KÕIKIDE EMADE ÜHINE BLOGI

“Pühendusega kõikidele tublidele emadele, kes tunnevad, et enam lihtsalt ei jõua!
Meil kõigil on vahel raske, me kõik ei saa vahel hakkama!”

Esilekutsutud sünnitus – ei midagi ilusat, ei midagi loomulikku!

23. detsembril kirjutati meid värske beebiga haiglast välja, et aasta kõige imelisemal päeval, jõululaupäeval, saaksime terve perega koos kodus olla.

Elu kolme väikese lapsega – võimatu missioon või armas kamp?

Vaikusesse sulanduvate sügavate hingetõmmetega langetab beebi oma pea minu rinnale ja suleb jõuetu naeratusega oma ingellikud silmad. Sel momendil tahaks lukustada end sellesse väärtuslikku ajahetke. Hetke, mis paneb südame siiralt naeratama.

Hingekriipiv ärevus pärast esiklapse sündi!

Tunnistan ausalt, et esiklapse sünnile järgnenud poolaasta oli minu jaoks äärmiselt keeruline. Pärast tütre sündi maadlesin pikki kuid sünnitusjärgse ärevusega. Just nimelt "pikki", sest sellises olukorras tundub iga kuu justkui aastana. See on hirmus seisund, mis võtab kogu rõõmu ja matab tuhande laastava emotsiooni alla.

Palun jää ellu! Palun ole tugev.

Minu elu tähtsaim peatükk emana algas väga tormiliselt. Uskumus, et rasedus ja emadus on maailma kõige ilusam kogemus, sai kõva hoobi, kui sündis minu esiklaps Katariina. Tütreke sündis meie perre suure ehmatusega, platsenta enneaegsest irdumisest tingitud suure verejooksu ning planeerimata keisrilõikega.

Superemme versus argipäev!

Oma lugu jagas Hingega looja KatreFoto: erakogu Kas oled kunagi pärast lapse peale karjumist üle õla vaadanud, ega keegi seda ei näinud. Kas Sul on olnud kunagi tunne, et kui saaks, siis lööks, kui laps Sind suures vihahoos rusikatega taob või asjadega loobib. Kas oled kunagi oma beebi peale käratanud, kui viimane kogu öö nutta […]