Superemme versus argipäev!

Superemme versus argipäev!

Oma lugu jagas Hingega looja Katre
Foto: erakogu

Kas oled kunagi pärast lapse peale karjumist üle õla vaadanud, ega keegi seda ei näinud. Kas Sul on olnud kunagi tunne, et kui saaks, siis lööks, kui laps Sind suures vihahoos rusikatega taob või asjadega loobib. Kas oled kunagi oma beebi peale käratanud, kui viimane kogu öö nutta tihub ja Sina minutikski magada ei saa. Kas oled kunagi raskuse koorma alla mattunud ja päevad vastse ilmakodanikuga nuttes mööda saatnud. Oled ehk kunagi endale külge kleepinud sildi, et oled MAAILMA KÕIGE HALVEM EMA!

See kõik on olnud viimase viie aasta jooksul minu argipäev. Loodetud superemmest sai pärast esiklapse sündi mitmeteks aastateks tõeline inimvare, püüdes hakkama saada nii sünnitusjärgse depressiooni, pidevalt piinava “halva ema” süütunde kui ka kolme väikelapse kasvatamisega. Miks siis ikkagi kolm last? Miks mitte pärast esimest see trall ära lõpetada ja püüda olla superemme sellele ühele imelisele inimhingele? Aga ikka sellepärast, et emaduse kutse vastu ei saa mitte ükski naisterahvas. Kui kolm, siis kolm.

Mul on neljane tüdruk Katariina, kahene poiss Sander ja varsti aastaseks saav pesamuna Samuel. Kõik on hoolega plaanitud ja hirmsasti oodatud, ent kui lapse sünniks saab valmistuda, asju osta ja perekoolis käia, siis emaks olemiseks pole võimalik ennast kuidagi ette valmistada. Lapsega ei tule kaasa ühtki manuaali ja pole olemas kutsikakooliga sarnaselt beebikooli, kus õpetatakse kuidas olla ideaalne ema. Enne laste sündi olin veendunud, et minust saab samuti see nähtamatu keebiga superemme, kellel on asi nii käpas, et võiks minna lausa võõraid õpetama, kui nad oma võsukestega kuidagi hakkama ei saa, ent minu esimene reaktsioon lapse jonnile on tihtipeale samasugune nagu lapselgi. Tõstan häält ja paugutan uksi! Karjumisele järgnevad süümepiinad ja süümepiinad viivad ahastusse, millest on raske välja rabeleda. Raske on mõelda, et oled hea ema, kui sisemuses tunned ennast räbalalt, lausa nartsuna teiste seas. Ent laste kasvatamine polegi kerge. Vaata mis nurga alt tahes. Iga aastanumber toob kaasa omad väljakutsed, mida võimendavad ka enda väsimus ja tunded, mida iga päev alla surud, sest keegi teine vajab midagi rohkem. Keegi teine on antud hetkel tähtsam. Lisaks veel see lõputu ihalus olla parim ema maailmas. Umbes kolmekümneks minutiks see ka õnnestub, ent siis naaseb inimlikkus. Olen pärast aastaid kestnud enesesüüdistusi, et ma ei saa hakkama, aru saanud, et täiuslikku vanemat pole olemas, kuna inimlikkus astub vahele. Inimlikud tunded on need, mis ei lase meil olla kogu aeg rõõmsameelsed, sõbralikud ja armastust välja purskavad lapsevanemad, vaid peame leppima ka selliste emotsioonidega nagu viha, kurbus, ärrituvus. Tuleb vaid osata neid tundeid kontrollida ja see on kunst, mille omandamine võtab tohutult palju aega, kui vanematekodust pole seda oskust kaasa antud. Ent mulle kohutavalt meeldib Positiivse Vanemluse alustala Tanel Jäppineni öeldu, et halbu momente tuleb ette ikka, aga vaata, et häid oleks rohkem.

Minule isiklikult tähendab laste kasvatamine pidevat sisemist võitlust selle nimel, kuidas olla homme natukene parem. Kuidas oleks homme paremaid hetki rohkem kui täna ja kuidas jääda rahulikuks ka olukorras, kui laps ei käitu hästi. Teadupärast on ju head last lihtne armastada, aga jonniv laps vajab armastust isegi rohkem!

Jäta kommentaar!

Sinu kommentaar on nähtav pärast selle ülevaatamist!