Oma lugu jagas Hingega looja Katre.
Foto: Erakogu.
“Minu elu suurim kaotus viis mind elu suurima õnneni, ent ka kõige tugevamas suhtes tuleb ette kord aeg, mil tõsiselt kahtled, kas jätkata koos või üksi!”
24. aprilli öösel 2011. aastal kuulsin oma ema kõrvulukustavat nuttu. See ei olnudki enam nutt, see oli meeleheide, kaotusvalu ja sügav lein. “Teda pole enam… teda pole enam!” karjus ta minu tuppa tormates ja minu voodiserval istet võttes. Mõne aja pärast tema nutt vaibus, jäi vaid tühjusesse vaatava ema pilk. Seejärel, sõnagi lausumata ta tõusis ning lahkus. Minu venda ei olnud enam. Vaid kahekümne nelja aastasena lahkus ta siit ilmast. See oli valus. Hirmus valus. Siiani on. Ilma pisarateta ei sünni see tekst ka praegu, pea kümme aastat hiljem. Valu ei kao kunagi kuhugi, ent mulle tundub, et ajapikku see lihtsalt ununeb.
Käisin tollal veel töö kõrvalt ülikoolis ning elasin oma vanemate juures. Kuna kool vajas maksmist ja peigmeest, kellega kokku kolida, veel polnud, siis oli mõistlikum elada vanematekodus. Sel päeval olin just lõpetanud oma pika vahetuse spordipoes ning tundsin end rampväsinult. Pidin ka järgmisel päeval tööpostil olema, ent tühistasin kõik oma kohustused ja püüdsin nutuhoogudest tingitud migreeni ning oksendamisega kuidagi hakkama saada. See oli tegelikult üsna tühine selle valu kõrval, mis südame piltlikult pooleks rebis. Esimeste hommikuste päikesekiirte tungimisel Mustamäe paneelmaja akendesse tundsin kergendust. Öö võtab, päev annab! Päevavalgus pakkus tohutult lohutust. Sel ööl jäime õega ilma oma vennast, vanemad kaotasid oma ainsa poja ja minu venna kõigest seitsmekuune beebipoiss jäi ilma igasugusest võimalusest oma isa kunagi tundma õppida. Soovisin kogu hingest, et järgnev päev võtaks kogu tekkinud valu, mida oli piinavalt raske eneses kanda.
Minu vend hukkus autoõnnetuses. Kuna tema auto maandus katusel, siis vajus ta teadvusetult peaaegu et olematusse kraavivette ning uppus. Kas tõesti hirmus palju õnnetult kokkulangevaid juhuseid või teadlikult valitud aeg siit ilmast lahkuda? Kogu valust hoolimata jään viimasele arvamusele. Otsisin kaua mõtet tema surma taga, aga kõige ilusam viis tema kaotust mõtestada, on teadmine, et tema surm viis mind taas kokku minu kunagise kallima, praeguse abikaasa ning minu elu ainsa ja tõelise armastusega. Ei möödu päevagi, mil ma sellele ei mõtle ning teda oma elu suurima õnne eest ei täna. Olen nimelt arvamusel, et just vend oli see, kes ta mulle sel hetkel toeks ja lohutuseks saatis.
Hommikutundide saabudes saatsin sõnumi oma venna kunagisele klassivennale, heale sõbrale ja inimesele, kelle vastu tundsin kunagises koolipõlves suuri tundeid. Elu oli meid pärast kooli lõpetamist lahku viinud. Tema elas oma elu ja mina oma, ent nüüd ei olnud möödunud aastatel ja elatud elul enam tähtsust. Ta oli esimene, kellele teatasin ja ainus kellele tahtsin teada anda.
Pärast sõnumi saatmist me kohtusime, kallistasime, nutsime ja sellest hetkest olime lahutamatud. Ma ei tahtnud midagi muud, kui vaid temaga koos olla. Tundsin taas seda suurt tunnet, mida olin tundnud temaga esmakordselt tuttavaks saades. Ta oli ainus, kes suutis mind sellel kurval ajal aidata, lohutada ja mulle toeks olla. Ma ei tahtnud temast enam kunagi lahti lasta. Temaga taas kohtudes sain kinnitust, et see suur hetkeline kurbus asendub ühel päeval minu elu suurima õnnega. Ma ei eksinud. Detsembris tähistasime oma kuuendat pulma-aastapäeva ja meil on seljataga peaaegu kümme ühiselt astutud aastat.
“Jää jumalaga uhke maailm, lähen koju …” olid imehästi valitud sõnad minu venna hauaplaadil. Nende sõnadega jättis minu ema oma pojaga hüvasti.
Veidi enne seda saatuslikku päeva istusime vennaga üheskoos ning arutasime teemal, mis ikkagi tuleb peale surma. Kuna meie suguvõsas oli ka enne tema hukkumist traagiline noore inimese kaotus, siis oli tema jaoks hirmus mõelda, kuidas suudab üks ema omaenda last matta. Sel momendil poleks ma iial arvanud, et me räägime tegelikult tema enda surmast ja tema enda matustest. Siiani ei unune tema pilk, mis oli must, klaasistunud ja kaugusesse vaatav. Nagu sügav auk. Vahetult enne matuseid valis ema endale välja ilusa musta pluusi, mis salapäraselt matusepäeval kadus. Ema oli veendunud, et küllap mu vend ei tahtnud, et ta matustele läheks. Ma polnud emale meie jutuajamisest rääkinud, aga ometi teadsin, et tal oli õigus. Minu venna jaoks oli meie ema inimene, kelle jaoks ta oleks teinud kõik. Just niisamuti nagu tegi meie ema tema jaoks.
Olen siiani siiralt ja südamest tänulik inimestele, kes ulatasid meie pere kõige raskemal hetkel oma käe, haarasid sellest ega lasknud enne lahti, kui valu meie hinges ei olnud enam nii kriipivalt suur ja häirivalt raske. Olen tänulik, et minu ümber on niivõrd armastusväärsed inimesed, kelle jaoks ei olnud raske tulla järgnevatel päevadel kohale, võtta enda peale kogu matusekorraldus ning lihtsalt olemas olla.
Ent isegi, kui mul on kindel teadmine, et olen koos oma hingesugulasega, elu ühe ja ainsa armastusega, siis olen tänaseks päevaks aru saanud, et ükski suhe ei pea vastu ainult teadmisel, et oled leidnud oma eluarmastuse. Nii, nagu iga lill närbub, kui tema eest ei hoolitseta, vajub ka suhe järk-järgult longu, kuniks lõpuks kuivab ja vaikselt sureb. Meie suhe on paraku sealmaal, kus püüame närbunud lille taas õitsema saada. Raske, aga mitte võimatu. Igas suhtes tekib peale laste sündi aeg, kus unustatakse hetkeks oma eksistents, elatakse lastele ja kaotatakse üksteist silmist. Alles hiljuti kuulsin mõttetera, mida oleksin võinud kuulda juba aastaid tagasi. Esimesena tuled suhtes Sina, seejärel partner ja alles seejärel lapsed! Olen elanud oma elu risti vastupidi, ennast tahaplaanile lükates, abikaasat ära unustades ja lapsi esikohale seades. Ja nüüd, kolm last ja kuus abieluaastat hiljem, on hilja loota, et see lill iseenesest õitsema hakkab.
Kui ma peaksin oma lastele andma tulevikuks suhete kohta nõu, siis oleksid minu sõnad järgmised: „Vali enda kõrvale keegi, keda sa hingepõhjani armastad. Keegi, kellega kohtumist Sa üle kõige oma päevas ootad ja kellega koos olemine paneb tundma, et Sinu südames on terve maailma armastus. Ja mitte ainult esimestel nädalatel, ka pikki aastaid hiljem. Sest igas suhtes tuleb ette kord aeg, mil tundub võimatu koos jätkata, ent ainult tõeline armastus veab teid kahte sellest pimedusest taas valguse kätte.“
Olge hoitud, armastatud ja ärge andke oma kaaslase suhtes võimalusel alla. Kui suhe on kriisis, siis meenutage, mis teid kahte üldse kokku viis. Mis tunne oli olla temasse esmakordselt armunud. Need samad mälestused annavad jõudu ületada tänased raskused. Hea on need mälestused ka kirja panna ning aeg-ajalt üle lugeda. Ja ärge unustage – esmalt armasta iseend, siis oma kaaslast ja alles siis tulevad lapsed! Olge mureta, ei juhtu nende lastega midagi, kui Sa võtad aega ka endale ja oma suhtele. Neil on sellest ainult võita, sest päeva lõpuks on neil kodus kaks õnnelikku vanemat.