma pea tema rinnale peitu, justkui beebi ema süles. Tundsin end nii armastatu, kaitstu ja hoituna. Ta keerles koos minuga ja mina meelsasti koos temaga.

 

Teine, valge kõhu ja musta-rohelise kirju sulestikuga lind, harakas, on mind nüüd aiaotsas piidlemas.

Haldjamaailm on just nii ilus ja nii mänguline, nagu ma seda enesele ette olen kujutanud. See oli minu nägemuses imeilus metsalagendik koos voolava kose ja erinevate muinasjutuliste metsloomadega – hirvede ja jänestega. Kõik värvid olid kirkad ja meeletult ilusad. Haldjad ise on meeletult ilusad, värvilised, graatsilised ja mängulised, nagu väikesed lapsed. Nad haarasid mult käest ja mängisid minuga kose vahel, ikka sulps ja sulps läbi vee silgates ning jälle minu juurde naastes. Nad kinkisid mulle roosa kristalli, mille teadsin panna südame kohale ja see sulas minu südamega ühte. Ülim armastuse kristall. Sain haldjatelt küsida, kas mul on võimalik neid ka tavamaailmas näha. Nad vastasid eitavalt. Haldjad lasevad üldse ennast näha vaid vähestel õnnelikel väljavalitutel. Ent sain veel võimaluse vaadata elu läbi looma silmade, minnes korraks tema sisse. Valisin jänese ja sain taipamise, et jänes on väga tark loom oma imearmsas sametises rüüs.

Järgmisena kohtusin kolme targaga, nagu mina neid nimetan. Käisin ülestõusnud meistrite tasandil. Meistreid oli kolm ja kõik eri pikkusega. Seal tasandil ma pikalt ei peatunud, aga sain küsida kõike, mida soovisin. Küsisin sama, mis haldjatelt. Kas mul on võimalik ka päriselt näha oma ingleid ja teisi teejuhte? Mulle vastati seekord jaatavalt. Tahtsin teada, kuidas. Nad andsid mulle kotitäie klotse, mis pudenesid mu jalge ette. Teadmata ja vastust saamata, mida nendega teha, hakkasin ennast klotsidega hõõruma ja mu keha sai õige varsti kaetud oranži kriidipulbriga. Sealt edasi ja teadmisega, et neid on võimalik näha, ja tegelikult, ma olen oma kaitseinglit ju paaril korral ka näinud, lendasin edasi kohtuma oma lahkunud lähedastega.

Olin taaskord oma enese algolemuse tasandil, oma armastusest pakataval heinamaal. Minu poole tulid kaks mulle väga kallist inimest. Minu vend ja minu emapoolne vanaema. Nad ümbritsesid mind. Vanaema kallistas mind seljatagant ja vend toetas oma lauba minu lauba vastu ning ütles: “Me oleme sinu jaoks olemas.” Ma küsisin juhatust, millele pean elus tähelepanu pöörama, ja nad näitasid mulle number üheksate rada heinamaal ja taevast. 999 tähendab kõrgemat, valgustatud teed ja meditatsoonist väljudes nägin esimese asjana silme ees taevast. Kolm ilusat pikka jutti olid üle taeva ühte kohta kokku koondunud. Ilus, lihtsalt nii ilus. Taevast olen ka varem märke saanud ja numbreid näen ning panen tähele kogu aeg. Taevas aga näitab mulle tihtipeale pilveingleid.

Viimane meditatsioon viis mind maagilisele kosmoserännakule. Kui algselt algas minu mediteerimine köhimisega ja mõtlesin, et pean korraks meditatsiooni katkestama, et lonks vett võtta, siis mõne hetkega sain olukorra lahendatud ja minu kurk rahunes. Hiljem kuulsin, et ma polnud ainus, kes alustas köhimisega. Keha puhastus. Ma käisin erinevates energiates ning sain luua oma enese aasta soovide ja unistuse mandala. Oh, milline suurejooneline lõpp, millest polekski tahtnud väljuda. Metsikult ilus. Ma sain olla kui väike laps, kes keerleb fantastilises tunnetevoolus. Ma ammutasin ja nautisin kõike.

Eduenergias sain mõnuleda kullasäras, mis kogu aeg juurde voolas ja mind üle kuldas. Minu ümber hõljusid lilled ja ma tantsisklesin ning keerlesin lillede vahel. Nautisin seda kõike, mida nägin. Võiduenergias keerlesin sinises ilusas mullis pilkases pimedas kosmoses. Sain olla selle mulli peategelane ja mulle kingiti tiivad. Millise uhkusega ma neid kandsin ja tunnen, et kannan praegugi. Rahaenergias suplesin mõnusas rahavoos läikivate rahakraanide all. Raha tasandil tajusin nii mina, kui ka tundis üks teine õpilane väljastpoolt tulevat segajat, mis justkui ei tahtnud lubada, et saaksime rahaenergiat vastu võtta. See häiris ja katkestas, ent õpetaja tunnetas seda oskuslikult ja eemaldas kõikvõimalikud segajad, mistõttu sain koheselt ka rahulikult jätkata. Tegelikult on ju ka päris maailmas nii, et inimestel ei lubata vastu võtta kõike seda küllust, mis elul pakkuda on. Meid lihtsalt segatakse ja kogu aeg. Miks ei või me olla oma tühjas mõtteruumis. Miks peab see täis olema igasugust prahti. Eks ikka sellepärast, et me ei teaks ja me ei näeks.

Tingimusteta armastuse energias puhkasin pehmel kollasel lootoseõie südamikul, mille õielehed mulle hellalt energiat kandsin. Ja grand finale ehk mandala loomine oli ülivõimas kogemus. Pannes oma soovid mandala sektoritesse ja tõstes need kõrgele kosmosesse, nägin enese ees meeletult ilusat värvidemängu, mis silme ees keerles ja võrratult pöörles. Justkui karussell öö tulede säras. Kogu see ilu ei lähe mul silme eest ja ahmin seda veel praegugi enese sisse. Olin eemal ja lihtsalt vaatlesin, mille ma just olin loonud.

Pärast viimast ehk loomise meditasiooni nägin unes uskumatult ilusat und, mis võttis justkui kokku minu imelise rännaku algusest lõpuni. Nägin magades enese magamistuba ja mina olin oma voodis. Ühtäkki hakkas seina seest välja tulema ilus valge joon ja muutis kõik toas oleva valgeks. See joon tuli üle minu seinani ja taandus tuldud teed tagasi, jättes kõik toas oleva valgeks. Minu tuppa ilmus valge riiul koos ilusa valge elevandi kujuga. Minu ümber hõljusid ilusad valged mullid. Just need samad mullid, mille sisse ma ennast paigutan, et end hoida ja kaitsta ning see sama valge valgus, mille sain esimesel kohtumisel oma vennaga. Valge elevant unes aga on väga heaendeline ning näitas, et kõik meditatsioonis loodu saab ka päriselt loodud. Puhas valge valgus kannab endas meeletut loomise energiat. Ilus punkt ilusale rännakule. Siit edasi saab minna vaid veelgi kõrgemale ja jõuda veelgi kaugemale!

Ja mu liblikas aknaklaasilt läks lendu…

Jäta kommentaar!

Sinu kommentaar on nähtav pärast selle ülevaatamist!