Oma lugu jagas Triin.
Foto: Shutterstock.
Öeldakse, et meile antakse nii palju, kui jaksame oma õlgadel kanda! Ent kas tõesti peab üks naisterahvas elama üle nii palju valu, kogema nii suuri tundeid, muret ja leina, üksnes põhjusel, et tahab kogu hingest saada emaks. Sellest hetkest, kui Triinule öeldi, et võib juhtuda, et ta ei saa mitte kunagi kogeda ematundeid, algas teekond, mida ainult vähesed suudavad kanda. Hingematvalt ilus lugu naisest, kes teeb võimatu võimalikuks!
Mäletan eredalt oma elu esimest visiiti günekoloogile. Olin siis vaevu 14-aastane, aga seal ma oma kohutavates kõhuvaludes istusin. Pärast pooletunnist vaatlust rääkis günekoloog pika jutu, millest suuremat osa ma ei mõistnud, kuid väga hästi jäi meelde arsti kurjakuulutav väide, et kui ma tahan kunagi lapsi saada, pean juba täna hormoonraviga algust tegema. Mul diagnoositi polütsüstiliste munasarjade sündroom! Koju läksin rasestumisvastaste vahendite retseptiga ja teadmisega, et ma ei pruugi kunagi lapsi saada või osutub see väga keeruliseks.
“Võite isegi ette kujutada minu ema reaktsiooni antibeebipillide retseptile – see oli lihtsalt priceless!“
Olen armastanud beebisid juba väiksest peale ning olin üsna veendunud, et minust saab tulevikus noor ema ja mind õnnistatakse vähemalt kahe lapsega. Teistmoodi polnud ma lihtsalt nõus mõtlema! Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid arstid aga rääkima, et hakkaksin mõtlema laste saamise peale, sest see võib palju aega võtta. Muidugi ei olnud mul soov saada lapsi iga mehega, vaid selleks pidi minu ellu ilmuma see üks ja õige. Lõpuks ta tuli, 2009. aastal, kui olin 21-aastane ja tema minust viis aastat vanem. Meile sai üsna pea selgeks, et oleme mõlemad valmis peret looma ja kuna teadsin, et minul saab sellega probleeme olema, võtsime otsejoones suuna Pelgulinna sünnitusmaja reproduktiivmeditsiini osakonda. Algas päris kurnav ja stressirohke periood.
Kõigepealt läbisime mehega kõikvõimalikud uuringud, et määrata vajalikud ravimid. Ent päris mitmel korral polnud ka söödavatest tablettidest mingit kasu. Mul on raviperioodist meeles üks tore seik, kuidas ühel korral teatas arst, et järgmised kuu aega on suguelu elamine keelatud, sest muidu riskime võimalusega, et meile sünnivad kuuikud. Kui aus olla, siis meil oli meeletult suur kiusatus see võimalus proovile panna, sest samal ajal, kui meie läbisime viljatusravi, sündis meie tutvusringkonda päris mitmeid beebisid. Tahtsime ju kogu hingest sedasama!
Ent meeles on ka raskused. Mäletan üsna valusalt, kuidas ühel ühisel kokkusaamisel võeti meid partneriga ette, et uurida, kuhu ikkagi perelisa jääb. Me nimelt ei rääkinud kellelegi, et meil sellega probleeme on, vaid hoidsime minu terviseseisundi enda teada ja vastasime, et küll nad kunagi tulevad. Sellel koosviibimisel ma enam olla ei suutnud. Lahkusin teiste seast ja läksin tualetti, kus tükk aega lihtsalt nutsin. Tundsin end katkisena. Minu kõht valutas hommikusest süstiringist ja süda oli paha ravimite kõrvaltoimest. Olin ahastuses, sest minusugune noor ja terve inimene, kes on kogu elu armastanud lapsi rohkem kui midagi muud siin ilmas, ei saa neid. Tundsin, et ma ei ole naise tiitli vääriline ja oleksin võinud sündida hoopis mehena. Olin täielik inimvare, kuid kogusin end, naasin seltskonda, naeratasin läbi raskuste ja ütlesin, et küll need lapsed ka varsti tulevad.
Aga ega palju polnudki enam selleni jäänud. Viljatusravi tehti etappidena. Kõigepealt prooviti paar korda ühte ravimit, siis teist, siis kolmandatki. Ma ei suuda enam meenutada mitmes raviskeem parasjagu käsil oli, kuid kui olin kolm korda ühte ja sama ravimit saanud, sõitis minu arst puhkusele. Asendaja aga ei söandanud uut ravi määrata ning kirjutas veel ühe ringi sama skeemi. Teadsin, et kui ka see ravikord poleks toiminud, oleksin pidanud tegema IVFi, mis tekitas minus aga hirmujudinaid. Igaljuhul oli suur arsti üllatus, kui ta puhkuselt naastes sai teatada, et olen rase. See oli loomulikult super uudis! Olime seitsmendas taevas, rasedus kulges kenasti ja jäime ootama oma beebi sündi.
Loodusel olid aga omad plaanid! 32. nädala alguses hakkas tilkuma minu jaoks tundmatut läbipaistvat vedelikku. Ent kuna ühtegi teist muret ei olnud, siis ma sellest esimese hooga välja ei teinud. Kui aga neljandal päeval hakkas vedelikku tulema aina rohkem, seadsin sammud haiglasse. Ausalt öeldes ma ei uskunud, et mind üldse jutulegi võetakse, rääkimata võimalusest, et hakkan sünnitama. Ent pärast läbivaatust just seda mulle teatatigi. MIS MÕTTES? Oli ju vaid 32 nädalat rasedust. Mul polnud ka ühtegi asja beebile valmis ostetud. Esmalt olin paanikas ja seejärel tekkis kogu toimuva juures totaalne segadus. Kuna olime parajasti Pärnus puhkamas ja läksin kohalikku haiglasse vastuvõtule, siis öeldi, et peaksin sõitma ise Tallinnasse sealsesse sünnitusmajja, ent äkitselt ilmus kiirustades ka teine arst, kes ütles, et ei lähe ma kuskile ning mulle hakati manustama suurel hulgal ravimeid. Vahepeal oli selgeks saanud, et mul oli tekkinud põletik ning veel mingid näitajad olid halvad ja ma isegi ei tea, mis hädad veel. Algas sõit kiirabiga Tallinna ning jäin ootama. Ootasin mitu päeva. Arstid olid neil päevadel suures segaduses, sest sünnitegevus oleks pidanud juba ammu pihta hakkama – kõik märgid olid ju olemas. Ent edasi ei saanud ma last ka kanda, sest minu verenäitajad olid halvad. Lõpuks langetati otsus, et kutsutakse sünnitus esile.
Sünnitegevuse algus võttis tohutult aega ja vahepeal oli ka lootevete eraldumine pidama jäänud, ent niiöelda “ühes tükis” mind enam haiglast välja ei lastud. 33. rasedusnädalal sündiski meie perre väikene poeg – meie esiklaps, õrn ja habras, kuid ometi nii tugev! Ma võiksin kirjutada veel pikki lehekülgi oma enneaegsest lapsest, sünnitusjärgsest depressioonist ja sellest, kuidas ma vandusin, et ei ühtki last enam, kui juba järgmisel hetkel helistasin oma viljatusravi arstile ja ütlesin, et olen valmis uuesti rasestuma. Mul oli nimelt suur soov saada väikese vanusevahega lapsed. Ja veel suurem soov oli saada ka tütreke. Arst ütles, et väga tihti läheb peale sünnitust naise hormoontasakaal ise korda ja on väga võimalik, et rasestun loomulikul teel, ilma igasuguse kõrvalise abita. Mõeldud–tehtud! Loobusime kõikidest rasestumisvastastest vahenditest ja leidsime, et kui peab tulema, siis tuleb. Ei pidanudki kaua ootama, kui juba saingi kaks triipu testile, ent võib öelda, et sellel hetkel tabas mind täielik paanika.
Mul ei olnud selleks hetkeks veel sünnitusjärgset depressiooni diagnoositud. Vähe sellest – ma isegi ei teadnud, mis see on! Aga mu tujud olid seinast seina. Kui ühel hetkel tundsin, et ma olen täiesti valmis saama ka teise lapse, siis järgmisel hetkel teatasin mehele, et teen aborti. Teine rasedus oli hirmuäratav. Kõige rohkem kartsin teist enneaegset beebit. Kui raseduse algus kulges kenasti, ei olnud iiveldust ega muid probleeme, siis teisel trimestril hakkasid ebamäärased ja aina tugevamad valud pihta. Nii tugevad, et lõpuks otsisin abi erakorralise meditsiini osakonnast. Mind võeti kohe jälgimisele, saadeti igasugustele uuringutele ja kuna vere ning ultraheli leid oli natuke küsitav, siis kahtlustati pimesoolepõletikku. Mind saadeti haigla transpordiga üldhaiglasse, kus mind valmistati ette operatsiooniks. Olin juba kitlis ja raseeritudki, kui saabus kirurg ning teatas, et nad ikkagi ei hakka mind opereerima. Öeldi, et kui tegu oleks olnud pimesoolepõletikuga, oleks see juba lõhkenud. Mind saadeti koju. Kusjuures paari päeva möödudes valud taandusid ning põhjust ei leitudki.
27. nädalal saabusid jälle tuttavad valud, seekord koos krampidega kõhus. Jälle oli kiire sõit haiglasse, tuttavad näod, tuttavad paberid, tuttav voodi. Avatust oli kaks sentimeetrit ja käisid ebaregulaarsed tuhud. Mul kästi olla valmis järgmiseks enneaegseks sünniks. Mulle manustati taas suurel hulgal ravimeid ja jäin jälle ootama. Ent tol korral mul vedas, sünnitegevus lakkas. Edasi elasin päev korraga, ent pidevas hirmus, et ka see laps tuleb varem. Ka arsti arvates oli enneaaegne sünd üsna tõenäoline. Käisin iga kahe nädala tagant läbivaatusel ning alates 30. nädalast tundsin pidevalt libavalusid. Võib öelda, et Pelgulinna arstid teadsid mind kõik juba nimepidi. Aga õnneks see lapseke lasi end oodata ning sündis täpselt määratud tähtajal.
“Ja järsku oligi see naine, kellele arstid ei andnud kunagi lootust emaks saada, kahe poja ema. Ent mul oli veel üks suur unistus – unistus saada tütar!“
Minu sünnitusjärgne depressioon kadus nagu võluväel teise lapse sünniga. Olin rõõmus, energiline ning tundsin, et kõik on võimalik. Olin valmis ka kolmandaks lapseks – olin valmis saama pisitütre emaks. Armastasin oma poegasid tohutult, ent tundsin, et minus on armastust veel ülegi. Otsustasime mehega proovida ka kolmandat korda. Minu abikaasa on alati suurt perekonda tahtnud. Pigem olin algul mina see, kes tahtis piirduda kahe lapsega. Nüüd tahtsime kolmandat aga mõlemad. Loobusime kõikidest rasestumisvastastest vahenditest ja jäime lootma imele, just nagu eelmisel korralgi. Ja me ei pidanud seda imet taas kaua ootama. Jälle vaatasid vastu need kaks tuttavat triipu. Sel korral aga ei läinud kahjuks nii, nagu ma unistasin. 11. nädalal sain teada, et minu rasedus on katkenud, juba mõned nädalad varem!
Järgnes spontaanne abort, kiirabisõit, emakaõõnepuhastus ja tohutu lein. Kuid me ei andnud alla. Proovisime veel. Jälle kaks tuttavat triipu ja jälle tuttav verejooks ning taaskord kaks tuttavat triipu ja jälle verejooks. Pärast kahe aasta möödumist seadsin sammud juba tuttavasse kabinetti – Pelgulinna reproduktiivmeditsiini keskussesse. Ja jälle sammusin välja sama raviskeemiga. Peale kolm kuud kestnud ravi olin aga tohutult stressis. Tööl olid pingelised ajad, kaks poissi suutsid mind aeg-ajalt täiesti hulluks ajada ning abikaasa käis rohkem töölähetustel, kui oli kodus. Meie suhtes oli täielik mõõn. Peale üht suurt vihahoogu viskasin enda ravimid minema ja ütlesin, et mulle aitab! Kui seda last ei tule, siis ei tule, aga mina enam ei jaksa! Umbes pool aastat hiljem piisas vaid ühest kaitsmata vahekorrast, kui jälle vaatasid rasedustestilt vastu need kaks tuttavlikku triipu. Ma isegi ei uskunud, et sellest ühest korrast võiks midagi juhtuda, ent kui läksin mõni aeg hiljem sõbranna lapse katsikutele ning tema beebi nutu peale minu pluus ühtäkki läbimärjaks sai, mõistsin, et midagi on teisiti. Rasedusest teada saades olin segaduses ja surmkindel, et ka see rasedus katkeb.
Arst aga kinnitas, et rasedus on kestnud juba üle kaheksa nädala ning kõik on ilus ja korras. Mina aga jäin ootama katkemist! 12. nädalal kinnitati, et laps elab, kuid mitmed riskid ei lasknud mul seda rasedust kordagi nautida. Mul oli kõrge preeklampsia oht ning lapsel Downi sündroomi risk. Käisin tegemas nii koorionbiopsiat, mis ebaõnnestus, kui ka looteveeuuringut. Lõpuks sain siiski vastuse, et Downi sündroomiga minu beebi ei sünni. Tegu oli taaskord poisiga. Ka selle rasedusega veetsin rohkem aega haiglas, kui kodus, ning rasedus lõppes täpselt 40+0 sünnituse esilekutsumisega, kuna lootevett oli ohtlikult vähe. Sündides oli lapsel nabanöör mitu korda ümber kaela, mistõttu oli ta üleni sinakas-lilla ja läks ilmatuma kaua aega enne, kui ta lõpuks nutma hakkas.
Läksin oma kolme ülitoreda lapsega koju ning olin rahul, et võimatuks missiooniks tembeldatud olukorrast oli sündinud kolm last. Mõtlesin, et ma ei vajagi rohkem! Seda oli juba palju enam, kui mulle kunagi lubati. Ma olin õnnelik, siiralt õnnelik, sest vaatamata, et kõik kolm rasedust olid konarlikud ja ma olin üle elanud nii palju raskeid hetki, oli mul kolm tervet last. Kogu mu sisse kuhjunud lein oli hetkega kadunud. Tundsin, et ma ei vajagi midagi rohkemat, et olla õnnelik, sest mul oli kolm imelist poega.
Ent tagasilöögid ei jätnud end kauaks ootama. Pärast kolmandat sünnitust avastati sünnitusjärgses kontrollis, et minu emakakaela rakkudes on toimunud rasked muutused. Diagnoosiks sain vähieelse seisundi. Läbisin emakakaela lõikuse, mille lõpus peeti tõsine loeng, et kuus kuud on rasestumine keelatud. Äkki oli isegi rohkem, täpselt ei mäleta. Igaljuhul alles imetasin, mul ei olnud päevad veel alanud ning operatsioonist oli ka ainult üks kuu möödas, kui meil oli mehega kaitsmata vahekord. Arvasin, et minul, kui raskesti rasestuval naisel, on sellises olukorras pea võimatu rasedaks jääda, ent kuu aega hiljem nägin, et kõik on võimalik. Rasedustestile ilmusid jälle kaks tuttavat triipu. Mõistsin, et minust saab nelja lapse ema!
Kui arvasin, et juba enne oli raske, siis see rasedus pani mind tõeliselt proovile. Rasedus algas esimese arsti tungiva soovitusega teha aborti, sest tema arvates ei kanna ma seda rasedust mitte mingil juhul lõpuni, kui kõik haavad alles värsked ja lahtised. Teine arst juba rahustas, et olukord pole nii hull midagi, on varemgi nii juhtunud ja mind jäetakse hoolsa jälgimise alla, et õigel hetkel oleks võimalik toetav õmblus teha. Iga kahe nädala tagant hakkasin ultrahelis käima. Kõik need eelnevad riskid olid jätkuvalt alles, nii et vabalt hingata ma ei saanud.
“Ma vist ei teagi, mida tähendab üks normaalne lõpuni kantud rasedus!“
12. nädalal pakuti lapse sooks pigem poissi. Varasemalt ikka nutsin tütart taga, aga olin juba mõttega poiste emast nii harjunud, et see ei kõigutanud mind grammigi. Mõtlesin pojakesele juba varakult ka nime välja ja olin tema sünniks valmis. 21. nädala ultrahelis küsiti, et kas ma lapse sugu juba tean? Vastasin, et jah, poiss on. Ultraheli teostanud arst vaatas mulle suurte silmadega otsa ja küsis, et miks ma nii arvan. Oli ju mulle nii öeldud! Isegi 16. nädalal, kui käisin ultrahelis ja rääkisime neljast poisist, ei väitnud arst vastupidist. Ja siis täiesti ootamatult teatas arst, et EI, see on KINDLASTI tüdruk! Ma vist minestasin õnnest ja samal ajal ka kurbusest, sest kellele ma nüüd selle ilusa poisi nime panen, mis talle välja mõtlesin. 😊 Raseduse lõpu poole olin taas püsiklient Pelgulinna haiglas, kuid oma neljanda lapse, kauaoodatud tütre, sünnitasin siiski 39+6 nädalal.
Kui peale neljanda lapse sündi läksin sünnitusjärgsesse kontrolli, nagu juba tavaks oli saanud, pidin kogu oma haigusloo ette lugema. Kaasa arvatud selle, kuidas olen kaks korda viljatusravi läbinud nelja lapse ema ja kelle kolm last on saabunud siia ilma täiesti spontaanselt ühest kaitsmata vahekorrast. Seepeale ütles arst, et ta pole nii kummalist lugu veel enne kirja pannud! 😆
Minu hormonaalsed probleemid ei ole kuskile kadunud. Ka praegu elan sama diagnoosiga, mis ütleb, et rasestumine on keeruline, kui mitte võimatu. Aga ometi on mul kodus neli ülitoredat last, kes tõestavad vastupidist!
Väga ilus ning julgustav lugu