Hingekriipiv ärevus pärast esiklapse sündi!

Hingekriipiv ärevus pärast esiklapse sündi!

Tunnistan ausalt, et esiklapse sünnile järgnenud poolaasta oli minu jaoks äärmiselt keeruline. Pärast tütre sündi maadlesin pikki kuid sünnitusjärgse ärevusega. Just nimelt “pikki”, sest sellises olukorras tundub iga kuu justkui aastana. See on hirmus seisund, mis võtab kogu rõõmu ja matab tuhande laastava emotsiooni alla. Tundsin, kuidas üks muremõte ajab teist taga. Mind haaras paaniline hirm, et lapsega võib midagi juhtuda. Minu alateadvuse vallutasid kujutluspildid hirmsate, lausa nutma panevate mõtetega. Olin seisundis, kus ma ei olnud enam oma tunnete peremees. Justkui keegi teine süstiks minusse hirmu ja õudust. Nägin vaimusilmas kõiki jubedaid nägemusi sellest, mis minu pisikesega juhtuda võib. See toitis aga omakorda ärevaid unenägusid, mis panid mind igal ööl otsima paaniliselt teki alla ära lämbunud last. Kogu selles tunnete virrvarris tundsin, kuidas terve mu olemus muutub mulle vastikuks ning tahtsin ussi kombel kestast välja pugeda, ent olin lõksus ega leidnud väljapääsu. Olin oma mõtetega üksi, sest piinlik oli teistele rääkida, mida tegelikult tunnen. Tol hetkel ma isegi ei teadnud, kas nii üldse oligi normaalne tunda. Mitte keegi teine ju ei rääkinud.

Ole kui valmis tahes, ent kohanemine pärast esimese lapse sündi võib olla hirmuäratavalt raske. Ühe hetkega kaob kogu senine vabadus ning terve elu keerleb ühe pisikese abitu inimese ümber. Katariina oli väga oodatud ja värskesse abiellu planeeritud laps, ent isegi raudkindel suhe ja materiaalne kindlustatus ei muuda lapsekasvatust vähem raskeks. Magamatus, kurnatus, ärevus olid peamised esimest poolaastat iseloomustavad sõnad. Raskemaks tegi kogu olukorra veel hinge näriv süütunne. Olin oodanud ja lootnud, et saaksin oma lapse ise ilmale tuua, ent viimaks tuli mu pisike siia maailma üksinda, ilma ema toetava abita.

Katariina oli oma sünniviisi tõttu väga rahutu laps. Ta nuttis vahetpidamata. Isegi süles. Ainus koht, kus nutt vaibus, oli rinnal. Ta sõi, magas ja elas oma esimesed elukuud üksnes rinnal. Minu päevad möödusid kiiktoolis istudes ja magavat imikut rinnal hoides. Ka minu söögikorrad olid kiired valmistoidud ja suhkrust pakatavad vahepalad, mille jalutuskäigult tulles poeletilt kaasa haarasin. Sel perioodil oli pisaraid palju. Nii temal kui ka minul. Lapsega jalutades püüdsin alati otsida kõige ebatasasemaid teepeenraid, et vanker võimalikult palju rapuks ning laps kiiremini uinuks. Mäletan päevi, mil kõndisin vankriga mööda vaikseid kõrvaltänavaid ja lihtsalt nutsin. Minu unelm idüllilisest perelust oli tolleks hetkeks haihtunud. Raske oli. Kui aasta hiljem jalutas üks noor ema oma karjuva vankribeebiga mulle pisrais vastu, siis tahtsin teda nii väga varrukast sikutada ja öelda, et kõik saab korda. Kõik läheb lõpuks kergemaks. Aga sel hetkel on sellised sõnad ühele meeleheites emale üsna mõttetud.

Ma isegi ei kujuta ette, mis minust oleks saanud, kui ma poleks lõpuks tunnistanud, et mul on raske. Minu kuulajaks oli minu abikaasa. Tundsin, et oma mure jagamine oli minu pääsetee sellest süngest august, kuhu kukkunud olin. Meie emotsionaalsele jutuajamisele järgnes sisemine rahu ja selgushetk. Sain aru, et ma ei pea kõigega üksi hakkama saama ning ma polnud ainus, kes selliseid tundeid koges ja eneses kandis. Ka tema tundis üksjagu muret ning ärevus oli ka tema päevade saatjaks. Mitte kunagi ei tasu alahinnata ka isade emotsioone või neid pisendada. Ka nemad on lapsevanemad ja meie igati võrdväärsed partnerid.

Sellest emotsioonide laviinist oli tõsiselt keeruline välja tulla, ent hakkasin otsima oma seisundile põhjust. Miks ma tunnen end niiniivõrd räbalalt? Minu puhul oli vastuseks Katariina ootamatu ja hirmuäratav sünd. Tundsin end tohutult süüdi, kuna ei saanud oma last ise ilmale tuua. Tundsin süüd, et panin oma lapse eluohtlikku olukorda. Siiani tunnen ja see tunne ei kao kunagi kuhugi, ent seda saab drastiliselt vähendada. Kuna olen saanud alati sõnadega hästi läbi ja osanud neid oskuslikult ritta seada, siis võtsin valge lehe ja trükkisin oma emotsioonid paberile. Panin kirja Katariina sünniloo ja ühes sellega kõik oma emotsioonid, mis mind vaevasid. See oli pool võitu. Täistabamuse tõi mulle selle loo jagamine. See tõi oodatud kergenduse. Öeldakse, et jagatud mure on pool muret. Mina tegin oma mure sajaks pisikeseks killuks ja andsin igale lugejale pisikese osa sellest. See tõesti aitas. Sain selle endast välja kirjutatud, nutetud ja teistega jagatud. Ehk kõnetas minu lapse sünnilugu ka kedagi teist või kõnetab see teema selle postituse kaudu kedagi tulevikus. Minu sõnum on vaid üks. Kõik emad on erinevad. Lapsed sünnivad siia ilma isemoodi ja igal emal on oma isiklik lugu ning isiklikud tunded emaduse ja laste kasvatamisega. Mitte kunagi ei tasu ennast või kedagi teist hukka mõista, kui tuntakse emotsioone, mis esmapilgul emaduse juurde ei sobitu. Tunded meie sees on inimlikud, ent selle asemel, et neid eneses kanda, pigem räägi sellest. Oma mehega, emaga, õega, sõbrannaga. Me kõik oleme kogenud laste kasvatamise juures vähemal või rohkemal määral halbu või väga halbu hetki. Need hetked mööduvad, aga tuleb osata vastu pidada, lahendusi otsida ning abikäsi märgata.