You are currently viewing Tere tulemast Aliki, minu väike sünniime!

Tere tulemast Aliki, minu väike sünniime!

Oma lugu jagas Helin.
Foto: Erakogu.

Kui üks naisterahvas on otsustanud saada emaks, ei peata teda miski! Sel momendil on potentsiaalsete isade sõnavõtt kui kurtidele kõrvadele ja ka viimase puudumine ei ole probleemiks naisele, kellel on maailma kõige ilusam missioon – missioon saada emaks!

Niikaua kui mäletan, olen alati tahtnud saada emaks! Juba väga noorena olid beebid minu absoluutsed lemmikud ja kui sündis minu teine õde, kes on minus 17 aastat noorem, olin talle kui “varuema”. Kui olin jõudnud hilistesse kahekümnendatesse, sai mulle selgeks, et veel niipea ei saa mul olema suhet, millega kaasneksid ka kaua igatsetud lapsed. Seetõttu otsustasin 27-aastaselt esitada kohaliku omavalitsuse spetsialistile lapsendamistaotluse, sest olen seda meelt, et bioloogiline sugulus ei ole kõige olulisem.

Minu lähikondsed “kartsid” minu eest, hirmutades mind potentsiaalselt problemaatiliste lastega, aga kõige rohkem võttis mul indu maha hoopis ametnike lakkamatu mantra, et teekond on pikk ja oodata tuleb kes-teab-kui-kaua. Ma soovisin lapsendada kuni üheaastast last ja sellises vanuses lapsi, kes oleksid lapsendamiseks “vabad”, on Eestis väga vähe. Lisaks sai mulle üsna kiiresti selgeks, et minu kui üksikvanema “aktsiad” on väga madalad võrreldes heteroseksuaalses suhtes vanematega, kellel on suurem sissetulek, oma maja ja palju ruumi. Samuti ei saanud ma aastaid kutset vanemlikke oskusi lihvivale PRIDE koolitusele, mis ametlikult ei ole lapsendajatele küll kohustuslik, ent TEGELIKULT on selle tunnistuse puudumine ametnike silmis lapsendada soovivale inimesele suureks miinuseks. Ja nagu kiuste toimus samal ajal ka lapsendamisvaldkonna reform, mis tekitas palju segadust, asja-ajamislikke seisakuid, ametnike vahetumist ning pani kogu protsessi taas seisma. Kui olin pea kaks aastat oodanud, uurinud ning osalenud kõikjal Eestimaal toimunud vabatahtlikel koolitustel, minu kannatus katkes. Otsustasin, et vähemalt korra tasub proovida ka IVFi!

Rääkisin oma kunstliku viljastamise plaanidest ka lähedasematele sõpradele ja lootsin, et mul läheb protseduuriga õnneks. Suurem osa sõpradest olid väga toetavad ja põnevil, aga kui aus olla, siis ei olnud teiste arvamus mulle tol hetkel eriti oluline – mul oli silme ees vaid üks missioon ja see missioon oli saada emaks! Vallalise naisena oli minu jaoks ainus mõeldav variant kasutada spermadoonori rakke. Niinimetatud õige doonori valimine ei olnud keeruline – kliinikust saadeti mulle kõigest paarileheküljeline PDF, millel olid üksikud valikud ning otsustasin lõpuks doonori kasuks, kes oli minust maksimaalselt erinev, lootes, et seeläbi on meie järglane tugevate geenidega. Doonori kohta sain teada vaid väga pealiskaudsed andmed: vanuse, pikkuse, kaalu, silmade ja juuste värvi, veregrupi ja prillide kandmise ning lisaks oli seal kirjas ka tema perekonnaseis ja võimalike laste olemasolu. Salvestasin selle PDFi oma tulevase lapse tarbeks, sest rohkem infot mul talle pakkuda pole – Eestis on doonorite andmed salastatud ka doonorrakkudest sündinud lastele.

2017. aasta suvel läksin viljatuskliinikusse ning alustasin ettevalmistavat ravi, sealhulgas ka toitumise muutmist kehakaalu langetamiseks, et rasestumine oleks tõenäolisem. Minu kaal langes kolme kuuga umbes 12 kilo ning seadsin mõtted selles suunas, et peagi olen potentsiaalselt rase. Ettevalmistav ravi seisnes peamiselt toidulisandite, vitamiinide ja mõnede spetsiifiliste ravimite tarbimist. Ja juba oktoobris alustasin oma keha IVFiks ette valmistamisega ehk hormoonraviga – enda süstimisega hormoonpreparaatidega. Ent kahjuks ei tahtnud mu keha toimuvaga kaasa minna. Seetõttu mu ravimidoosi esmalt kahekordistati ja siis lausa neljakordistati, sest väiksema stimulatsiooni korral ei valminud üldse munarakke. Hormoonravi eesmärk on aga kutsuda esile superovulatsioon ehk paljude munarakkude valmimise. Asi oli koguni nii halb, et arst soovitas mul ravi pooleli jätta ning hiljem uuesti alustada. Tollal oli ravimite kompenseerimise süsteem aga teine ja seetõttu olin kategooriliselt katkestamise vastu – olin juba nii palju investeerinud, nii vaimselt, ajaliselt kui ka rahaliselt. Lõpetamine ei tulnud kõne allagi! Kogu asja tegi tegelikult ajakriitiliseks ka üks palju proosalisem põhjus – sama aasta kevadel olin kokku leppinud ka pika töö- ja puhkusereisi Jaapanisse, mida ma ei saanud kuidagi katkestada ega edasi lükata.

“Kõige toimuva keskel ei olnud harvad päevad, mil veetsin tükk aega kliiniku parklas autos, lihtsalt nuttes, sest olin nii läbi ja kurb, et äkki ei ole minu pingutusest kasu. Arst ei olnud ka üldse toetav ega empaatiline.”

Veel loetud päevad enne lendu polnud mu rakud ikka veel valminud, ent leppisime arstiga kokku, et pingutame siiski lõpuni. See oli õige otsus, sest napilt enne ärasõitu Tokyosse võeti viimaks valminud rakud minust üldnarkoosi all välja (seda nimetatakse punktuatsiooniks), tehti samal päeval viljastamine ja kolme päeva pärast istutati kaks embrüot, kes selle protsessi teel olid tekkinud, tagasi minu emakasse. Nende kahe “präänikuga”, nagu ma neid kutsusin, suundusingi kõigest kolm päeva pärast istutamist esimesele “perereisile.”

Jaapanis otsustasin mitte liiga pingsalt mõtelda, kas protseduur õnnestus või mitte ning lihtsalt nautisin seda iseäralikku kultuuri, mille juurde kuuluvad ülipuhtad tänavad, haudvaikne ühistransport ning maailma parimad (ja odavaimad!) sushi- ja nuudliroad. Küll aga võtsin arsti soovitusel Eestist kaasa ka rasedustesti, et täpselt kaks nädalat peale embrüo istutamist end testida. Mäletan seda päeva väga selgelt! Olin just veetnud terve eelmise öö bussis, loksudes kümme tundi Tokyost Kyotosse. Kui ma lõpuks varahommikul kell 7.00 kohale jõudsin, olin täiesti magamata, sest sattusin istuma mehe kõrvale, kes norskas terve tee põrgulikult kõvasti. Ent oli reedene päev, 25 november 2017, ning ma teadsin, et kohe pärast bussist väljumist saan minna tualetti testi tegema. Seda ma ka südame kloppides tegin ning kaks tugevat triipu ilmusid koheselt testipulgale! Uskumatu!

 „Jess, ma olen rase! Tegingi ära!“ mõtlesin endamisi.

Kogu see stress ja pingutus ning peaaegu pankrotistumine oli lõpuks vaeva väärt! Tegelikult ma natuke pankrotistusingi, sest kangemad ravimid olid lahjematest aina kallimad ning suur osa minu Jaapani reisifondist läks hoopis ravimite katteks. Kuigi Eestis oli kell testi tegemise hetkel väga palju, ühendasin end siiski bussijaama wifisse ja saatsin foto testipulgast ka koheselt sõbrannadele, kommenteerides, et nagu oleks vist ju positiivne … Sõbrannad, kes olid ka ise rasedust kogenud, kinnitasid justkui ühest suust, et test on RAUDSELT positiivne. Kõndisin ülejäänud päeva ringi kui udus, ise rõõmsalt muiates ja aeg-ajalt testi jope põuetaskust välja võttes ning seda üha uuesti ja uuesti vaadates. See oli lihtsalt nii uskumatu. Väga reaalne samm lähemale mu suurimale unistusele!

Rasedus kulges meeldivalt sündmustevaeselt. Kartsin küll enne igat ultraheli, kas seal nähtav vastab sellele, mida on vaja näha, aga beebi kasvas ilusti ja liigutas tublisti ning kõik oli alati korras. Poole raseduse pealt sain teada, et mulle sünnib tütar. Mul oli talle nimi juba ammu välja valitud ja sealt maalt edasi polnud ta enam “präänik”, vaid minu Aliki, mis on kreekakeelne nimi ja tähendab ausat inimest. Rasedus muutis mu ka hoopis rahulikumaks ja flegmaatilisemaks – tundsin sügavat vajadust lihtsalt kulgeda ja oodata oma tütre sündi. Ainus väga pingeline hetk raseduse jooksul oli kuskil seitsmenda kuu juures, mil ma ei leidnud endale tasulist ämmaemandat, sest mu sünnituse eeldatav kuupäev langes põhilisele suvepuhkuste perioodile. Langesin ahastusse, kartes, et pean üksi sünnitama. Õnneks võtsin end taas kokku ning leidsin endale imelise sünnitoetaja Eeva-Liisa Sibula! Ja pärast 4-päevast augustikuu sünnitusmaratoni nägigi mu tütreke lõpuks ilmavalgust väga maagilisel kuupäeval ehk 08.08.2018. Mu esimesed sõnad teda nähes olid: „Oh my god!“

Jäta kommentaar!

Sinu kommentaar on nähtav pärast selle ülevaatamist!