Oma lugu jagas Sille.
Foto: Canva.
Me ei saa garanteerida, et meie ellu satuvad ainult inimesed, kes kannavad meid kätel. Tihtipeale tullaksegi meile midagi õpetama või näitama. Sellised kokkupõrked ebameeldivate inimestega võivad olla keerulised, ent võivad esile tuua ka Sinu sees tuksleva tugevuse, mis justkui vulkaanipurskena vallandub. See on Sinu salarelv, mis viib Sind läbi sellest hetkest ja ka paljudest teistest. Sille sattus oma elu kõige imelisemal hetkel kõige ebameeldivama ämmaemanda otsa, ent ta valis tugevuse. Ta oli tugev nii enda eest seistes kui lapse heaolu eest võideldes. Sille on erakordne ema, kes kõige kiuste teab öelda, et ta jäi oma sünnitusega rahule!
Sünnitähtaeg hakkas kiirel sammul lähenema, aga pojast polnud veel kippu ega kõppu. Mees töötas parasjagu üle lahe ja kerge hirm oli ikka, kas ta jõuab õigeks ajaks tagasi. Ent tuleb mis tuleb, mina olin andnud endast kõik. Olin ennast ette valmistanud hüpnosünnituseks, lugenud raamatut, teinud kaasa kõiki harjutusi ning leidnud endale sünnitegevuseks meelepärase muusika. Kõige sellega alustasin umbes viis kuud enne lapse sündi, et keha harjuks mõttega ees ootavast ilusast ja väestavast sünnikogemusest. Olin endas kindel ja ka põnevil, milline see sünnitus olema saab. Ühte aga teadsin. Olen alati soovinud sünnitada nii, nagu kord perekonnaõpetuse tunnis üht õilsalt vannis sünnitavat naist olin näinud. Teadsin, et tahan kogeda midagi sarnast!
Ühel toredal pühapäeva õhtul, kui olin oma mehe samal päeval laevale saatnud, ei tulnud mul enam üldse und. Vannitoas nägu värskendamas käies tundsin korraga, et miski niriseb mööda sääri alla ja teadsin kindlalt, et see on miski muu kui uriin. Kell oli tol hetkel ühe paiku öösel. Midagi rohkemat ma ei tundnud, aga teadsin, et on aeg. Looteveed olid puhkenud ja poja on lõpuks ometi tulemas. Helistasin koheselt mehele, kes magas juba õndsat und. Ütlesin, et ta tuleks tagasi, sest poiss on sündimas. Ega ta siis rohkem sõba silmale ei saanudki, vaid hakkas kibekiirelt laevapileteid otsima.
Umbes kella kahe paiku hakkasid pihta üsna intensiivsed tuhud, kuid tegin täpselt samamoodi, nagu olin harjutanud ning kujutasin ette, kuidas mu alakeha on vees ja ma ei tunne mitte midagi. Hingasin, nagu olin õppinud ja kuulasin muusikat. Haiglasse helistades ei öeldud muud, kui et ole veel kodus, kuigi tuhude vahed olid siis juba alla viie minuti. Ootasin kuskil kella viieni hommikul. Vahepeal valisin veel paar korda haiglanumbrit, ent nad käskisid ikka kodus olla. Kui tuhude vahe oli alla nelja minuti, siis imekombel käisin nende tuhudega veel isegi autos oma haiglakotil järel. Issand, oli see vast katsumus, sest sel hetkel oli mul juba tunne, et ma lihtsalt ei suuda omal jalal edasi liikuda, ent tänu hingamisele oli mul selleks vajalikku jõudu. Kutsusin lõpuks ise endale kiirabi, sest haigla ei võtnud mind ikka veel kuulda, aga ma ju teadsin, et on aeg. Jõudsin lõpuks kiirabiga haiglasse.
Tuhud oli intensiivselt peal ja mind pandi kahekümneks minutiks lauale, et kuulata, kuidas lapsel kõhus läheb ja kas on piisavalt avatust. Selleks hetkeks oli avatust juba 5 cm. Nägin arstide nägudel imestust ning jõudsin vaid selle peale öelda: “Hüpnosünnitus!”. Lõpuks sain loa palatisse minna, mida pidin omakorda tunnikese ootama, sest polnud ruumi, kus sünnitada. Eks seepärast mind ka haiglasse väga kiirelt ei tahetud. Mõtlesin juba naljatades, et ei tea, kas sünnibki siis koridoris, aga sain lõpuks endale ka toa. Ämmaemand oli suhteliselt kuri vanem naisterahvas, kelle kurikuulsusest ma hiljem teada sain. Ta kamandas mu dušši alla, kui palusin vanni. Ütlesin, et mul on kirjas, et ma soovin vanni. Ta vastas eitavalt ja lihtsalt ei lubanud. Minu suureks rõõmuks oli dušš umbes. Tegin siis palati ukse taas lahti ja ütlesin nii resoluutselt kui jaksasin, et lähen nüüd vanni, sest dušš on umbes. Seepeale lonkisingi ise vanni ja hakkasin vanni veega täitma. Ämmaemand aga keelamas ja mina omakorda anumas, et palun, see on minu soov. Ma ei tea palju ma teda seal anusin, aga ta jättis mu lõpuks rahule.
“Lapsed pole delfiinid, et vees sünnivad!“
Vannist otsevaates tiksus kell kaheksandat tundi. Minu mees oleks pidanud pool kaheksa laevalt maha saama, aga temast polnud veel kuuldagi. Mul algasid pressid, aga need ei olnud üldse midagi hullu. Tegin nagu videotes õpetati ja lasin pressid lahti. See oli ääretult meeldiv tunne, sellised voogavad lõdvestavad lained üle kere. Vaikselt katsusin juba poja pead ja ootasin abikaasat, ise nautides seda hetke ja vaikust. Ämmaemand käis vahepeal kontrollimas, kas midagi toimub. Ütlesin paaril esimesel korral, et kõik ok. Ja kuskil poole üheksa ajal, mil meest polnud ikka veel tulnud, käis ämmaemand taaskord uurimas, kas presse pole. Ma rumal ütlesin, et need ammu peal ja ämmaemand läks nii ähmi täis, kamandades mind vannist välja. “Ei, ma sünnitan vannis!” Tema aga resoluutselt vastu, et lapsed pole delfiinid, et vees sünnivad. Mul polnud enam jaksu temaga vaielda ja ronisin siis lauale. Ta tahtis, et ma oleks selili, ent panin end külili. Ma lihtsalt ei jaksanud enam ta hädaldamist kuulata ja lülitasin end sellest välja. Tegin nagu mu sisetunne ütles. Õnneks poole tunni sees jõudis kohale ka mu abikaasa. Ta oli läinud koju veel mu haiglakotti otsima, sest algul palusin, et ta selle mulle pärast ära tooks, aga ma unustasin talle öelda, et ma juba võtsin. Ta aitas mul siis jalga hoida, millest oli nii suur abi. Ta oli lõpuks ometi mu kõrval. Ämmaemand muidugi vahepeal karjumas mu peale, et miks ma last sisse tagasi lasen, et peab ikka pressima ja pressima. Lõpuks käratasin, et olge vait ja laske mul palun sünnitada. Rohkem ta mind ei kiusanud ja poiss sündis veidi peale kella kümmet hommikul.
Ämmaemand muidugi eiras ka pärast lapse sündi kõiki mu soove, nagu nabanööri tuksumise lõppemise soovi jms. Ma rumal usaldasin, et seda sedelit ikka loetakse, mis ma kirja panin ja meest ma oma soovidega kurssi ei viinud, sest arvasin, et saan usaldada protsessi. Eraämmaemandat ma ka ei võtnud, aga teadsin, et kui antakse sünnitamiseks veel võimalus, siis järgmisel korral kindlasti. Mehel olid silmad pisaratest läikimas, kui poiss ta käte vahele pandi. See oli ilus hetk. Laps oli rahulik, ent ämmaemand tegi siiski lõpuks midagi, mis poisi röökima pani ja kui last rahustasin, siis too jälle nähvas. Ütles, et laps peab karjuma. Ei saa mina aru sellistest ämmaemandatest, aga see selleks. Kokkuvõtvalt jäin sünnitusega siiski rahule. Mul oli kõigest üks pisike pindmine iluõmblus, muidu kenasti terve ja eufooria laes. Need loomulikud keha valuvaigistid tekitasid nii mõnusa ja helge tunde. Isegi platsenta väljutus läks ilusti ja ma jäin väga rahule, et olin end niimoodi ette valmistanud ning seisin oma õiguste eest. Siiani vahel meenutan seda ämmaemanda pilku ja naeran hetke peale, kui ma palati ukse lahti lükkasin pool muigel grimassiga, olles ise täiesti resoluutne oma soovis minna vanni. Oi, milline kahjurõõm mul siis oli. Ma sain ikkagi seda, mida vajasin, sest elu tuli mu soovile vastu umbes dušši trapiga. Aitäh selle eest! Isegi kehvas olukorras saab luua midagi head. Teise tibu sünnitasin juba koduste seinte vahel.