Oma lugu jagas Marii Parts
Fotod: erakogu
105 päeva intensiivravi, 6 operatsiooni, 20 narkoosi.
Hetkel, kui mulle ultraheli kabinetis arengurikke diagnoosiga vastu pead lajatati ja öeldi “tule nädala pärast tagasi ja ütle, kas jätad ta alles või ei” kukkus mu maailm mõneks ajaks täielikult kokku. Kuidas saakski hästi toime tulla infoga, et Sinu pisike beebi ei olegi kohe peale sündi Sinu käte vahel, vaid hoopis Lastehaiglas, operatsioonil? Kuidas peaks protsessima informatsiooni, et tema haiguse täpset kulgu ei ole võimalik kuidagi ette ennustada ja kõik selgub alles siis, kui ta on minu kõhu turvalisest embusest väljunud?
Ometi ei tekkinud mul hetkekski kahtlust, kas Sa oled mõeldud siia maailma sündima. Ma teadsin, et oleme teineteise jaoks loodud juba mitu aastat tagasi, kui üks blond lokkis juustega pisike piiga mulle unenäkku ilmudes ütles: “Emme, mu nimi on Säde Sabine!” Ma ei olnud üllatunud, kui sain teada, et Sa oled tüdruk, vaid lihtsalt rõõmustasin fakti üle, et Säde ongi nüüd otsustanud seda maailma vallutama tulla. Seda, milliseid õppetunde Sa kogema tulid ei osanud ma loomulikult ettegi kujutada.
Mitmed ümbritsevad inimesed lohutasid mind sõnadega: “Sa ju teadsid ette, et ta läheb peale sündi operatsioonile. Kindlasti on kõik Sinu jaoks tänu sellele lihtsam.” Aga tegelikult oli teadmatuse ja valuga immutatud kirves rippunud mu pea kohal juba nii kaua, et oleksin tahtnud lihtsalt turvaliselt murduda. Kasvõi üheks päevaks mitte midagi tunda ja oma elu pausile panna, et ilma valu ja raskuseta hingata. Paraku ei anna elu meile alati hingetõmbehetke ja täna olen sellega rahu teinud. Usaldan, et ju ma siis ei vajanudki seda.
“Ausalt öeldes pole olemas õiget, vale, kerget ega rasket viisi saada teada, et Su laps on haige. Iga intensiivravis veedetud päev on üks päev, mis sisaldab endas liiga palju vaeva ja valu. Pole vahet, kas Sa teadsid sündmusi ette või elasid õndsa teadmatuse kaitsvas kallistuses. Emade hingevalu on sellistes olukordades alati tohutu ja ümbritsevate inimeste lohutamine jookseb sageli mööda külge maha nagu vesi hanesulgedelt. Enamasti valab veel õli tullegi.”
Säde, kui Sa sündisid, kuulsin ma vaid Sinu häält – mulle ei antud isegi võimalust Sind näha (ja tagantjärele tean, et nii ongi parem). Taastumine oli raske. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt tegi tohutult haiget näha õnnelike noori emasid oma vastsündinud, krimpsus beebidega, näol õrnuse ja pehmuse helk. Minul oli sel hetkel vaid ämmaemanda poolt tehtud pilt telefoniekraanil ja mälestused, et olid alles päevake tagasi ennast minu sees liigutanud.
Sinu juures haiglas käies õppisin elama üks päev korraga. Ja iga päev lohises mööda nii aeglaselt, et mulle tundus see igavesti kestvat. Sain esimest korda elus tõeliselt selgeks, et kannatuse sammud on aeglased ja tema teed pikad. Iga hommik tulin haiglasse Sinu juurde ja iga õhtu lahkusin tühjade kätega. Iga päev kukkusin tolmuna kokku ja ehitasin ennast uuesti varemetest üles. Teadsin juba siis, et muud valikut lihtsalt ei ole. Elu ei anna meile ilusat stsenaariumit, mida lugedes saame täpselt kõike ette teada ja sageli ongi ainus asi mida me näeme vaid üks värisev samm meie nina ees. Ja siiski tuleb meil see samm astuda. Sest tagasi minna ei saa ja paigal seista ei ole mõtet.
Ma korrutasin endale iga päev, et ma alistun, aga ei anna alla, mõeldes endamisi, et kui Sa ühel päeval ennast sellest kõigest välja võitled ja ootad minult julgustust, naeratust, armastust, olen ehk ise liiga katki, et seda Sulle anda. Ja mille nimel oleksid Sa siis võidelnud, mille nimel ellu jäänud? Kas selleks, et Sul oleks kodus katkine ja klammerduv ema? Selleks, et Sa kogeksid vati sees kasvamist ja näeksid kõrvalt minu hirmu elu ees?
Ja Sa tõesti võitlesid. Üllatava visadusega, samm sammu haaval, aina edasi. Mäletan siiani kuidas Sa mulle esimest korda naeratasid, keha juhtmeid täis ja hingamistoru ninast sügavale kurku jooksmas. Aga see oli ilusaim naeratus, mida ma kunagi näinud olen.
Säde, Sa oled selle lühikese aja jooksul mulle nii palju õpetanud. Ma sain teada, et lootus on haiglast rampväsinuna koju jõudes oma magamistoas asetseva tühja hälli kokku pakkimisest keeldumine, sest ma siiralt uskusin, et ühel ilusal päeval magad Sa seal oma õndsat ja õrna lapseund. Lootus on hoida oma last käte vahel juhtmete, voolikute ja hingamistorude rägastikus, sulgeda masinate piiksumise taustal silmad ja kujutleda ennast kodu embusesse. Sa õpetasid mulle, et armastus ei tunne distantsi ja me oleme ise omaenese pesa ja kodu, ükskõik, kus me parasjagu ka ei viibiks.
“Õppisin usaldama oma tillukese beebi kirurgide kätesse, arstide hoole ja õdede valvsa pilgu alla. Teadmatuses, alandlikkuses ja tänutundes, mis kestab igavesti ja kaugemalegi. Sain kogeda, et mitte ükski inimene siin ilmas ei kuulu täielikult meile ega hakkagi kunagi kuuluma.”
Kallis Säde – ma armastan Sind! Ma ei tea, mis on elul meile varuks. Ma ei tea, milliseid seiklusi Sa veel siia maailma kogema oled tulnud ja milliseid katsumusi, kingitusi ja õppetunde saan emana sellel teekonnal kogeda. Aga ma tean, et olen Su kõrval kõiges, mis Sa ette kavatsed võtta. Sirge seljaga ja julgusega – süda armastusest avali. Ma ei paku Sulle rutiini, sajaprotsendilist stabiilsust ega ühtemoodi hommikust õhtusse veerevaid päevi. Emaks saamine ei ole muutnud mind vähem boheemlaseks, suuremaks kodukanaks või üksluisuse hindajaks. Aga ma soovin siiralt uskuda, et oled mind oma emaks valinud just sellel põhjusel ja nii me teineteist kahe särava tornaadona täiendamegi.
Meie lugu ei alanud kerguses, õrnas roosas mullis ega turvaliste koduseinte vahel ja täna ma ei küsi, miks just meil nii läks, sest see polegi oluline. Aga ma usun, et see oli vajalik kogemus, et kasvaksin naise ja emana veel tugevamaks. Et avarduksin hinge pimedasse öösse ja tuleksin sealt tagasi pehmema, paindlikumana ja julgemana. Ma ei vahetaks kõike kogetut mitte kunagi mitte millegi vastu. Vaatamata operatsioonidele, narkoosidele, ravimitele ja pidevatele torkimistele oled Sa nii imetlusväärselt julge, lõbus ja elutahet täis. Valmis alati kõiges kaasa lööma ja osa saama ilma hirmuta, naeratus näol. Ja ma tahan olla iga päev Sinu vääriline. Aitäh, et saan olla Sinu EMA.
Kui meie lugu Sind puudutas ja soovid minuga jagada oma kogemusi, valu, õppetunde või teisi emotsioone, olen olemas. Ma tean, et ei saa Sind päästa, valust vabaks teha ega olukorda muuta. Aga olen kogu hingest kohal ja hoian ruumi kõigele, mida jagada soovid. Minu postkast ja süda on Sulle avatud.
Mariile saad kirjutada:
Facebook Marii Parts
Instagram @partsmarii