Oma abikaasaga tuvusin juba nooruspõlves. Olime üürikest aega kooliaegsed kallimad, ent siis lasin tal minna, kuid lukustasin armastuse tema vastu sügavale südamesse. Otsustasin käia oma rada, saada omad kogemused, õppetunnid ja ka kukkumised. Soovisin näha ka armastuse teist külge, mis tundus kaugele silmale ahvatleva ja säravana, lähemalt vaadeldes aga võltsi ja valelikuna. Ent see oli minu hingele vajalik kogemus, et naaseda oma elu armastuse juurde õigel hetkel kindlamana ja väärtuslike kogemuste võrra rikkamana. Seda, kas ma ka päriselt naasen, ma tookord muidugi ei teadnud.
Pärast teda tundsin armumist ja arvasin ekslikult, et ka armastust veel kahel korral. Kui esimene ämbris kolistamine õpetas mind ennast rohkem väärtustama ja ebatervest suhtlusest eemale hoidma, siis teine põgus suhe on ilus mälestus tegelikult igaveseks. Ta ei olnud halb poiss. Vastupidi, temas oli nii palju soojust ja hoolivust. Temas säras justkui päike, suur ja soe. Ta hoidis mind alati nii, nagu ma soovisin, et mind hoitaks. Aga meie riigipiirid ei ühtinud ja minu seiklusjanu sai ühel hetkel otsa. Valus oli ikka, aga hingelist sidet ma temaga ei tundnud. Ajapikku ka südames pakitsev armumine lahtus ja ta jäi lihtsalt ilusaks mälestuseks minu elujoonele.
Pärast keskkooli lõpetamist sai minu esimeseks tähtsaks tööandjaks siiani väga edukas spordipood. Tööle asusin oma esimese ülemuse kuldsete sõnadega: „Seina toetajat pole meile siia vaja, need püsivad isegi püsti!“ Hiljem sain teada, et mind tööle võtnud naisterahvas kuulub minu abikaasa perekonna tutvusringkonda. Ja tõepoolest, seinad püsisidki ise püsti, aga ma pole kunagi ka suurem asi seinte toetaja olnud. Kodunt kaasa antud töökus võib mind teinekord haigevoodigi aheldada, aga töö peab tehtud saama. Täna ma seda mõtet enam endaga kaasas ei kanna ja soov olla väike mutrike suures mehhanismis on samuti kadunud. Soovin käia oma rada ja teha tööd enesele, kogu oma südamega. Ent kogemus suures ettevõttes on väärtuslik ja võin südamerahus öelda, et aastad pärast keskkooli oli minu elu ilusaim aeg. Mulle kohutavalt meeldis minu toonane elu. Elasin nagu päris täiskasvanud inimene, ent niivõrd murevabalt. Mul ei olnud suhte-, raha- ega pereprobleeme. Mul polnud siis veel ka lapsi. Ma ei pidanud toona muretsema igakuiste arvete pärast, sest otsutasin elada pärast kooli lõpetamist veel mõnda aega kodus vanemate juures. Erinevalt paljudest, pole mulle kunagi üksinda elamine tundunud ahvatleva unistusena. Soovisin alati oodata inimest, kellega koos oma elu alustada ja kodu rajada.
Seega pole ma ka kunagi elanud päris üksi ja pidanud ise hakkama saama. Oma elus olen seetõttu maadelnud murega, et ma ei oskagi üksinda eksisteerida, sest minu eest on alati keegi hoolitsenud. See jõudis üks hetk selleni, et üksi olles ei olnud mul vähimatki soovi midagi teha ega kuhugi minna. Diivanil maha magatud päevad iseloomustasid minu oskamatust üksinda olla väga ilmekalt. Mingi hetk ma justkui elasingi teistele ja eksisteerisin justkui ainult teistega. Üksinda olles tundus, et mind polegi olemas. Tundus, et polegi mõtet midagi teha. Alles pärast reaalset võimalust, et minu praegune abielu saab läbi, seisin silmitsi nii üksinduse kui ka iseendaga ning õppisin endaga esimest korda koos olema ja elama.
Kuna minu sünniperes pole kunagi olnud raha ülemäära palju, sest kolm last vajasid kasvatamist, siis minu esimene lennureis oligi alles täiskasvanuna, kui käisin juba ise tööl. Elu viis mind koos vanematega talvisele pereresile Egiptusesse, armsasse Hurghada linnakesse. Oh seda rõõmu ühele noorele neiule, sest Egiptus on teatavasti täis ilusaid noori poisse – kõik just täpselt minu maitsele. Tõmmud ja nägusad. Ja kuna ma pole kunagi olnud välimuse poolest päris nähtamatu, vaid ikka ilus naisterahvas, sain ka seal nii mõnegi poisi tähelepanu osaliseks.
Kui ma muidu suvalistest hõigetest Egiptuse tänavail välja ei teinud, siis ühel õhtul ringi jalutades vaatasin korraks turvalisuse kontrolliks enese selja taha, mille peale üks noormees ligi astus ja soovitas mul hotelli tagasi pöörduda. Üksinda jalutamine pole teatavasti seal õhtuti väga turvaline. Kuna poiss oli meeldiv, jäin temaga tänavaäärses kohvikus pikemalt juttu rääkima ja teed jooma. Juttu jätkus kauemakski ja nii me ülejäänud reisi koos veetsime. Tema hüüdnimi oli Tito ehk nägusale Egiptuse diskorile täpselt kohane. Tundsin ennast veidike nagu seebikasse sattunud noor ja süütu näitsik. Ent kui jätta huumor kõrvale ja lastagi endal tunnetada ja päriselt tunda, siis kogesin selle noormehe vastu tohutut usaldust. Ajaga sai üha selgemaks, et põhjendatult. Ta tõepoolest oligi sama tore ja meeldiv, kui esmapilgul tundus, ent mõni kahtlane teguviis sai hiljem siiski meie suhtele saatuslikuks.
Pärast reisi jäime telefonitsi suhtlema ja ühel hetkel otsustasin teha kannapööde ning Egiptusesse naasta, et unusatada hinge armistav armastus, mis mulle koduses Eestis kord kohutavalt haiget tegi. Soovisin unustada oma eelmise, mitmeid kordi läbi kolistatud, ämbrisse astumise. Poiss, kes mulle meeldis, justkui tõmbas mind pidevalt nähtamatut nööri pidi enda poole ja nii ma siis lihtsalt põgenesin. Minu uus armastus rentis meile Egiptuses korteri ja lubas otsida mulle ka töö. Tööks oli animaatori ametikoht ilusas luksuslikus hotellis, ent kuna töö oli teises linnas ja koju sai minna ainult nädalavahetuseks, ei sobinud see töö mulle pärast nädalast prooviperioodi kohe üldse. Ühele seiklusjanulisele hingele oleks see olnud unistuste amet unistuste kohas, aga ma lihtsalt ei ole loodud üksinda elamiseks. Ma ei suutnud üksindusega hakkama saada. Helistasin, nutsin ja soovisin tema juurde naasta.
Ent pärast, kui meil kummagil püsivat sissetulekut ei olnud ja raha hakkas vaikselt lõppema, sattusin üks hetk silmitsi tõsiasjaga, et seal kaubeldakse päris hoogsasti narkootiliste ainetega. Täpsemini kanepivaiguga. Ma pigistasin silma kinni, sest ma ei teadnud sellest teemast vähimatki ja kuna ta ise minu teada ei tarvitanud, ei näinud ma selles ka suuremat probleemi. Tegu ei olnud nii kange ainega ja nii ma siis selle teemaga kaasa läksin, kuni hetkeni, mil pidin ise raha vastu võtma ja paki üle andma. Vaat see oli minu jaoks piir ning sellest hetkest peale ei tundnud ma ennast seal enam kuigi hästi. Tagatipuks sain pahandada, et andsin üle vale paki, soovitust suurema.
Nagu mismõttes? Ma olin üksi kodus ja minu ukse taha ilmus täiesti ootamatult kamp suvalisi mehi. Sooviga, et see olukord kiirelt mööduks, haarasin raha ja andsin esimese ettejuhtuva paki. Nagu hiljem selgus, siis vale. Tüübid said hea raha eest rohkelt kraami. Mind häiris, et minu peale häält tõsteti ja läksin tohutult närvi. Nagu oleksin mina see pahalane. Ta sai lõpuks ka minu seisukohast aru, ent soovisin ikkagi koju minna. Lubasin, et tulen tema juurde tagasi, nagu kindlustaks tagalat, et ta mind lennujaama viiks ja minema laseks. Ent usun, et ka tõde kuuldes ei oleks ta mind kettide ja lukkudega enda külge aheldanud. Südames teadsin, et tagasi ma minna ei soovi. Lahkumine ei olnud minu jaoks raske, aga ootamatu igatsus saabus suure südamevaluga ikkagi tükk maad hiljem.
Koju naastes läksin tagasi tööle ning astusin üsna pea ülikooli ustest sisse. Olles kaks aastat õppinud ettevõtlust ja ärijuhtimist (taevas ainult teab miks), sain võimaluse minna vahetusüliõpilaseks Islandile. Olin taas elevil ja valmis uuesti kogema ning maailma nägema, aga elul oli mulle enne ärasõitu veel mõned viperused plaanis. Vahetult enne reisi sai autoõnnetuses surma minu vend ja minu teed ristusid taas minu esimese armastuse ja praeguse abikaasaga. Nad olid kooliajal klassivennad ning kui olin teatanud talle oma venna surmast, olime ühtäkki taas lahutamatud. Saime ja jäime lõplikult kokku. Nagu aastad polekski meist kurvalt mööda lonkinud. Vahepeal olime ikka kohtunud ja armastasime rüübata Kadrioru pargipingil õhtuhämarses rummikokteili ning rääkida elust ja olust, aga me ei läinud kunagi kaugemale. Me lasksime alati teineteisel minna. Minu südant täitis aga kõik need aastad küsimus, miks me koos ei saa olla?
Meile justkui polnud see ajaliselt ette nähtud, ent armastus minu südames oli tema vastu alati suurem kui kunagi kellegi teise vastu.
Aga Islandi reisi ma ära jätta ei saanud ja pidin taaskord tundma valu. Esiteks jäin ilma oma vennast ja seejärel kartsin ilma jääda oma mehest. Olin ta ju just taas leidnud. Mu vend lahkus kevadel ja mul oli selja taga võrratu suveromanss, ent lahkudes tundsin ennast siiski äärmiselt ebakindlalt. Mis siis, kui naastes on meie tunded lahtunud? Olin kohutavalt pabinas, sest ei teadnud, kuidas aeg meie suhet muudab. Äkki leiab ta kellegi teise? Äkki saan ise mõne lollusega hakkama? Mõtteid, mis peas linnukestena ringi tiirlesid, oli tohutult palju. Täna tean, et muretsemine oli asjata ja elu sättis Islandi minu eluteele põhjusega.
Island oma erakordse looduse ja ürgsete loodusjõududega on parim puhastav hingeravim. Midagi nii kehale kui meelele.
Tänu Islandile sain oma südame rahulikult ja segamatult, kild-killu haaval uuesti kokku lappida. Ja kuna Islandi hinnakiri ei sobinud kohe üldse minu võimekusele selle elu eest maksta, siis oma katkist hinge ma pudelipõhja uputama ei läinud. Kodus oleks hingevalu matmine siidripurki või veiniklaasi kindlasti kergemini kõne alla tulnud. Islandil sain aga lubada terve seal oldud aja peale ühe veinipudeli ja ka sellest läks üks hinnaline klaasitäis kaduma, kuna mul õnnestus see käpardlikult ümber ajada.
Mäletan, et tänu elu kallidusele pidin suurema osa ajast läbi ajama ühe kreemja purgisupiga päevas, sest otsustasin ülejäänud kopikad kulutada hommikukohvile ja šokolaadimuffinile. Imestama paneb mind aga minu võime sellise kaloraaži juures teha igapäevaselt viie kilomeetri pikkust jooksuringi. Suurema osa koolis veedetud ajast kulutasingi õppides, joostes ja jõusaali mullivannis ligunedes, mis asus õues ja millest oli ilus õhtust taevast imetleda. Olin uhke, kui sain oma valutavatel lampjalgadel ära joostud poolmaratoni ja kujutlesin ennast kodus läbimas ka maratoni. Viimane on praeguseks aga tegemata ning huvi jooksmise vastu on asendunud pigem jalutamisega.
Eks trenni valik ole ka tegelikult hinge olukorra peegeldus. Hingevaluga ongi parem endast kõik anda ja kogu valu välja elada, sügavas armastuses viibides tahaks aga rahulikult kulgeda ja enda sisehäält kuulma õppida.
Kaks kokku loodud hinge mõtlevad sageli sarnaselt. Tihti teostame tänagi teineteise mõtteid, stiilis, et mina mõtlen hommikul oma lemmikjäätisele ja just tema selle õhtul mulle töölt tulles toobki. Ent enne Islandile sõitu kinkisin oma mehele kauni märkmiku, kuhu olin kirja pannud kõik meie ühised mälestused, mida kalliks pean. Tema kirjutas mulle aga kirja, mis siiani toredas pudelis ajakapslit meenutab. Aga Islandil olles sain rõõmustada veel ühe kirja üle, mis jõudis pudelipostiga minu ukse taha. Sel korral küll sõbranna šampanjapudelis, mis mulle kohutavalt nalja tegi, aga just tänu sealsetele sõbrannadele see kiri minu ukse taha üldse füüsiliselt jõudiski. Nemad printisid välja kirja, kus minu mehele omaselt olid täpitähed muudetud numbriteks, et sõbrannad seda google abil tõlkida ei saaks. Aeg oli veel ka sealmaal, kus minu IT-alal töötav mees käis aeg ajalt teamvieweriga minu arvuti kallal nokitsemas, mille peale nemad imestusest suuri silmi tegid. Ma pidin uhkustusest lõhki minema, sel hetkel oligi ta minu salajane võlur.
Mäletan seda tunnet, kui ukse avasin ja pudelit nägin. Selline tore lapselik avastamisrõõm ja armastus käisid käsikäes. Tundsin ennast tõeliselt hoitu ja armastatuna. Ja kuidas ometi see kiri sinna sai? Kas tõesti on ta ka ise kuskil nurga taga ootamas? Lugesin täna taas tema kirja ja loodan südamest, et ta ei pahanda, kui jagan teiega väga liigutavat mõtet, mis näitab ühe inimese armastust teise vastu, tema hinge õrnust ja siirust.
Kirjas peituv sõnum:
„Kui ma hästi väike olin, siis armastasin väga muinasjutte. Ma olin veendunud, et minust saab võlur ja teadsin, et ma leian siin elus oma hingesugulase. Mind lummasid alati muinasjuttude ilusad lõpud ja olin kindel, et minu elu läheb sama rada pidi. Ükskord jäi mulle aga kätte üks lugu õnnest. See muinasjutt läks mulle väga hinge ja ma sain sellest kogu oma lapsepõlveks jõudu. Iga kord, kui midagi oli kehvasti või kui aeg oli kurb ning halb, siis tuletasin ikka ja jälle seda lugu endale meelde. Ma tõstsin pea ja olin tugev. See jutt aitas mul uskuda, et mu elu läheb ainult ilusamaks. Aitäh, et oled sellele kinnitust andnud!”
Muinasjutt õnnest:
On kaks naabrit, kellel õnnestus õnn täbarast olukorrast välja päästa. Õnn pakkus mõlemale mehele vastutasuks valikut kahe variandi vahel. Esimene neist garanteeris õnne kohe nüüd ja praegu, aga pika aja peale saab see otsa. Teine variant, et õnn tuleb hiljem, aga algul teda palju pole. Naabrid tegid kumbki oma valiku ja esimene neist oli õnnelik oma elu alguses. Ta sai rikkust ja kauni naise ning nad olid õnnelikud, kuid pika peale sai rikkus otsa. Neil tekkisid raskused ja nad elasid elu lõpul viletsuses ja kurbuses. Teine naaber oli valinud õnne hilisemaks perioodiks ja tema elu oli raske. Tema maja põles maha ja tal olid kõiksugu hädad kaelas, aga tal oli armastav naine ja nad said sellest raskest ajast võitu ning ühel hetkel hakkas neil järjest paremini ning paremini minema, kuni lõpuks oli neil kõik olemas, mis neil tarvis oli. Tervis, armastus ja kodu!
“
Olen tihti tabanud ennast mõtlemas, kui lihtne on ühe hetkega kõik hävitada. Terve oma elu ühe teoga kildudeks purustada. Islandil olles jätsin ma pärast esimest pidu teistele minemata, sest kartsin mõtet, et mis saab siis, kui ma kellelegi lähenen või kellegi lähenemiskatsele järgi annan. Veider, aga ma tõepoolest kartsin, et teen vea ja jään seepärast oma mehest ilma. Mu psühholoogia õpetaja ütles kord, et armastatakse seda, kes on lähedal. See jääb arvatavasti mind elu lõpuni kummitama. Niisiis jäi mul veinike joomata ja pidu pidamata. Uhke tunne oli, kui viimane päev kätte jõudis ja ma polnudki kellegiga sahistanud ega nahistanud. Mitte, et ma tegelikult seda kunagi päriselt teinud oleks, aga hirm kaotada midagi nii ilusat ja erakordsest oli tohutult suur. Koju naastes oli küll alguses imelik istuda ja astuda, olla ja päriselt oma mehega silma-silma rääkida, aga see tunne kadus üsna pea ja meie mõlema tunded olid endiselt alles ja tugevamad kui iial enne.
Olgugi, et reisilt naastes me kolisime kokku, abiellusime ja saime lapsed, ei saa ühegi suhte puhul kasutada sõnu:„ …ja nad elasid õnnelikult oma elu lõpuni.“ Oma elu armastust surmani õitsevana hoida on meeletult raske. On ilusaid ja erilisi hetki, ent on ka raskeid ja süngeid aegu, millest välja tulemiseks on minu silmis vaja vundamenti ja mitte ainult laotuna mälestustest sinu mõtete sügavikku, vaid on tarvis neid kirjakesi, sedeleid, kivikesi, postkaarte, pilte – suhte füüsilisi mälestusi, mida hoida oma armastuse laekas. Rasketel aegadel ava see laegas ja vaata, kust te olete kahekesi tulnud ja mida koos kogenud. Tunne taas seda armastust, mis teid kahte kokku liitis ja see on liim, mis aitab teid üle ka rasketest aegadest. Perepildid seintel ei olegi tegelikult ainult pelgalt sisustuselemendiks, vaid nad jutustavad lugu – teie armastuse lugu.
Üks lihtne, hea ja südamlik poiss, kes oskab oodata ja alati olemas olla, on väärt minu igavest armastust ja võitlust meie armastuse nimel ka keerulistel aegadel!