Raamat, mis päästis mu abielu ja kinkis pojale tervise!

Raamat, mis päästis mu abielu ja kinkis pojale tervise!

Oma lugu jagas Hingega looja Katre.
Foto: Erakogu.

“Sa oled see, mida sööd!” teatab tume ja kõmisev kohtunikuhääl lõpliku otsuse sügaval ajusopis. Tõepoolest, tunnen end sama näruselt kui eileõhtune krõpsupakk, pärastlõunased võileivad ja igapäevane lihakäntsakas söögilaual. Tunnen end jõuetult, väsinult ja haigelt! Ja niisamuti tunneb end ka minu kolmeaastane atoopilst dermatiiti põdev poja.

Minu lapsel on nahapõletik, mis parimal juhul on kergekujuline ja kiirelt mööduv, ent halvemal juhul peame hakkama võitlema mädase ja veritseva naha, piinava sügeluse ja öösiti valust röökiva lapsega. Meie poja on saanud „peavõidu“. Möödunud aasta detsembrikuust, mandariinide kuritarvitamise hooajast, algas meie pojal ja ka tervel perel unetu, raske ning pisaraterohke aeg. Hakkasime tõsisemalt hoiduma allergeenidest, kasutasime kõikvõimalikke atoopikutele mõeldud kehakreeme, vannitasime last ja pesime pesu ainult allergikutele mõeldud pesuainetega, koristasime igapäevaselt maja ning hoolitsesime regulaarselt tema asemeriiete puhtuse eest. Ent ikkagi jõudsime kolm kuud kestnud võitluse järel hetke, kus minu poja nägu oli ohtlikult põletikuline ning vajas hädasti antibiootikumide ravi. Pärast paarinädalase ravikuuri lõppemist olime alguses tagasi! Nii, kui kangete rohtude mõju lõppes, hakkas poja nahk taas halvenema. Olin pisarais, meeleheitel ja suutmatu teda aidata. Nüüd oleme juba pea kuu aega saanud rahulikult magada, poja nahk paraneb jõudsalt ja nii minu kui terve pere enesetunne on teinud täispöörde paremuse suunas!

Enda meeleheite kõige raskemal hetkel kukkus mulle riiulilt ootamatult sülle unustustehõlma vajunud raamat, mille paar aastat tagasi tütrega silmaarsti külastades kingituseks sain – „Kuulikindlad lapsed. Tagage oma lapsele hagusteta elu!“ (raamatu autor on Ameerika perearst Dr Joel Fuhrman). Mina ei pea seda aga sugugi nii ootamatuks ega juhuslikuks, sest usun meie ümber eksisteerivatesse nähtamatutesse tiivulistesse sõpradesse. Pean tunnistama, et leidsin selle raamatu kaante vahelt kuldaväärt sisu. Lugesin pea kolmesaja leheküljelise raamatu päevaga läbi, samas, kui minu viimase viie aasta läbi loetud raamatute arv on ümmargune null. Ma ei ole väga hea lugeja, aga lihtsalt nii põnev oli! Sinna raamatusse kirja pandud tarkus andis mulle minu ahaa-momendi. Sain üks hetk aru, miks minu poja seisund just viimase aastaga järjest hullemaks on läinud ning millepärast mandariinidest alguse saanud hirmus põletik enam ära ei lähe.

Möödunud aasta alguses alustasin enese koolitamisega ja ettevõtte rajamisega ning minu pere toidulaud sai ajapuuduse tõttu kõva hoobi. Minu lapsed pole kunagi kodustes oludes söönud valget suhkrut täis maiustusi, vaid kommikausi asemel on meil alati olnud suur ja uhke puuviljakauss, ent see oli ka tervislikkuse poole pealt kõik. Avastasin, et meie kiire elu menüü koosnes ainult lihast, kartulist, kurgist ja porgandist. Seda lühikest loetelu täiendasime vahel ka riisinuudlite, tomati ja mõningate teraviljadega. Kõik! See oli minu jaoks hirmuäratav avastus, sest kust peaks keha saama hädavajalikke toitaineid tugeva kaitsekilbi loomise ja hoidmise jaoks, kui neid üldse ei tarbi. Sain aru, et minu lapse nahapõletik on ainuüksi minu karuteene temale. Kui ennist otsisin süüdlasi kõiges muus – loomakarvades, tolmus, kliimas, mürgitatud mandariinides, muudes allergeenides – siis nüüd oli aeg vaadata ka peeglisse!

Üheaaegselt poja haiguse süvenemisega maadlesin ka mina tugeva D-vitamiini puuduse käes. Ma pole kunagi olnud hea toidulisandite tarbija ja seni olen D-vitamiini manustanud vaid kuuridena, ent senise 32 eluaasta jooksul pole see veel probleeme tekitanud. Nüüd sain olla aga nädalaid lihtsalt pikali. Keha valutas ja oli äärmiselt nõrk, käed muutusid jõuetuks ja tasapisi tundetuks. Kätesse tuli hirmus värin ja ma ei jaksanud pisipoega süllegi võtta. Muidu alati terve inimesena oli mul tol hetkel surmamaik suus. Minusse puges tasapisi pisike hirm, et mul võib olla viga midagi, mida rohtudega ravida ei saa. Oma seisundi kõige hirmuäratavamal hetkel, olles väsinud ja kurnatud öistest rännakutest nutva poja juurde, karjusin abikaasale, et suren varsti lihtsalt ära. Perearsti juurde jõudes oli minu D-vitamiini näit 24 meie kliimas normaalsest 75st. Hakkasin küll D-vitamiini lisandina juurde võtma, ent enesetunne suurt ei paranenud.

Armastus käib kõhu kaudu! Ka minu kuus aastat kestnud abielu suundus möödunud aastal suurel kiirusel kuristiku poole, kuniks seisime juba päris äärel, teadmata, kas alla anda ja hüpata või võidelda ja august välja ronida. Nägin, kuidas minu abikaasa muutus iga päevaga järjest õnnetumaks, apaatsemaks ja elu peale tigedamaks, elades oma sisemisi tugevaid emotsioone pere peale häält tõstes välja. Igast laste jonnihoost, karjumisest, jooksmisest, hullamisest tekkis alati suur tüli. Rahuliku vestluse asemel oli meie majast kuulda üksnes karjumist. Algul võtsin lepitaja rolli, seejärel kaitsva ja lõpuks tõrjuva rolli. Nägin, et minu kõrval on inimene, kes on vaikselt käega löömas ja kõige suhtes alla andmas. Algselt tundsin, et ta ei oska muutuda, ent lõpuks arvasin, talle kõvasti liiga tehes, et ta ei tahagi muutuda. Kaalusin tõsimeeli lahkuminekut. Olin väsinud elamast tigeda inimesega. Tema ärritumine vihastas mindki, sest minu suurim soov on olnud, et minu lapsed saaksid kasvada rahulikus õhkkonnas. Ka minu enda sisemine õnn on tugevas seoses õnnliku pereeluga. Seda viimast meil aga enam polnud. Olid vaid õnnetud ja üksteise peale kergesti häält tõstvad lapsevanemad.

Kõik muutus, kui poest pärit liha jäi meist ostamata ning ostukorv täitus kõikvõimalike juurviljade, puuviljade, marjade, pähklite ja seemnetega. Pärast raamatu lugemist muutsin meie toidulauda täielikult! Kui algul sõime kesiselt, vitamiinivaeselt ja juhuslikult, siis nüüd tegin sellele päevapealt lõpu. Võtsin enda kanda taas pere eest hoolitseja rolli! See oli ka mu viimane õlekõrs, et aidata oma poega, ent ma poleks iial arvanud, et ühes toitumise muutmisega aitan ka oma abikaasat ja päästan sellega meie abielu. Esimesel päeval tundsime endis energiasööstu, teisel päeval kadus kaks nädalat kimbutanud köha ning järgnevatel päevadel saabus ka emotsionaalne tasakaal, rõõm ja hingerahu. On tänaseni!

“Mu abikaasa naeratas siiralt ja südamest esimest korda pärast aastapikkust masendusperioodi.”

Kuna minu pojal on allergia ka piimatoodete ning muna vastu, oleme koduse toidulauaga suundumas vaikselt veganluse poole. Ent siiski oleme taimetoitlased, kes hästi tehtud otse loodusest pärit liha võib-olla aeg-ajalt ära ei põlga ja hapukooretörtsuga saab ka nii mõnigi toit kaunistatud. Senise kuu aja jooksul pole aga meie perest keegi veel liha poole õhanud või seda söögiks palunud. Ära on jäänud ka laste igapäevased küsimised võileibade järele. Kuna minule liha ning kogu protsess sellega väga ei meeldi, siis enda jaoks olen valinud taimetoitluse. Minu “hea” suhe lihaga lõppes hetkel, kui olin poest ostetud tallelihast valmistanud maailma kõige õrnema ja maitsvama ahjuliha. Esimest tükki hammustades ja seda taevani kiites sain aru, mida ma tegelikult söön – beebit. Loomalaps on ka kellegi beebi. Sellest ajast peale tunnen liha tehes ja süües vaid kerget iiveldust. Kui ma enne seda raamatut lihtsalt ei osanud olla taimetoitlane, siis nüüd pole mul selle ees mingit hirmu. Ent see raamat ei käsi olla taimetoitlane, et olla terve, vaid räägib, kuidas võiks toituda, et olla tervem. Kokkuvõttes annab raamat väga palju häid nõuandeid, ent nende elluviimine on ikkagi igaühe enda teene iseendale. Lisaks saab raamatust lugeda mitmete tuntud haiguste kohta, nagu näiteks ATH (aktiivsus ja tähelepanuhäire), astma ja allergia, ja kuidas toitumisega nende haiguste vastu võidelda!

Kui möödunud aasta kulinaarne reis viis terve minu pere nii emotsioanaalselt kui füüsiliselt hukatusse, siis nüüd, avastades enda jaoks taimetoidumaailma, põnevaid retsepte ja imemaitsvaid tervislikke magustoite, olen leidnud uue hingamise. Mu keha ei äga enam raskuskoorma all, vaid iga toidukord on nauding nii kehale kui meeltele. Mulle on omaseks saanud mõtteviis, et kui söödav toit ei paku kehale midagi kasulikku, võiks selle söömata jätta! Tõsi küll, raske on alustada taimetoidu retseptide otsimisega ja katsetamisega, ent ka raamatu lõpus on väga palju põnevaid retsepte, millest nii mõnigi on saanud juba minu pisikeste inimeste suureks lemmikuks. Meie puhul toimib uus toitumine väga lihtsal põhjusel – meil on viitsimist valmistada päevas kaks kuni kolm erinevat toitu, mitte süüa mitu korda päevas ühte ja sama suppi või vormirooga. Praktika on siiani näidanud, et kaks päeva viiele inimesele kokkamist kingib kolmandal puhkepäeva!

Minu atoopilise dermatiidiga poja nahk muutub iga päevaga järjest paremaks ning tema uned ei ole enam rahutud ja katkendlikud. Kuu ajaga oleme saanud hormooni ja antibiootikumi sisaldavast ravikreemist lõplikult lahti ning edasine ravimine toimubki üksnes läbi immunsüsteemi tugevdamise ja atoopikutele mõeldud kehakreemi aktiivse kasutamise. Arsti soovitusel on meie ostukorvi rännanud LA ROCHE-POSAY Lipikar duši- ja vanniõli ning näokreem. Lisaks söövad minu lapsed taimetoite palju parema meelega, kui enne sõid lihaga toite ning minu abikaasas on näha taas seda elurõõmu, mille puudumine meid üksteisest eemale tõukas. Nii minus kui temas on palju rohkem energiat, kannatlikkust ja elamise kergust. Seda on imeline vaadata, sest mu lastel on taas rõõmsad ja rahulikud vanemad ning isa, kes vaatab tulevikule hoopis uue ja helgema pilguga. Ja minul on abikaasa, kelle kõrval on rõõm ärgata. Kui enne ei tahtnud ma temaga hetkegi koos olla, siis nüüd oleme jälle üksteist leidmas. Õnnelikud inimesed suudavad teha ka teisi õnnelikuks! Enesesse kogutud rasked emotsioonid hävitavad aga kõik! Pärast raamatu lugemist jõudsin internetiavarustes ekseldes ka infokilluni, millekohaselt tänapäeva töödeldud toidud sisaldavad väga palju oomega-6 rasvhappeid, mis teatud koguses on küll vajalikud, ent suures koguses tekitavad soodsa pinnase põletiku, agressiivsuse ning depressiooni tekkeks. Meie viimase aasta toidulaud just seda väidet ilmekalt tõestaski!

Minus on kergus, mille järele mu hing on kolmkümend kaks aastat hüüdnud. Minu kolme raseduse järgne üleliigne kehakaal langeb iseenesest, samas, kui saan igal võimalikul hetkel mõne looduse maiuspala põske pista. See on minu jaoks suur rõõm, sest ma pole kunagi olnud väga hea dieeditaja, kuna tahan kogu aeg midagi näksida. Ka hambaarsti soovitusele jätta iga toidukorra vahele „miljon“ tundi tekitab minus automaatselt tugeva vastureaktsiooni. Mismõttes! Uue toitumisega ei pea ma ennast kuidagi piirama – mu keha teab ise, millal on küll. Ebatervisliku toiduga seda tunnet ei teki. Tunnen end taas naiselikult, ihaldusväärselt rõõmsameelselt ja energiliselt. Ma ei järgi raamatust saadud soovitusi sajaprotsendiliselt ja ei peagi, aga usun, et iga inimene leiab seda raamatut lugedes oma tee, millega ennast ja oma peret toetada. Elu ei pea tegelikult olema enesetunde koha pealt piinavalt raske, nagu seni kogu aeg arvanud olen. Elu võib olla ka kerge, helge ja taevalikult ilus!

Jäta kommentaar!

Sinu kommentaar on nähtav pärast selle ülevaatamist!