Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?

Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub?

BLOGILUGU

Mõtted: Pesapuu perekeskus. Tekst: www.hingega.ee

Hästi tavaline on lapse kukkumisele reageerida ehmatava käratusega ning sellele järgneva valju noomitusega. Justkui oleks laps süüdi, et ta kukkus ja haiget sai. Vanematena reageerime sageli jõuliselt, sest meil puudub enda tunnete täielik mõistmise oskus või tõlgendame oma emotsioone valesti. Pahandamise taga on ju tegelikult mure, et laps sai kõvasti haiget. Viimane näeb ja kuuleb aga vaid riidlemist. Hirmu tundes on lapsed osavad oma emotsioonid maha suruma ning enese sisse ära peitma. Pärast sellist ehmatavat reaktsiooni tõuseb laps kiiresti püsti ning jätkab oma tavapärase tegevusega, nagu poleks midagi juhtunud. Kõik oleks justkui hästi. Mine tea, äkki ongi see pisike ohutundeta maadeavastaja edaspidi hoolikam! Pärast järgmist kukkumist aga ootab see pisike hirmunud silmapaar kõigepealt Sinu reaktsiooni, et teada saada, kas ta saab ka sel korral riielda või on tal lubatud nutma hakata ja oma tundeid välja näidata. Mina lapsevanemana soovitan laiendada oma tunnete sõnavara ehk saada oma tegelikul tundel sabast kinni enne, kui ühes või teises olukorras reageerime! Hirmu ja mure korral pakume tavaliselt lohutust, viha ja meelepaha korral aga tõstame häält ning näitame võimu.

Kui emalind ei õpetaks oma poegi lendama, siis pisikesed tiivulised hukkuks. Samamoodi on meie ülesanne vanematena õpetada enda lastele tunnetega toimetuleku oskust – oma tunnete teadvustamist ja nendega oskuslikult ümber käimist – et meie lapsed ei peaks kunagi seisma emotsionaalse kuristiku äärel, teadmata, mida edasi teha. Tunnete maailma ära eksinud laps on vihane, segaduses ja ebakindel. Ja niisamuti on ka iga täiskasvanu, kelle vanematekodust pole seda väärtuslikku oskust kaasa antud. Kõik positiivset vanemlust toetavad hoiakud ja uskumused on universaalsed – neid saab kasutada nii beebide, lasteaialastega kui ka teismeliste ja täiskasvanutega!

Tunded ei ole meie vaenlased, mida eneses ja teistes vaigistada ning iga hinna eest alistada.Tunded on meie sõbrad! Lase lapsel nutta, karjuda – oma emotsioone välja näidata ­– sest lapse nutt ei ole muud kui abivahend stressist vabanemiseks. Ära karda lapse pisaraid ja kisa, sest tegelikult see rahustab last. Kui pinged kuhjuvad, siis on loomulik, et pisarad hakkavad voolama. Nutmisega saavad stressihormoonid kehast välja ning laps saab hakata lõdvestuma ning rahunema. Meie ainus ülesanne vanematena on jääda enda emotsionaalse lapse juures rahulikuks, pakkuda turvalist juuresolekut ning lasta tal kogeda ka tugevaid tundeid. Lapse jonn ei ole muud kui abipalve vanemale! Sellega püüab ta märku anda, et on hädas ning vajab abi. Laps ei oska sellisest tunnete virvarrist veel ise välja tulla, teda tuleb selles aidata.

Mulle meeldib ütlus, et head last on lihtne armastada, ent jonniv laps vajab armastust isegi rohkem. Kui me vanematena ei suuda, ei taha või ei viitsi süüvida lapse käitumise põhjusesse, vaid näeme üksnes tagajärge karjumise, röökimise, löömise ja asjade loopimise näol, siis hakkab meis ego kõnelema ning tahame näidata enda üleolekut ja võimu lapse üle. Algab võitudeta sõnasõda. Kui aga teadvustame, et jonniv laps on tegelikult hädas, siis suudame võtta aitaja rolli. Sellistel emotsionaalsetel hetkedel vajab laps vanemat, kes aktsepteeriks teda nii nagu ta on, mitte ei proovi tema tundeid alla suruda ning vaigistada. Laps ei pea olema hirmul, et me ei armasta teda, kui ta neid tugevaid tundeid tunneb ja häälekalt välja näitab. Laps karjub, röögib, lööb ja loobib asju, sest see on ainus viis, mida ta teab, kuidas endasse kogunenud tundelaviini valla päästa ning oma emotsionaalset tasakaalu taastada.

Lapse aitamiseks pole vaja muud, kui näidata üles empaatiat ning kuulata teda siiralt ja südamega. Kui laps vihastab, ole tema juures. Sellega annad märku, et oled olemas, kui ta Sind vajab. Ära saada teda üksi rahunema. See lihtsalt ei toimi. Lapsed vajavad kontakti. Nad võivad vanemaid küll ära ajada, aga nad tõesti vajavad Sinu lähedust. Soovitus on lapsega rääkida ning leida lähenemine, kuidas saaksid olla tema juures. Näiteks võiksid öelda järgnevat: ”Ma näen, et Sa oled nii vihane, et ei taha isegi mu süles olla. Aga ma olen Sinu kõrval, ma ei jäta sind üksi.” Lastele on hästi oluline, et vanemad ei hülga neid. See kehtib ka teismeliste puhul. Kui ta läheb teise tuppa, siis oota minut ja mine ikkagi järgi. Ta vajab ja ootab Sind. Üksi rahunedes ei mõtle ta olukorra üle järele, vaid on Sinu peale vihane. Talle tuleb näidata, et Sa aktsepteerid teda sellisena nagu ta on, sest sellega suureneb ka kiindumussuhe ja paraneb lapse emotsionaalne tervis. On ka leitud, et neil lastel, kes ei pea kartma oma tunnete väljanäitamist, ükskõik kui vihased või õnnetud nad on, on parem enesehinnang ning õppimisvõime.

Anna alati võimalus lapsel ennast välja elada – lase tal nutta, kisada, karjuda, röökida. Ära palu tal rahuneda ja erinevaid harjutusi teha, kui ta on oma tunnete haripunktis. Rääkida tuleks siis, kui laps on maha rahunenud ja see teema ei tekita enam tugevaid emotsioone. Kui kasutada koheselt erinevaid rahunemise taktikaid võib tulla tugev vastureaktsioon. Väga tuttavlik võib tunduda lause: “Ma ei taha Sinu nõmedat hingamist!”. Tihtipeale käsib laps ka vanemal vait olla. Ta lihtsalt ei taha rääkida, kui ta on endast väljas. Kõige tähtsam on oodata, olla olemas ja kui laps on saanud ennast tühjaks nutta, algab kuulamine, rääkimine ja mõistmine.

Kuula südamega ehk kuula aktiivselt. See tehnika on õpitav. Aktiivne kuulamine koosneb tunde peegeldamisest ja sisu ümbersõnastamisest. Kui näed lapses tugevat emotsiooni, siis tuleks see ka sõnadesse panna. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb.” See keskendub emotsioonile ja see ongi tunde peegeldus. Nii me anname neile emotsionaalse sõnavara, et nad õpiksid ja oskaksid neid ise kasutada. Kui tundele antakse nimi, saab sellest tundest ka välja tulla! Ärge kartke eksida. Kui ütled vale tunde, siis sõnasta see uuesti. Baasemotsioonid, millega alustada, on näiteks rõõm, kurbus, hirm, vastikus, viha, üllatus. Edaspidi saab seda sõnavara laiendada. Ümbersõnastamine annab lapsele aga märku, et Sa tõesti kuulasid ja mõistsid teda. Lapse jutu ümber sõnastamisel tuleks jätta enda arvamus kõrvale. Ei ole tarvis lapse öeldule midagi juurde lisada ega ise oletada. Tähtis on edastada lapse jutu sisu. Näiteks öeldes: “Ma näen, et sa oled väga kurb, sest ma lähen tööle ja Sa tahaksid olla koos minuga.” Kui laps saab aru, mida ta tunneb, on ta ka valmis proovima erinevaid mängulisi rahunemise harjutusi. Nii saad aidata lapsel sellest tundest välja tulla. Hingamine on kuldne harjutus, mille võiks iga vanem oma lapsele kaasa anda. Sügav hingamine aitab rahustada tunnetest üle keenud aju ja närvisüsteemi ning me rahuneme maha. Väga kihvt on ka koos lapsega mõelda välja lõbus, kogu keha lõdvestav vihatants, mille käigus saaksite kehasse kogunenud pinged maha raputada. Veel meeldib lastele viha aknast välja visata, patju tuuseldada või pinge endast koos vanemaga välja karjuda. Viimane töötab siiski ainult sobivas kohas. Poelettide vahel on naljakas koos lapsega sõjahüüdeid korraldada, aga vaikses metsatukas on see väga põnev ja vabastav ka vanemale endale. Olemas on ka spetsiaalsed tugevate tunnetega toimetuleku kaardid, mida lastele meeldib pärast südamlikku jutuajamist koos vanemaga kaardipakist võtta. Seal on palju erinevaid viise, mis aitaksid lapsel maha rahuneda. Aga alati võib sellise kaardipaki koos lapsega ka ise meisterdada, sinna tema lemmik rahunemist soodustavad tegevused kirja panna ning lasta lapsel joonistada juurde ka lõbus tegevust jäljendav pilt.

Kui teema Sind kõnetab, on Sulle oluline ning sooviksid end sellega põhjalikumalt kurssi viia, siis osale kindlasti 21. jaanuaril toimuval veebiloengul “Miks mu laps käitub nii nagu ta käitub”, kus psühholoog ja näitleja Rita Rätsepp käsitleb erinevaid laste käitumise aspekte ning pakub mitmeid kasulikke nõuandeid levinumate kasvatusprobleemide lahendamiseks!