Pühendusega minu armsale vennale, kes sooviks, et jääksin truuks usule, et pärast elu on ka elu! Minu südames Sa oled ja seljataga Sind igavesti näen!”
Minu elutee sai alguse 12.02 kell 02:20, vahetult pärast oma vana-vanaema lahkumist siit maisest ilmast. Minu abikaasa nägi ilmavalgust minuga täpselt samal, kaheteistkümnendal veebruarikuu päeval, ent kaks aastat enne minu sündi. Minu esimese kodumaja number oli 12 ja oma praeguse koduga käisin tutvumas 12. juulil. See on minu number, mis käib minust alati sammu ees ja näitab mulle elus kätte õiged valikud ja õige suuna.
Oma abikaasaga tutvusin juba nooruspõlves, kui mul oli vanust vaid neliteist aastat. Poolpikkade punakate juustega poiss pole just kunagi olnud minu maitse, ent tema puhul oli külgetõmme hämmastavalt tugev. Ta on pooleldi vene poiss ja just enne tema sattumist enda ellu saatsin universumile eneselegi teadvustamata taotluse, et mina tahan bielluda vene mehega. Teadsin juba noorena, et mina soovin endale vene kutti, sest nende temperament, kultuur ja vene keele oskus võtsid mind juba tol ajal põlvist nõrgaks. Praegu olen tänulik, et minu ellu sattus rohkem ikka eesti kui vene poiss, sest vene keele oskus on mul endiselt piinlikult kesine ja vaevalt et minusugune hella hingega tüdruk tõelise vene temperamendiga hakkamagi saaks.
Meie esimene põgus kohtumine leidis aset ühel lõbusal veebruarikuu sünnipäevapeol, kuhu olin kutsutud ühe teise toreda noormehe poolt. Viimase sünnipäev on päev enne mind ja sünnipäeva peeti minu tulevase abikaasaga ühiselt koos. Tol sünnipäeval me vaid korraks tutvusime, ei mingit armastus esimesest silmapilgust romanssi, aga teadmine, et oleme sündinud ühel ja samal päeval viis meid tiba hiljem jutulainele ja ühisele eluteele.
Usun, et on elu pärast elu ja usun, et on olemas märgid, mille oma eluteele valime. Meie ühine sünnipäev oli minu jaoks märk, et tema on minu mees. Usun siiralt siiani, et tema on minu hingesugulane ja julgen arvata, et meie ühine sünnipäev oli lihtsalt taevane märk, mille järgi üksteist ära tunda. Vaid nii suudan selgitada, miks see pikajuukseline poiss nõnda kiirelt mu südame vallutas ja seda siiani vaid enda omana hoida suudab. Praeguseks on muidugi pikad juuksed kadunud, värv muutunud ja kõhetust poisist on saanud mehine, minu jaoks piisavalt maheda temperamendiga meesterahvas.
Ingleid oma elus hakkasin teadvustama kahekümnendates, sest just siis hakkas minu tunnetuslik pool kasvama ja õitsele puhkema. See kasvamine sai paugu aga siis, kui vaid kahekümne nelja aastaselt hukkus minust kaks aastat vanem vend. Olin sel hetkel hästi avatud ja tundlik ning see sündmus tegi mind katki. Pärast tema surma tundsin teda iga oma keha rakuga. Nägin teda nii ilmsi kui unes. Oksendasin valust, nii vaimsest kui füüsilisest, ning ei talunud seda koormat ja palusin, et see lõppeks. Ma ei tahtnud enam näha teda enda voodiserval istumas või teetöölisena endale suvalisel ajal lehvitamas ja ma ei soovinud enam, et ta mind unes endaga kaasa kutsuks. Sest need asjad juhtusid ja hirmutasid. Äkki veel lähengi. Kisendasin, et see lõppeks ja see lõppeski.
Sulgesin oma tunnetusliku sisemaailma aastateks, kuniks hakkasin elu uuest usaldama ja juuri uuesti maasse ajama. Hakkasin uuesti tundma enda ümber ingleid, nagu mina neid nimetan. Hakkasin lugema palveid, mis adresseerituna inglitele, tõid nad mulle veelgi lähemale. Hakkasin tasapisi märkama, et minu soovid hakkasid täituma. Soovid, mida ma polnud välja öelnud, vaid mis läbi minu sündisid, kasvasid ja lendu läksid. Ja need soovid täituvad siiani, justkui iseenesest. Mu südamesõbranna on kord öelnud: „Sa saad kõik, mida tahad!“ Ja nii see on, kui soovida südame- mitte egotasandil.
„Kallid inglid, palun hoidke ja kaitske nii mind kui ka minu perekonda, et meiega oleks alati kõik hästi! Tooge meie ellu üksnes õnne, rõõmu ja armastust.“ Selline armas palve oli pärast venna surma aastaid minu käsutuses ja see kinkis mulle sisemise südamerahu, et minu ja minu perega on edaspidi kõik hästi.
Minu südame lukk keerati kinni 12.12.2012. See oli minu kihlumise päev minu elu armastusega. Abiellu astusime 12.12.2014, mõnusalt kargel detsembrikuu päeval. Kuna olime mehega otsutanud, et abiellume omade vahenditega, mitte laenu võttes ja tuleviku ees hirmu tundes, siis pean tõdema, et selle summa kokku saamine oli omaette säästmine ja sentide lugemine. Soovisime tagasihoidliku registreerimise asemel teha suuremad pulmad ja sõita kingiraha eest maagilisele Madeirale. Ent vahepeal oli hetk, mida ma ei unusta ja mida sõnadega nii lihtsalt ei seleta.
Igal palgapäeval sain astuda sammukese edasi pulmade planeerimisega. Käsin tol ajal ka igapäevaselt treeningsaalis jooksmas ja ühel päeval trennist naastes mõtisklesin summa üle, mis sel kuul kuskilt näpistada tuleb. See näpistus oli minu jaoks aga tohutu suur, paari tuhande euro kandis. Lõin peas kokku täpsed arvutused ja kogu minu keha reageeris, sest ma ei teadnud, kust sellist summat õigupoolest võtta. Vaid mõned saatuslikud momendid pärast seda leidis raha mind aga ise üles ja pean tunnistama, et see on ulmeline summa, mida lihtsalt leida, aga leidsin ja teadsin pärast summa kokku lugemist, et see on minu summa. Summa, millele olin mõelnud vaid mõni hetk enne raha leidmist. Teadmata, kust see tuli, panustasime raha pulmadesse ja andsime uuesti ringlusesse.
Minu lapsed tulid meie ellu kohe pärast pulmi. Esimene sai eostatud pulmareisil ja järgmised tulid pea paari aastase vahega kohe järgi. Kuigi olin kindel, et soovin kahte last, siis minu vaimusilmas oli pilvepiiril piilumas kolm väikest hinge. Eirasin seda hetkeni, kuni kolmanda lapse saamise soov sõitis minu plaanidesse tugevalt sisse. Ma lausa pidin saama kolmanda lapse. See polnud enam valik, vaid minu sisemine kutsumus olla kolme lapse ema. Eks see viimane hingeke tahtis ka ju sündida. Pärast viimast rasedust, igasugune soov lapsi saada kadus ja rohkem ma kedagi ka vaimusilmas piilumas ei näe. Esimesega teadsin, et pisike on mu südame all kasvamas ja pulmareisilt naastes, lennureisi ajal, suurest kõhuvalust kägaras olles, palusin, et pisike vastu peaks. Teise rasedusega nägin enda jaoks tähenduslikku märki, pilevedest elevandi figuuri taevalaotusel tähelepanu püüdmas. Mulle meenus koheselt lendavate kõrvadega Dumbo enese lapsepõlvest ja sel hetkel teadsin, et test on positiivne ning nii oligi. Kolmandaga muutusid aga maitsed olematuks, mis reetis, et laps on kasvamas.
Kõik märgid minu elus tulevad koheselt peale seda, kui olen konkreetsele teemale mõtelnud. Ma ei näe kunagi ühtegi märki suvalisel ajal, vaid alati peale kõnealusele teemale keskendumist ja sellele oma energia panustamist.
Kõikide laste ootamise ajal on minu elust lahkunud aga ka lähedane inimene. Mu lapsed ei tuvunudki kunagi ühe enda vanaisaga ehk abikaasa isaga. Teise lapse ootamise ajal lahkus minu enda vanaisa ja viimase ootamine tõi kaasa minu vanaema surma. Kõhe. Ma olen kuulnud, et sünniga loovutatakse suguvõsas üks koht uuele kodanikule, aga ma ei teaks, et kõikide laste sünniga selline olukord tekiks. Ilmselt seal on omad nüansid, millesse ma pole tahtnud veel niivõrd süüvida. Kui matused on koht, kuhu ma lastega mitte eales ei läheks, siis kõikide kõhuelanikega olen seal paratamatult korra oma elus käinud. Vahel mõtisklen, kas ja kuidas on need sündmused ja minu läbielatud tunded minu lapsi mõjutanud…
Kui minu tüdruk oli pisike, siis tihtipeale rääkis ta mulle oma südamesõbrast, kes jäi teisele planeedile. Ta ei rääkinud seda isegi niivõrd suusoojaks, vaid muutus silmnähtavalt kurvaks seda teemat puudutades. Proovisin teemat iga korda tasapisi laiendada, aga mingist hetkest käis plõks ja ta väljus sellest mõttemaailmast, ning siis oli laps jälle tagasi. Üks hetk hakkas ta aga rääkima lendamisest ja soovist lennata koos haldjatega. Veidi aega hiljem tundsin selle igatsuse ära. Lendmine või hõljumine on hinge loomulik seisund, elukeskond, kust me oleme suure tõenäosusega tulnud ja kuhu me ilmselt ka suundume. Kui ma käisin imelise hing Fekeli juures vestlusõhtul, sain võimaluse läbi meditasiooni tunda seda üleloomulikku tunnet, millest minu tüdruk rääkis. Sain kogeda hinge hõljumist ja see tunne oli ülim, parim mida elus kunagi kogenud olen. Sain väga hästi aru, miks mu tütar iga kord seda teemat puudutades niivõrd kurvaks muutus. Tunnen, et ka temas on peidus seda sügavat tundlikkust, mis on saatnud mind minu elus. Sügavamatest jutuajamistest temaga on sündinud ka minu kirjutatud lasteraamat “Haldjad minu südames“.
Hing Fekeli juurde sattusin põhjusel, et olin muutunud avatuks kõikide tunnetele. Ma filtreerisin läbi enda ka teiste emotsioone. Ma elasin läbi teiste valu, kurbust, leina, viha… Ja mitte ainult nende, kellega ma kokku puutusin, vaid ka inimeste, keda nägin televiisorist või kellest lugesin ajakirjas. Ma nutsin pidevalt ja olin valust katki. Ma võisin vabalt hakata nutma ka lasteaia koosolekul ja siiani ei suuda ma vabatahtlikult minna kooli, kus mu laps õpib, sest seal koolis käisin koos enda vennaga. Kohe, kui tõstan oma jala üle koolimaja ukseläve, pean võitlusesse asuma enda tunnete ja pisaratega.
Tolleks hetkeks, kui kohtusin Fekeliga, ei suutnud ma inimestega enam korralikult rääkida. Ma ei suutnud selle valuga eksisteerida. Ka Fekeli juures ma suurt ei rääkinud, vaid ainult nutsin ja kuulasin teisi. Läksin, sest nägin Facebookis tema kuulutust ja samal õhtul nägin teda ka unes. Ta kutsus mind sinna. Teadsin, et on vaja minna. Tol vestlusõhtul sain kinnitust, et kogen neid tugevaid emotsioone, sest olen võimas hing, ent selle kingitud väega peab tingimata kaasnema ka oskus seda kasutada. Seda oskust mul aga polnud. Tol õhtul jõudsin sinna koos ühe toreda teadjanaisega, kes minu muret kuuldes andis teada, et minu seljataga on 12 inglit – küsi nendelt abi! See oli minu moment, sest need kaksteist inglit on terve mu elu näidanud mulle numbrit 12. Ka see postitus on eneselegi teadmata sündinud 12 aastat pärast oma venna surma, vaid loetud päevad enne tema lahkumise päeva.
Minu soovid ei lähe kunagi lendu sõnadega: „Ma soovin….“ Siis on kindel, et see soov ei tule hingest. Kunagi nägin unes, et mulle näidati rahakirstu ja öeldi, et mind ootab 200 000. Laskusin täielikult egotasandile. See ei olnud enam siiras ja puhas soov, mis läbi minu universumisse voolas, vaid täielikult peas välja mõeldud ja ahnusest ajendatud soov rikastuda. Mõistagi pole ma täna kahesaja tuhande euro võrra rikkam ja ilmselt ei saa ka olema, sest see pole minu hinge soov. Muidugi on vaja tasuda ära majalaen ja sellest piisaks täiesti, ent minu soov pole see raha, vaid minu soov on kergendada abikaasa õlgadel olevat raskustunnet, mille finantsküsimused paratamatult talle kui perepeale tekitavad. Olen ka noores eas näinud unes lotonumbreid, aga nii noorena ei tee ükski inimene selle infoga mitte midagi. Hiljem, tolle päeva vikinglotto numbreid kontrollides, tundsin need vähesed, mis veel meeles oli, võidunumbrites ära.
Minu viimane kokkupuude inglimaailmaga oli hiljuti töölt lahkudes. Ma esitasin lahkumisavalduse, ent hirmust jääda ilma põhilisest sissetulekust, võtsin lahkumisavalduse tagasi ja otsustasin jätkata osalise koormusega. Pärast pingpongi avaldusega leidsin ammu ostetud imekauni inglikristalliga ehk opaliidiga ripatsi ja otsustasin kinkida sellele väärika hõbedase kaelakee. Ehe sai samal päeval kaela. Tol õhtul nägin unes, et läksin tööle ja kui olin võtnud tööriided kotist välja, kukkus nende vahelt põrandale palju pisikesi vaklu ja ussikesi, kes mööda põrandat laiali valgusid. Hakkasin hirmunult neid kokku korjama, sest kartsin, et mind lastakse seepärast lahti. Samal hetkel tuli otsene ülemus minuga rääkima ja ütles, et ma ei saa siin varsti enam töötada. Küsisin põhjust, aga vastust ei tulnud. Ärkasin üles ja esimese asjana saatsin ära CV uude töökohta, mida pikalt olin kinni hoidnud, teades, et pikka pidu mul vanas töökohas ei ole.
See sama vestlus selle sama inimesega leidis ka päriselt aset. Teadsin selle kulgu juba ette, ent küsimusele, mille esitasin ka unes, ma siiski päriselt vastust ei saanud. Minu tagasi võetud avaldust ei aktsepteeritud ja mul lihtsalt lasti minna. Ja läksingi, sest oli see olnud ju minu vaba tahe. Ju siis oligi minu aeg minna. Viimasel tööpäeval olin selle mõttega juba harjunud. Läksin tööle üsna reipalt, mõtiskledes, et võiksin võita lotoga, et saaksin natuke pikemalt endale uut väljakutset otsida ja lastega kodus olla. Tol päeval ma lotot ei ostnud ja lotoga ma ka ei võitnud, ent pool kuupalka sain kas väga õnnelike juhuste kokku langemisel või inglite lakkamatu töö tulemusel sel päeval preemiana lisaks. Päeva ja oma pisikese karjääri seal ettevõttes lõpetasin igatahes šampanjaga.
Minu elu on täis pisikesi imesid ja neid imesid tuleb aina juurde, sest olen otsustanud, et luban endal kogeda ja imesid vastu võtta. Tean, kes on minu seljataga ja minu ümber. Suudan võtta elu kergusega ja jälgida südame häält. Panen tähele märke, numbreid, juhatust. Üha enam olen leidmas endale ka vaimseid suunanäitjaid ja üha enam kutsun neid oma ellu. Minu imed siin elus pole lõppenud ja soovin lisaks oma elu muudele tahkudele siin blogis kajastada ka oma hinge arengut ning tuua läbi oma e-poe teieni tooteid, mis mind kõnetavad, aitavad, julgustavad. Kõike aga tasapisi ja sisemist juhatust järgides.