Oma lugu jagas anonüümseks jääda sooviv naine ja ema.
Foto: Shutterstock.
Kui oled ulatanud käe mehele, kes sind kõhklusteta kätel kannaks, võid talle silmagi pilgutamata usaldada ka oma ülejäänud elu!
Sündisin enneaegse lapsena PCI ehk tserebraalparalüüsi diagnoosiga (püsiv kesknärvisüsteemi kahjustus), mille tõttu on mul tekkinud liikumispuue. Mul puudub suurel määral tasakaal, mistõttu liigun rulaatoriga ning siseruumides mööblile või seinale toetudes. Emaks olemisest ei tahtnud ma seni midagi teada, kuni näitasin elukaaslasele esimest positiivset rasedustesti. See rõõm, armastus ja sära, mis tema silmadest vastu vaatas, on unustamatu ja andis mulle kindlustunde, et olen hoitud ja abistatud ka siis, kui saan lapse. Kahjuks see rasedus aga katkes, kuid me ei loobunud proovimast!
Kuus aastat tagasi, töötades kassapidajana, tuli üks meesterahvas minu juurde ning küsis naljatades allahindlust. Kuna tal olid imeilusad suured pruunid silmad, siis vastasin talle, et ilusate silmade eest allahindlust ei saa. Ta oli ka varem minu juures ostmas käinud ning seepärast julgesin talle sellist komplimenti ka teha. Tol hetkel oli see aga täiesti süütu ja tagamõtteta. Õhtul peale tööd, kui läksin pitsat sööma, oli ta jälle seal. Hüüdsin talle: „Hei, ilusate silmadega poiss, tule minu lauda!“. Olin küll võtnud pitsa kõrvale ühe siidri, võib-olla see tegigi mind julgemaks, ent siiski pole ma kunagi varem nii käitunud. Aga ta võttis mu kutse vastu ning ajasime juttu. Üks asi viis teiseni ning enne kui arugi sain, tuli ta mulle külla ja jäigi. Sellest kenade silmadega noormehest sai minu kahe lapse isa.
Pärast esimese raseduse katkemist puges minu sisse aga pisike hirm, äkki minu keha on selles süüdi, kuigi teadsin väga hästi, et minu lapsesaamise organid ja puue ei ole omavahel kuidagi seotud. Siiski tabasin end tihtilugu mõttelt, et võib-olla ma ei olegi loodud oma keha tõttu lapsi saama. Täna võin öelda, et füüsis on minu puhul takistuseks saanud ainult nii palju, et ma ei ole võimeline vaginaalsel teel sünnitama, mistõttu on minu mõlemad lapsed ilmale tulnud plaanilise keisrilõikega.
Rasedused kulgesid nii nagu rasedused ikka: iiveldus, kõrvetised, jalgade paistetus, unetus, higistamine, lõhnatundlikkus. Teine rasedus oli füüsiliselt isegi raskem, sest võtsin üle kahekümne kilo juurde, jalad olid paistes ja väga liikuda ei jaksanud. Arstid olid aga mõlemal korral väga toetavad. Sain ämmaemandalt tihtilugu kiita, et minuga on nii lihtne, ma ei kaeba kunagi millegi üle. Ainult üks verevõtukabineti õdedest, kui teistkordselt lapseootel olin, oli natuke imestunud, et ma üldse eksisteerin. Rääkimata asjaolust, et mul on mees, kass, töökoht ja mul on JUBA teine laps – kuidas see küll võimalik on!
Esimese lapse sünnihetkel oli mul kohutav hirm, nutsin ja olin opilaual lausa paanikas. Kui aga taas oma mehe silmi nägin, neidsamu, millese aastate eest armusin, rahunesin koheselt. Kui last esimest korda nägin, siis ehmusin, sest laps oli üleni sinakas-lilla. Üldse mitte selline, nagu endale ette kujutasin. Ka veel perepalatis olles ei saanud ma väga hästi aru, mis just juhtunud oli. Terve mu keha valutas. Ühel hetkel oli mul suur hirm tuleviku ees ja teisel hetkel vaatasin oma magavat last ning mõtlesin, kuidas küll midagi nii imelist saab olemas olla. Üsna kiirelt saabus ka depressioon, sest üks mure ajas teist taga. Pisitütrel oli probleeme bilirubiiniga. Ta ei söönud hästi, sest ei saanud rinnast piima kätte. Haiglas sain riielda, kuidas ma küll imetada ei oska ning kodus tundsin end otsekui vangis, sest ei saanud ise lapsega kuhugi minna ja mees oli pikad päevad tööl.
Esimesed kaks kuud elasingi vaid magamistoas. Lapsega koduseinte vahel liikumine muutus julgemaks, kui pisike hakkas juba kaela kandma. Pärast seda sain teda ühe käega enda vastas hoida ja teise käega toetudes liikuda. Kui mees oli kodus, aitas tema mul last tõsta ja temaga toimetada. Kui laps ise liikuma hakkas, lõpetasin ka tassimise. Siis sain teda juba kutsuda nii sööma, pesema kui ka tuttu. Ajapikku harjusin emaks olemisega. Minu pisitütrest sai minu parim sõbranna ja kui ta oli veidi üle aasta, tekkis mul soov uus laps saada. Kuna mul endal ei ole ei õde ega venda, siis tean, kui igav võib lapsepõlv üksinda olla.
Kaks aastat pärast esimese lapse sündi hoidsin käte vahel ka oma poega, kes sündis kakskümmend päeva enne oma õe teist sünnipäeva. Sel hetkel tundus kõik juba nii loomulik. Ma ei kartnud enam beebit kaissu võtta ja sünnitusmajas oli ekstra toetav personal. Ma olevat olnud korruse vägevaim naine! Seekord pidin keisrilõikele minema koroona tõttu aga üksi. Aga võibolla oligi see just hea. Olin palju julgem ja tugevam. Isegi siis, kui pidin terve öö ilma pisipojata intensiivis olema, sest mul oli emaka verejooks, ja ma nägin oma vastsündinud poega alles järgmise päeva pealelõunal. Ent teadsin, et ta on heades kätes. Ka imetamine õnnestus seekord enam vähem valutult ja nüüd on poeg kohe-kohe aastane ja väikese isikliku võiduna imetan teda endiselt.
Ühes teise keisrilõikega lasin end ka steriliseerida, sest olin arvamusel, et rohkem mu keha ja mõistus lapsi ei taha – kaks last on minu võimete piir! Ent koju jõudes kippus nutt ikka peale tulema. Mismõttes ma enam lapsi ei saa! Selle otsusega oli raske leppida, aga tegelikult oli see ainuõige tegu ning olen rõõmus, et ei pea raseduse vältimiseks keha kahjustavaid hormoonpreparaate ega teisi rasedusvastaseid vahendeid enam kasutama.
Mul on praeguseks üheaastane poiss ja kolmene tüdrukutirts. Oma seisundi tõttu pole ma iialgi saanud lapsevankrit lükata, sest toetaksin sellele liialt ja see lendaks lihtsalt ümber. Samuti ei ole ma saanud lapsi rahustades mööda tuba ringi kõndida, sest mul puudub selleks võimekus. Ent ma usun tugevasti sellesse, et lapsed kasvavad minuga kohanedes, mitte ma ei pea ennast ise hingetuks tõmblema. Kui mu lapsed saavad haiget, siis nad tulevad ise minu juurde või ootavad, kuni mina kohale jõuan. Mistõttu nad ka rahunevad kiiremini. Mu vanem laps ei ole iialgi uisapäisa autode vahele jooksu pannud, sest ta on harjunud minu rahuliku tempoga. Muidugi ma kardan, et neid hakatakse narrima ja kiusama, sest ema on tavapärasest teismoodi, kuid loodan, et selleks ajaks, kui minu lapsed lasteaeda ja kooli lähevad, on kiusamist ehk veidi vähem. Ja usun, et mu lapsed kasvavad minu olukorra tõttu ka veidike empaatilisemad ja teadlikumad ning nad ei pea imelikuks, kui keegi on “teistsugune”.
Kuna olen füüsiliselt nõrgem, siis minu mees on mulle väga suureks abiks. Suur kaal on mu jalgadele koormaks ning olen emotsionaalselt täiesti läbi. Kahe lapsega on tükk tööd, eriti veel minu olukorras. Mul ei ole ka eriti teisi emadest sõpru, sest kardan teistega kokku saada. Isegi, kui nad mind teavad, muutun siiski ärevaks, kui pean mõlema lapsega üksinda välja minema, sest kardan kriitikat. Aga mu lapsed on erakordselt tublid! Nad on suurepärased magajad ja nad pole kordagi haiged olnud. Minu kolmeaastane teeb mulle kohvi, tunneb tähti, aitab venda kantseldada ning on igati hästi tubli ja asjalik preili. Emana olen selline laadna! Arvan et ma pole ülihoolitsev ja super vati sisse mässija, ent lapsed on hoitud ja hoolitsetud ning muside ja kallidega kaetud!