"Minu elu suurim kaotus viis mind elu suurima õnneni, ent ka kõige tugevamas suhtes tuleb ette kord aeg, mil tõsiselt kahtled, kas jätkata koos või üksi!"
23. detsembril kirjutati meid värske beebiga haiglast välja, et aasta kõige imelisemal päeval, jõululaupäeval, saaksime terve perega koos kodus olla.
Vaikusesse sulanduvate sügavate hingetõmmetega langetab beebi oma pea minu rinnale ja suleb jõuetu naeratusega oma ingellikud silmad. Sel momendil tahaks lukustada end sellesse väärtuslikku ajahetke. Hetke, mis paneb südame siiralt naeratama.
Tunnistan ausalt, et esiklapse sünnile järgnenud poolaasta oli minu jaoks äärmiselt keeruline. Pärast tütre sündi maadlesin pikki kuid sünnitusjärgse ärevusega. Just nimelt "pikki", sest sellises olukorras tundub iga kuu justkui aastana. See on hirmus seisund, mis võtab kogu rõõmu ja matab tuhande laastava emotsiooni alla.
Minu elu tähtsaim peatükk emana algas väga tormiliselt. Uskumus, et rasedus ja emadus on maailma kõige ilusam kogemus, sai kõva hoobi, kui sündis minu esiklaps Katariina. Tütreke sündis meie perre suure ehmatusega, platsenta enneaegsest irdumisest tingitud suure verejooksu ning planeerimata keisrilõikega.