Maagiline algus Meie ühisele elule – 12.12.2012!

Maagiline algus Meie ühisele elule – 12.12.2012!

Pea iga pisikese tüdruku unistus on olla vahukooretorti meenutava roosa kleidiga printsess. Upitades pähe silmini vajuvat, kuid kahtlemata kõige säravamat peavõru, sobitades selga õe kõige kallimat peokleiti ja tehes värisevatel jalgadel oma elu esimesed sammud emme kõrge kontsaga kingades, tundub kogu maailm kadestamisväärselt kaunis. Suureks sirgudes asendub see plikalik unelm aga uue samalaadsega – olla printsessilikult kauni, ent valge kleidiga pruut. Sellest ilusast unelusest lahutab aga tihtipeale see härra õige, kellele avada oma süda ning kinkida enda jäägitu armastus. Minu unelm täitus aga ammu enne seda, kui olin jõudnud sellest pikemalt unistamagi hakata. Minu kätt palus mees, kellega olin selleks hetkeks koos olnud paar aastat, kuid meie teed ristusid juba kauges koolipõlves. Tema läks tollal keskkooli ja mina olin põhikooli lõpuaastatel. Temasugust noormeest kohtab harva. Esimesest hetkest röövis ta kogu minu tähelepanu ning puges sügavale südamesse. See oli armumine, millest sai ajapikku armastus. Meie teed läksid küll tookord lahku, aga mitte hetkekski ei kaotanud kumbki meist lootust, et tuleb veel aeg, mil kõnnime taaskord käsikäes ja me ei pidanud pettuma.

12.12.2012 – just selline kuupäev ilutses tolle päeva ajalehe esikaanel. Seda kordumatut kuupäeva kohtab vaid igal aastatuhandel esimesed kaksteist aastat, mil kuupäev, kuu ja aasta ühte langevad. Inimesed usuvad, et selles päevas on tabamatut maagiat, inimsilmale seletamatut salapära. Seda päeva peetakse ühise elutee ideaalseks alguseks ning sellel päeval sõlmitakse uskumatult palju abielusid, millest tolle päeva ajalehekaaned ka ilmekalt märku andsid. Olin oma kallimaga lõpetamas parasjagu Kadrioru lähedal asuvas restoranis õhtusööki, kui jäin heldimusega vaatama õnnelikku pruutpaari ajalehe esikaanel. Kas tõesti tagab sel päeval sõlmitud abielu kindla vundamendi järgnevaiks abieluaastaiks? Ilmselt mitte, aga tore on mõelda ning uskuda selle võrratu numbrikombinatsiooni imelisse maagiasse ning seostada see hilisemas tulevikus niivõrd erilise sündmusega nagu abiellu astumine. Minu jaoks sai see päev samuti erilise tähenduse. Ma küll ei astunud üle kiriku ukseläve, kuid võin käsi südamel öelda, et see oli mu senise kahekümne nelja eluaasta jooksul kõige tähendusrikkam ning ilusam sündmus. Tol päeval oli karge talveilma kohta üllatavalt soe õhtupoolik. Pärast õhtusööki kõndisime käsikäes mööda lumemütsidega kaunistatud alleed ning peatusime purskkaevu lähedal asuval pargipingil. Ta sättis mind istuma ning süütas minu ümber palju imetabaselt kauneid küünlaleeke. Tasakesi aina sügavamale lumme vajuvad tulukesed ümbritsesid mind ilu ning armastusega. Meie ümber polnud hingelistki. Õrn vaikus puuris tasakesi, kuid kindlat rada sügavale hingesoppi. Ta seisis minu ette, röövis suudluse mu huulilt ning laskus ühele põlvele. “Kas tõesti … ” kõlas ainsam mõte minu peas üha uuesti ja uuesti. Pisike plika, kes alles hiljuti uskus lilledesse ja liblikatesse, oli nüüdseks suureks saanud. Roosa printsessikleit asendus ühtäkki valge pulmakleidiga. Pisar silmis andsin oma väriseva, kuid kindla nõusoleku.

Pärast esmase elevuse, rõõmu ja tundepuhangute möödumist sain teada, et eelmisel päeval käis mu kihlatu oma tulevase äia ja ämma juures šampanjapudeliga kosjas. Olin sõnatu. Mitte ükski inimene, mitte ükski žest pole mind elus veel niivõrd kõnetanud. Ma pole küll suurem asi lotomängija, kuid sel hetkel teadsin, et oma peavõidu olen siin elus juba kätte saanud. Tundsin, nagu mulle oleks kingitud tiivad, millega lennata läbi elu, kartmata kukkumist. Ükskõik kui kõrgele või kaugele ma ka ei lendaks, tean, et on olemas inimene, kes mind alati kinni püüab. Julgen siinkohal kasutada suuri sõnu ja öelda, et minu abikaasa on minu hingesugulane ning minu elu armastus.