Oma lugu jagas Kristiina
Foto: Shutterstock
Koroona ajal sünnitamine tundub hirmutav paljudele naistele. Koroona ajal üksinda sünnitamine tundub isegi hirmutavam. Ent keskendudes olulisimale, endale ja oma perele, saab ka see kogemus olla positiivne ja kergesti ületatav. Nii nagu ütleb loo autorgi – oleme palju tugevamad ja väekamad kui esialgu arvame! Hirm aeglustab, usk kannustab!
Iga sünni lugu on eriline, isegi siis, kui tegemist on kõige tavalisema sünnitusega kõige tavapärasemas kohas – haiglas. Kuna olen ka varasemalt selle teekonna läbi teinud, siis teadsin juba täpselt, milleks valmis olla. Olin valmistunud, et kurnavat olekut ja valusid pean kannatama tunde, enne, kui pisike ilmakodanik otsustab mulle päriselt sülle ja südamesse pugeda. Esimese lapsega kestis see kõik ligi kaheksateist tundi ja olin kindel, et ega selgi korral lihtsamalt lähe.
“Lisella pidi tulema peaaegu jõulubeebi – sünnitustähtajaks oli märgitud 23 detsember 2020. Sisimas lootsin, et meie esmakohtumine leiab aset kas pisut enne tähtaega või siis natuke hiljem, peale jõule.”
Olin endamisi koguaeg mõtelnud, et kui peaks tulema ikkagi jõululaps, siis ei oleks lapsel päris oma sünnipäeva, vaid on jõulud ja sünnipäev ühes. Samuti oli mul kahju, et meie tubli ja tegusa kodus askeldava kolmeaastase jõulumeeleolu saab pisut kannatada, kui emmet-issit sel ajal kodus pole, kui jõulumees uksele koputab. Seepärast võtsimegi vastu otsuse, et seekord lähen sünnitama täiesti üksinda. Ja tegelikult see mõte mulle täitsa meeldis. Ma pole kunagi olnud selline naisterahvas, kes vajab käehoidmist ja nunnutamist. Seda oli tunda juba esimese lapse sünni ajal. Usun, et selle 18-tunnise sünnituse jooksul vahetasin oma mehega vaid heal juhul 3–4 lauset. Kui ta oleks mind veel sel hetkel puudutama tulnud, oleks see tema jaoks ilmselt katastroofiliselt lõppenud.
Tähtaeg lähenes aga kiirelt ning päev enne 23. detsembrit läksin veel viimast korda ämmaemanda vastuvõtule. Saime koos veel naerdagi, et ega siit asja ei saa, sest beebi tunneb ennast nii laheda emme kõhus lihtsalt nii hästi, et ei tahagi välja tulla. Koju jõudes panime mehega paika sõjaplaani – sel aastal peame jõuluõhtu ära 23. detsembril! Teadsime ju, et mida päev edasi, seda suurem on tõenäosus, et kauaoodatud ilmakodanik meie juurde saabub.
Mõeldud – tehtud. Panin koheselt jõulukapsa keema, tegin süldi valmis ning maitsestasin jõuluprae. Meil on igal aastal kombeks, et kõik vanavanemad tulevad meile külla, sest uskuge või mitte – ma nii armastan süüa teha. Tegelikult tuleb tunnistada, et olen üldse vist üks suur jõulufänn. Jõululaulud hakkavad meie peres vaikselt mängima juba novembri alguses ning ka kuusk saab alati tuppa toodud hiljemalt detsembri esimeseks nädalaks. Rääkimata sellest, et igal aastal on vaja osta nii palju erinevaid jõuluehteid ja tulukesi.
22. detsembril tegutsesin terve päeva hoogsalt köögis ja õhtuks olin saanud kõikide ettevalmistustega ühelepoole. Kingid olid pakitud, jõuluvana kostüüm välja otsitud ning maitsvad road valmis. Tõsi küll, jõuluprae jätsin järgmiseks päevaks ootele, et saaks ikka seda õiget särisevat verivorsti ja ahjuliha. Pärast kõike seda jõulutralli olin päris väsinud. Panin lapse magama ja heitsin ka ise voodisse, omaette mõeldes, et veel vaid üks päev tähtajani – homme peaks olema ametlikult see suur päev!
Nagu rasedatel ikka, siis see uni ei kipu ju kuidagi peale tulema. Olgugi, et just see aeg oleks veel viimane hetk puhkamiseks, enne, kui läheb lahti üks öiste söötmiste ja mähkmete vahetamise trall. Lõpuks tuli aga ka uni, kuid hiljemalt poole tunni pärast rikkus raskesti saabunud une vajadus tualetti minna. Jõudsin vaevu voodisse tagasi, kui tundsin, et pean seda “toredat” kohta uuesti külastama. Sinna läks ka mu viimane uni ja kuna uut und silmapiiril veel terendamas ei olnud, mõtlesin, et pakin õige kokku ka selle kurikuulsa haiglakoti. Jah, mul tõesti polnud see selleks hetkeks veel kokku pandud!
Pakkisin vaikselt kotti, kui tundsin kerget valu kõhus. Minu kolistamise ja pakkimise peale tegi silmad lahti ka minu mees, kes vaatas kella ja seejärel mulle otsa täpselt sellise pilguga, et mis sa sooda öösel askeldad! Seejärel tema näoilme aga kiirelt muutus ning küsis, kas nüüd on minek? Ütlesin nagu vana rahu ise, et maga edasi, pole kuskilt valus ja eks ma ootan veel kodus ning vaatan, mis saama hakkab. Kuna mu esimene sünnitus võttis ilmatuma kaua aega, siis ma tõesti ei soovinud enam sama palju tunde haiglas veeta. Seda enam, et tõesti polnud sellist valu nagu esimesel korral kogenud olin ja üleüldse polnud väga sellist tunnet, et midagi juhtuma hakkab. Öeldakse ju, et haiglasse tuleks minna siis, kui tuhude vahe jääb sinna viie minuti kanti. Mehe silmis tekkis aga pisike paanika ning ta soovitas mul tungivalt tee haiglasse ette võtta. Vastasin talle sama rahulikult nagu ennegi, et lähen ja võtan takso. Olgu mees rahulikult teise lapsega kodus. Tegelikult mõtlesin sel hetkel, et sõidan ise oma autoga haiglasse. Tulevane isa aga ei olnud selle plaaniga üldse päri ning nõudis, et viib mind ise haiglasse.
Mäletan, et kui kodu-uksest välja astusin ja autosse istusin, märkasin, kui rahulik kõik mu ümber oli. Eks kellaaeg oli ka väga hiline, täpselt 01:00, ning liiklus oli linnas peaaegu nullilähedane. Terve tee, mis kestis ligi 10 minutit, valutas kõht vaid korra ja kergelt. Seda rohkem oli mul aega auto aknast välja piiluda ja just sel hetkel hakkas sadama laia valget lund.
“Tulevadki valged jõulud, mõtlesin endamisi.”
Haiglasse jõudes võttis mind EMOs vastu turvamees. Selline hästi muhe onu, kergelt ähmis, et ma sinna niimoodi poole öö ajal sisse sadasin. Tänu koroonale, mis riigis täistuuridel möllas, pidi ta mind eelnevalt kraadima ning paberid täitma. Tundus, et see polnud päris tema “teema”, mistõttu pakkusin talle lahkelt oma abi. Kraadisin ja kirjutasin paberid ise valmis. Kui kirjatöö sai tehtud, pääsesin edasi ooteruumi.
Ooteruumis aga enam pikka pidu ei olnud – istusin toolile, pulk ninna ja testi vastuseid ootama. EMOs oli tõesti väga vaikne, ainult mõned õed liikusid kergelt hämaras ruumis. Sel hetkel andis juba natukene rohkem tunda, et valus on, aga ei midagi hullu. Liikusin edasi palatisse, kus pandi mulle kõik tuled ja viled külge ning jäin ootama koroonatesti tulemusi.
Usun, et möödus tunnike kergete ja pisut suuremate valude seltsis, kui saabus negatiivne koroonatesti tulemus. Seega sain loa edasi liikuda sünnituspalatisse. Ruum oli oluliselt väiksem, kui eelmisel korral, kuid väga hubane, soe ja rahulik. Seadsin kiired sammud taaskord tualettruumi poole ning sinna ma ka jäin. Tõsi küll, püstisesse asendisse ootama ja valutama. Mine tea, miks just see ruum sel hetkel minu jaoks kõige meelepärasem ja turvalisem tundus. Võib-olla sellepärast, et seal oli olemas põrandaküte, mis oli jalgealuse nii mõnusalt soojaks kütnud.
Valud hakkasid tugevamaks minema ja mäletan, et võtsin telefoni ning saatsin tulevasele issile sõnumi, et hakkan vist varsti ära surema. Sellepeale sain teiseltpoolt kiire, ent lohutava vastuse, et ei sure ma midagi. Peale seda sõnumit tundsin, et nüüd on vaja pressima hakata. Hüüdsin veel ämmaemandale, et ajagu ruttu meeskond kokku!
Vastuvõtutiim oli kiirelt kohal, mina selili ja karjusin nagu loom aia vahel. Mõned pressid ja beebi Lisella ilunumbritega 3550 g ja 50 cm oligi kohal. Kõigest kahe tunniga! Ma ausalt ei olnud valmis, et asi nii kiirelt käib. Järgmine sõnum, mis issile kümme minutit hiljem teele läks oli juba koos beebi pildiga. Värske issi üllatus oli sama suur kui minul. Ta ise arvas, et hea, kui järgmise päeva õhtuks alles pisikest ilmakodanikku loota on.
Kõik läks hästi, sünnitus oli kiire ja korralik – beebi nägi ilmavalgust täpselt 23. detsembril, nagu arstid lubanud olid. Isegi ühtegi õmblust ei olnud ning tüdrukutirts haaras kohe tissist ja kõik läks ladusalt. Anti lootust, et suure tõenäosusega olen juba jõuluõhtul koos perega kodus, kui päev ja öö ilusti mööduvad.
Päev ja öö läksidki suurepäraselt ning 24. detsembri hommikuks olin mõtetes juba kodus. Beebi näitajad olid kõik väga head ning vaikselt pakkisin kotti kokku, kuni saabus arst. Tema arvates ei olnud üldse mõeldav, et ma päev hiljem juba koju lähen.
Algas selgitustöö. Rääkisin, et mul on kodus üks pisikene tüdruk, kes hirmsasti ootab oma emmet ja pisiõde koju ning jõulupraad on vaja ka ju ahju panna. Arstitädi ei tundunud see aga üldse huvitavat. Olin aga järjekindel ning surusin hirmsasti seda kojumineku mõtet peale. Seepeale teatas doktor, et tõsi ta on, haigla ei ole vangla ning vägisi nad mind kinni hoida ju ei saa.
Uurisin, mis see peamine põhjus on, miks mind koju ei lubata, ent ei saanudki sel hetkel täpsest põhjusest aru. Pärnu haigla tiim, kellega kohtusin, oli sinnamaani igati super olnud, alustades armsast turvaonust ning lõpetades suurepärase ämmaemandaga. Arst tundus vaid natukene tõre, vihjates, et nagunii tekib suur kaalukaotus ja laps võib seetõttu nälga jääda. Sain aru, et beebid kaotavad kodus palju kaalu, sest põhiprobleem on vales imetamisvõttes, ent minu beebi sai söömisega ilusti hakkama. Tegemist ei olnud ju minu esimese beebiga ja laps haaras rinda ning imes korralikult. Mina ei näinud koju minekus küll mingit probleemi. Pärast pikka vestlust ja paberite allkirjastamist sain lõpuks rohelise tule, et koju minna.
Pärast arstivisiiti viis ämmaemand beebi kontrolli ja tegi kõik vajalikud protseduurid. Tagasi tulles seletas ta mulle veel väga täpselt üle, kuidas ja mismoodi kodus last kaaluda ning ütles nii armsalt ja sõbralikult, et ärgu ma muretsegu. Seejärel andis ta mulle telefoninumbri, kuhu saan iga mure korral helistada. Suur kniks ja kummardus talle, sest ta tegi meele rahulikuks ning kojuminek tundus veelgi õigem. Pakkisin asjad kokku ja avastasin, et Pärnu Haigla poolt on lisaks Wendre kingikotile jõulubeebile ka pisike pakikene, kus olid imearmsad valge-roosakirjud papukesed koos šokolaadimedaliga. See oli tõesti nii armas ja jättis nii sooja tunde südamesse.
Juba paar tundi hiljem olin kodus, istusin perega laua taga ja nautisin jõuluõhtut koos kõige kallimate ja pisikese jõuluimega mu süles. Ka jõuluprae sain õigeks ajaks ahju ning pisikene kolmene nautis jõuluvana külaskäiku kui ka suureks õeks olemist täiel rinnal. See oli jõuluõhtu, mis ei lähe meie perel mitte kunagi meelest!
Beebi aga võttis kodus kolme järgmise päevaga nii palju juurde, et kõik arstid ainult imestasid. Praegu on pisike juba viiekuune ning naudime koosolemist, pikki jalutuskäike ning loomulikult on meie lemmiktegevuseks suure õega mängimine. Ka kelmikaid ja imearmsaid hambutuid naeratusi jagub meie päeva rohkelt.
Nüüd mõteldes tundub nii imelik tuttavate ja sõprade suhtumine otsusesse, et plaanisin juba algusest peale üksi sünnitama minna. Nende jutu järgi ei olekski nagu võimalik ühtegi last ilmale tuua, ilma, et meest su kõrval toetamas ei oleks. Seda suhtumist sain pisut tunda ka haiglas, kui mitu korda küsiti, kas olen ikka kindel, et mees ei tule.
Kogu pika jutu mõte kallid naised – rohkem usku iseendasse! Oleme palju tugevamad ja väekamad, kui arvame. Isegi siis, kui lapse isa või kedagi teist sünni kõrval ei ole ja ka kõikide piirangute ning koroonaviiruse kiuste tuleb see beebi nii või naa meie kõhu seest välja meid rõõmustama. Ikka selleks, et oma muside ja kallide ning emaliku hoolitsusega saaksime nad suureks ja tubliks ilmakodanikuks kasvatada!