Suurim kingitus, mida oma lapsele teha saan, on astuda välja oma ema kingadest!

Oma lugu jagas Laura
Foto: Shutterstock

Loodan, et minu loost on abi kellelegi teisele, kes on sarnasel eluperioodil ehk samamoodi seletamatu ärevuse, pinge ja stressiga kimpus olnud. Võibolla õnnestub mul ühel päeval olla kellegi jaoks selleks toetavaks õlaks, mille najale raskel hetkel toetuda ja kelle käest kuulda, et kõik on siiski hästi. Tahan teha kõigile emana kannatajatele ja süütundes piinlejatele pai – Sa väärid oma last, Sa väärid iseennast. Sa väärid maailma parimat!

Olen juba lapsest saati kahelnud, kas üldse sobin emaks. See kahtlus on leidnud minu teadvuses igasugu põhjendusi, mida võib ja ka saab ümber lükata, kuid selle juured on alati olnud kusagil väga sügaval. Mind ei ole väikelapsed mitte kunagi lummanud. Seega ma teadlikult väga ei kurvastanudki emaks sobimatuse tunde üle, kuid sügaval sisimas see ikkagi piinas. Sain aru, et minuga on midagi valesti. Tundsin selgelt, et see ei ole minu isiklik kindel soov mitte kunagi saada emaks, vaid mingi taak väljastpoolt. Kui siis millalgi kolmekümnendates eluaastates leidsin endale sobiva kaaslase, võrsus ikkagi üsna loomulikult ka soov saada lapsi. Meie mõlema tahtel ja rõõmuks jäingi rasedaks. Sellest otsusest sündis aga ootamatu, arusaamatu ja ilmatuma sügav must auk, millest tasapisi punnitan väljapoole ronida. Päris välja ei ole veel saanudki, aga loodan, et kunagi saan.

Nimelt tekkisid mul juba raseduse ajal sügavad masendushood. Tundsin end kohutavalt süüdi, et olen julgenud tahta olla kellelegi emaks – ma ju ei sobi selleks! Käisin ka raseduskriisi nõustaja juures, vabastavas hingamises enda valitud sünnitoetaja juures, joogas ning mediteerisin ka ise, ent see kõik aitas vaid natukene. Tundsin tõesti, et üha kasvav stressimägi oli ilmatuma kõrge ja suur ning mina püüdsin sellest läbi kaevata tibatillukese mängukühvliga.

Lisaks avastasin, et ei suuda oma emale rasedusest rääkida. Veel enam – ma ei suutnud temaga üldse enam suhelda. Meie läbisaamine ei ole kunagi olnud lähedane, kuid nüüd muutus emaga suhtlemine minu jaoks ületamatult vastumeelseks. Jälle süütunne ja segadus. Kes siis nii teeb? Mis mul ometi viga on? MIKS ma ei suuda? Käisin ka psühholoogilise nõustaja juures, kelle suhtumine oli väga toetav. Sain tõesti kindlustunnet juurde. Eelkõige kindlust järgida omaenda sisetunnet. Pinge aga ei kadunud kuhugi. Kartsin meeletult ka sünnitust, eelkõige mulle võõraid inimesi ja ootamatusi. Püüdsin seda hirmu vähendada, külastades erinevaid sünnitusmajasid ja valides välja selle, mis tundus mulle kõige paremini sobivat. Lõpuks sõitsin sünnitama teise linna, kuigi ka minu enda kodulinnas on sünnitusmaja, kuhu muidu üle Eesti kokku tullakse ja sünnitajaid tuuakse.

Nojah. Juhtub ikka see mis juhtuma peab. Kui aus olla, siis sisimas soovisin, et kui loomulikul teel sünnitamine ei peaks mingil põhjusel sujuma, siis tehtaks keisrilõige. Nii ka läks. Valisin teadlikult sünnitusmaja, kus epiduraalivõimalust ei ole, et keegi ei saaks seda õudust mulle peale suruda. Mõte süstist selgrookanalisse tekitas minus täielikku paanikat. Nagu ka mõte mitteavatuna sünnitamisest ning lõhki rebitud saamisest. Vähemasti viimasest mul õnnestus pääseda, ent enne opilauale minekut just nimelt see juhtumas oligi.

Muidugi oli minu sooviks loomulik sünnitus, mille käigus kogeda sünnituse väge ja tunda uhkust oma saavutuse üle. Tundsin, et mu füüsiline mina teab täpselt, kuidas sünnitada, kui ma vaid lasen seda teha. Ja see kõik oligi väestav ja põnev. Tegin rõõmuga kaasa seni, kuni sünnitusmaja vastuvõtutoas sai mulle osaks niinimetatud fingerrape. Täiesti ootamatu jõhkrus ja valu, mida ma mitte kuidagi ei osanud oodata! Olin äärmiselt segaduses ja ämmaemand samamoodi, kuid selle asemel, et lõpetada, oli tema lahenduseks jõuga edasi rammimine. Isegi kui ütlesin selgelt, et mul on väga valus. Ja seal see sünnituse vägi lõppeski! Minu algselt üsna hoogne sünnitustegevus peatus sel samal hetkel ja täiel määral enam ei taastunudki. Mul on siiani valus ja kurb meel. Ma tahan ka päriselt sünnitada! Ma tean, et olen selleks võimeline!

“Minult on justkui väevõimuga ära võetud miski, mis õigusega oleks pidanud kuuluma minule …“

Mu laps on nüüdseks 5-aastane, saab kohe-kohe 6. Ma ei ole veel päriselt kohanenud emaks olemisega, kuigi silme eest vihast mustaks võtvaid hetki on järjest harvem. Jah, see ongi see saladus – see taak! Meie perekonnas on emalt tütrele mitmeid põlvkondi edasi antud oskamatus abitusega toime tulla, seda ära tundagi, rääkimata tunnistamisest või abi palumisest. Mu lapse imiku- ja väikelapseiga on kui üks pikk must auk minu mälus. Minu ärevus ja stress olid lihtsalt nii tohutud, et olen unustanud kõik rõõmu, mida mu elukaaslase sõnul siiski ka oli. Kõrvalseisjad ja kaasagi ei mõistnud minu ängistust. Ma ei mõistnud seda isegi. Ei osanud seda mõista ega ära seletada ka erinevad terapeudid! Ühe juures sain vähemasti nii palju tuge, et mu tohutu süütunne selle pärast, et oma lapsega halvasti käitun või üldse olen kummaline inimene (ikka selle ootamatu ja ilmselgelt üle võlli vihastamise pärast) natukenegi järele andis. Jah, olin ka ise ära kohkunud äratundmisest, et olen võimeline vihasööstus oma lapse peale karjuma.

Olen teda oma emotsioonidega hirmutanud, ta on neist palju haiget saanud. Natuke on aidanud, et oleme omavahel minu käitumisest ja selle sobimatusest rääkinud. Olen temalt ka andeks palunud ja kinnitanud, et armastan teda ikka, ka siis, kui mõnikord olen endast väljas. Teatavat tuge, isegi päris suurt, olen saanud tablettidest. Jah, millalgi, kui minu laps oli umbes kahene, jõudsin psühhiaatri juurde ja sain diagnoosiks sünnitusjärgse ärevushäire depressiooni sümptomitega. Midagi sellist. Tablettide võtmist lõpetan alles praegu. Suhteid oma emaga alles klaarin. Oleme juba pikemat aega suhtluspausil ja see on hea ning hetkel ka väga vajalik. Abituse ära tundmine ja tunnistamine ning abi palumine siis, kui seda tõeliselt vajan, mitte õpitud abituse olukordades, vajab jätkuvalt teadvustamist ja harjutamist.

Mida tahan öelda, on see, et nii lihtne on hukka mõista! Eriti lihtne on mõista hukka, kui vanem teeb lapsele liiga. Jah, sellisel käitumisel ei ole kunagi õigustust, kuid sellel on ALATI põhjus. Iga vägivalla taga on valu, olen selles nüüdseks täiesti veendunud. Minu valu ei ole isegi päriselt minu oma, see on mitmete põlvkondade tagune pärand, mis talletub naistesse, sünnib nendega kaasa nabanööripidi ja pesitseb luuüdis. Nagu välja tuleb, siis kusagil nii sügaval, et mingi teadliku enesejuhtimisega ei ole selle ületamiseks mitte midagi teha. Aidata saab ainult mõni piiritult suur ja mõistev hing või väsimatu töö iseendaga, eelkõige iseenda ja oma koleduste aktsepteerimine. Seda esimest olen hirmsasti igatsenud, kuid kahjuks ei ole seda minu kõrval olnud. Jah, olen saanud abi nii mõneltki inimeselt, ka oma kaasalt. Tema vankumatus on lihtsalt uskumatu! Kuid seda õlga, mille najale end raskel hetkel saaksin tingimusteta toetada ja kuulda, et ära muretse – kõik on hästi – seda siiski pole. Jääb siis see teine. Mind on väga-väga palju aidanud ka jooga. Teen seda nüüdseks igapäevaselt ja ilmselt jäängi tegema, sest see karikas minu sees ei ole veel põhjani joodud ning jooga avarused on lõputud.

Ma ei vahetaks oma emaks kasvamise kogemust mitte millegi vastu. Ma ei kahetse mitte midagi. Kogu õuduse (jah, just see sõna on sobilik!) juures on see olnud äärmiselt vabastav. Vabastav vastikutest, kasututest, kellegi teise loodud käitumismustritest, mis on emapiimaga minu sisse kodeeritud. Koorin end aegamisi vabaks nagu sibulat, et jõuda sisuni, mis on värske ja tervistav!