“Miks ma kirjutan? Tahan kirja panna oma teekonna, enda märkamised ja maagilised juhtumised. Enese maailma imed, et ka sina saaksid oma maailmas hakata märkama ja kogema imesid. Kui sain esimest korda aru, et näen ja kogen rohkemat, kui inimsilm meile näitab, siis hakkasin otsima tuge. Kas keegi on sellest kirjutanud? Kas keegi on kogenud samu asju, mis mina? Ma ei leidnud midagi. Jah, on palju teadjaid ja tegijaid, aga kuidas nad on sinna jõudnud, mis teekonda läbinud, mida näinud, mida tundnud. Sellest kõigest ma kirjutangi, sest ma pole mitte esimene ega viimane inimene, kes tunneb ennast siin maailmas teistmoodi 🤍🙏✨”

Soovisin viia oma vennale lilled, sest oli tema elu üks tähtsamaid sündmuseid, kooli lõpetamine. Mul oli käes aga kimp närstinud lillevarsi, millele oli ümber seotud valge lint, mis oma olemuselt meenutas kangesti leinalinti. Teadsin, et pean minema poodi ja ostma uue kimbu. Ainult, et minu venda pole nüüdseks juba kolmteist aastat elavate kirjas. Ärkasin unest ja emaga rääkides meenus, et paari päeva pärast oli tulemas üks teine, oluline sündmus, venna surma-aastapäev. Teadsin, et seekord on siiski vaja surnuaeda minna ja vennale küünal panna, ehkki ma surnuaedades ei käi ja seda põhjusega.

Ma pole venna haual käinud ligemale üksteist-kaksteist aastat. Mitte sellepärast, et ma ei tahaks või õigemini just sellepärast, et ma ei taha. Seekord aga mind lausa kutsuti. Üksinda ma sinna aga ikkagi ei lähe, mitte kunagi. Kutsusin abikaasa kaasa, valisime välja küünla ja lillepoti, ning sõitsime surnuaeda. Juba teel sinna tekkis minu sisse õõnes tunne ja ma kutsusin enese kõrgemad abilised end hoidma ja kaitsma. Tuldi ja ma ka nägin, kes kohale tulid. Kui nüüd keegi mõtleb, et ma näen enese silmade ees ingleid, teejuhte või teisi kõrgema maailma abilisi, siis nii see päris ikkagi pole. Ma näen neid piltidena enese vaimusilmas. Justkui silmade taga tekivad pildid maailmast, mida silmaga ei näe. Näen justkui maailma maailmas. Üldjuhul.

Minu juurde laskus kaks inglit, kes mässisid end tihkelt minu ümber ja seda seniks, kuni mul oli nende abi vaja. Kuniks ma sain surnuaial käidud. Miks ma surnuaeda ei lähe? Sest ma hakkan nägema ja kuulma hingi, kes surnuaial kohal on. Ma hoidsin end väga tugevalt. Minu energiaväli oli suletud väga-väga tugevalt, aga seal on minust midagi veel tugevamat. See jõud, millega sinuni püütakse jõuda on seltamatu. Nii, kui autost väljusin lõi mulle pähe tohutult tugev valu, aga ka mind hoiti väga tugevalt, nii et valu kadus hästi kiirelt. Ma teadsin, et ma ei tohi lugeda ühtki hauakirja ega vaadata võõraste haudade poole. Minu mõte pidi olema täiesti tühi. Niimoodi toimides sain pandud oma vennale lille ja küünla ning kiirustasin sealt minema. Küll aga oli vaja veel mehe sugulaste haudadel käia ja just seal, kuhu olid maetud inimeste kehad, mitte urnid, nagu mu venna puhul, hakkas möll pihta. Pea maas kõndisin mööda mitmetest haudadest ja korrutasin vast kümmekond korda, et pole minu asi.

“Kui urnide matmiskohas oli haudvaikus (mulle meeldib ka eluterve huumor), siis surnukehade matmiskohas huikas rahvasuus tuntud surmakuulutaja, öökull, ja käis täielik hingede möll.”
-Hingega-

Kuna ma olen ülitundlik, siis pole minul surnuaeda tegelikult asja. Hinged saavad aru, kui sa neid näed ja kuuled ning nad hakkavad lausa karjuma. Neid oli palju, ma nägin neid taas piltidena, ja ka kuulsin nende hüüdeid, aga surusin veelgi tugevamalt pilku maha ja veelgi tugevamalt korrutasin enesele, et pole minu asi. Ma katsin oma pea kapuutsiga, ma ei näidanud väga ennast. Ma ei tegele surnuaial karjuvate hingedega. See pole maailm, millega mina töötan. Surnuaialt lahkudes tänasin südamest oma abilisi ja lasin neil taas minna. Ma olin hoitud ja tundsin ennast ka pärast hästi.

Kui mina näen lahkunud hingi piltidena enese vaimusilmas või unenäos, siis minu mees näiteks kohtub nendega linnu, looma, või putuka näol. Kui tema isa suri, siis meie rõdu äärele laskus tuvi, kes ei lahkunud enne, kui abikaasa oli temaga rääkinud ja hüvasti jätnud. Viimane kord, kui ta külastas oma vanaema hauda, siis saatis teda imeline kollane liblikas kuni surnuaia värvani välja. Ma ei näe liblikaid ka praegu, kuigi käes on kohe-kohe maikuu. Tema nägi liblikat sisuliselt veel talvel. Mul on mehega tohutult vedanud, sest isegi kui ta päris lõpuni ei usu, siis ta kuulab mind alati ära. Samuti on ta minuga koos olles saanud nii mõnegi ime osaliseks, millele ta seletust leida ei oska. Ta näeb, kes ma olen ja ta aktsepteerib mind täielikult. Sellega on ta hakanud ka ise märkama silmale märkamatut. Ta isegi nimetab mind aeg-ajalt naljatledes nõiaks, sest ma teen nõiatempe. Tegelikult aga töötan energiatega. Mulle on alati meeldinud ütelda, et usk saabub siis, kui saabuvad kogemused. Ta ei peagi uskuma, aga mulle meeldib rääkida ja ta on imeline kuulaja. Minu inimene.

Ma näen väga palju tähenduslikke ja ettekuulutavaid unenägusid. Mind hoitakse, kaitstakse ja aidatakse sel viisil edasi. Ma näen ka hoiatavaid unenägusid ja mulle antakse tihtipeale vastuseid. Tänapäeval nimetatakse vastuste saamist nii unes kui ilmsi selgeltnägemiseks. Ju ma siis olen ka omamoodi selgeltnägija, aga pigem meeldib mulle enese kohta öelda tunnetaja. Hiljuti nägin ma unes, et mu mees sai uue töökoha, mida ta lootis enesele saavat. Ma ei ütelnud, et ma tean. Sel hetkel ta ootas ka ise vastust. Ma kirjutasin talle selle asemel kirja ja jätsin selle kirja oma õiget hetke ootama. Hetkel, mil ta mulle teatas, et on tööle võetud, juhatasin ta kirja juurde, milles seisis, et ma teadsin, et sa saad selle töö, sest sa ise ütlesid mulle seda minu unenäos. Mehele see trikk meeldis ja mul oli hea meel, et ma olin sel hetkel kodust ära, kui ta vastuse teada sai. Oli kuidagi efektsem. Müstilisem.

Hiljuti nägin veel unenägu mehest ja tema pojast, kus ma olin poja rollis. Mees ja poeg töötasid veehoidlas, kus oli kaks suurt veekambrit ja mees palus mul ronida mööda kõrget redelit veehoidlast ülesse. Ma tegingi seda ja kui ma olin jõudnud redeli viimasele pulgale, tekkis hirm, kõlas karjatus ja ümber pöörates nägin, et veehoidla oli täitunud veega. Ma teadsin, et ta jäi vee alla. Ma sukeldusin kõhklemata sügavasse, pimedasse, hirmutavasse vette, ise käsi pikalt ees hoides, kas saan ta veel kätte. Ma olin hirmust kange, sest kas toon veest välja elava või surnud inimese. Aga ma ei leidnudki teda. Ma sukeldusin kokku kolm korda ja ma ei leidnud teda mitte kuskilt. Ta kuulutati surnuks ja mina omakorda valgustunuks, sest keha ei leitudki. Ma ärkasin unest pisarais.

Unenägu lahti harutades ja unenägude seletajast abi otsides, oli see unenägu tegelikult heaendeline. See oli minu proovikivi ehk unenäos ei saa me teeselda kedagi, kes me tegelikult pole. Kas ma olen ikka selline, nagu ma ütlen, et ma olen. Kas ma olen nii hea inimene, kui välja paistan. Kas ma lähen inimest päästma või jätan ta sinnapaika, teades, et näen und. Unenäos me näitame oma tõelist palet. Mina tean, kes ma olen. Ma olen hinges täpselt samasugune, nagu ma välja näitan või välja paistan. Ma ei oska teeselda ega pea seda ka vajalikuks. Mul puuduvad maskid. Ma olen see, kes ma olen, autentne kogu oma olemuses. Pigem on mul olnud suur osa elust väga raske näidata end kellegina, kes ma tegelikult pole, et kuidagimoodi ühsikonda sulanduda. Täna ma tean, et võin vabalt elada iseendana, võin vabalt olla vaba. Ja oi kui lihtne ja vabastav on elada iseendana.

“Olen kasvatanud endale tiivad ja lendan täpselt nii kõrgelt, kui ise soovin.”
-Hingega-

Kuna ma tunnen ja näen maailma, mida kõik ei näe, siis niisamuti nagu ma ei käi surnuaedades, ei käi ma ka haiglates. Kui minu armas vanaema oli siit ilmast lahkumas, siis ma keeldusin haiglasse minemast. Samuti ei käinud ma oma vanaisal hooldekodus külas. Sellised kohad toituvad meie energiatest ja ülitundlikuna sain ma juba tookord aru, et ma ei taha sinna minna. Pane tähele, kuidas sa ennast selliseid kohti külastades tunned ja milline on enesetunne pärast. Kui tunned ennast halvasti, siis tee seda võimalikult harva või küsi teadjalt abi, kuidas ennast energeetiliselt hoida ja kaitsta. Ka mina ise saan olla sulle abiks. Oma energiate hoidmine on siin maailmas eksisteerimiseks hädavajalik. Ma olen terve oma elu tundnud, et ma ei ela. Ma olen ka terve oma elu andnud energiat nähtamatule maailmale lihtsalt ära. Täna enam mitte. Sellest hetkest peale, kui ma hakkasin aru saama maailmast, mida igaüks ei näe, aga mida igaüks on võimeline tundma, siis ma hakkasin elama ja ma hakkasin looma. Looma oma elu. Ühe aastaga olen läbi teinud uskumatu muutuse. Mina kasvan ja arenen, mu ettevõte kasvab ja areneb. Ja ütelus, et kui oled leidnud oma hinge töö, ei tööta sa päevagi oma elus, vastab tõele.

Ma panin püsti füüsilise poe, justkui möödaminnes, ja selle koha eest olen saanud tohtult palju tunnustust. See on imeline pood ja seda tunneb igaüks, kes sinna sisse astub. Ma liigun edasi oma vastuvõtutoa poole, kuhu jääb alles ka minu pood. Minu hinge töö on spirituaalne, aga sinu hinge töö võib olla ka väga maine, ent sul on vaja jõudu, et oma unistused täide viia. Minu unistused täituvad, kõik ükshaaval, lihtsalt raskem küsimus on välja mõtelda, mida ma sellele valgele lõuendile maalida tahan. Mis unistused mul on? Praegu ma tean, et kui füüsiline pood hoiab mind väga koha peal kinni, siis oma vastuvõtutuba laseb mul olla oma elus väga loov ja paindlik. Kuna ma töötan inglitega, siis mõtisklen, kas võiks mu pood olla rohkem inglipood nagu armas ingliterapeut Terje Mölder on kord unistanud. Unistanud maailmast, kus on palju inglipoode ja ka ingliterapeute.

Kui energiad on hoitud ja kinni, mõte puhas ja ise oled neutraalne, elades oma elu, mitte teiste oma, siis tekib tohutult palju uusi mõtteid, ideid ning sul on kõige selle ellu viimiseks tohutult palju energiat. Sa jääd harva haigeks, ent saad vabalt valida ka püsivalt terve olemise. Õhtul oled vaimselt virge, füüsiliselt aga võibolla väsinud, sest liikusid palju ringi, aga mõte on värske ja valmis veel looma. Sa jaksad hommikust õhtuni oma lastega sammu pidada, nendega hetkes olla, nendega kvaliteetselt aega veeta, sest keegi ega miski ei võta sinult energiat enesele. See kõik on sinu oma. Sinu loomise energia. Sellega võid luua oma päeva, oma nädala ja terve oma elu. See on uskumatu jõud, mis tekib ja selle jõu pealt saab luua endale iga päev energiat aina juurde, sest inimene hakkab kogema lihtsalt nii palju. Ma olen saanud ühe aastaga mitme aasta jagu kogemusi ja elu on esimest korda tõeliselt põnev. Ma ootan iga päeva suure õhinaga, et näha, mis eesootaval päeval mulle veel varuks on. Ja see, kallid inimesed, ongi elamine.

Kui sa seda kõike veel ei oska, aga tunned end puudutatuna, siis ma saan sind aidata, sest mulle meeldivad imed. Mulle kohutavalt meeldivad imed, mis sünnivad koostöös kõrgemate abilistega. Ma olen nagu väike laps kommipoes. Palun mulle see pisike ime selle punase palli sees ja mulle antakse. See teeb tohutult rõõmu. Mulle meeldivad imed, mis sünnivad inimeste eludes, kui nad on otsustanud oma elu muuta ja elama hakata. Mu sisemine laps lausa kilkab nendest imedest kuuldes. See on inspireeriv. Imed meie eludes on inspireerivad.

Viimasel ajal olen saanud väga palju kogemusi, mis tõstavad minu enesekindlust. Minu usku iseendsse. See on põhjusega. Mind utsitatakse tegema tööd, mida ma peaksin tegema. Inimesi nõustama. Mulle ikka ja jälle näidatakse, kui võimekas ma tegelikult olen. Ma ei lähe kunagi ja ei tohigi, kellegi elu torkima, kui mult ei ole küsitud abi. Ma ka ei vaata mitte kunagi mitte kellegi teise elu, ka oma pereliikmete oma mitte, kui see inimene ei ole andnud mulle selleks luba. Teiste elu torkida ei tohi. Ja mulle ka ausõna ei paku huvi, sest mul on oma elu, mida elada, ja oma maailm, mida kogeda.

Küll aga tullakse aeg-ajalt küsima ja ma annan vastuseid läbi kõrgemate abiliste. Mulle kas näidatakse vastust pildina või antakse vastus sõnadena. Ka poes on olnud olukord, kus inimene küsis enda poja vanust, ilmselt uudishimust, kui palju ma näen või tunnetan, ja ühtlasi oli see ka tema kehale tätoveeritud arv. Mulle näidati pilti 13. Teadsin, et ta poeg sündis kolmteist aastat tagasi ja nii see ka oli. Ehk mulle kas näidatakse või siis tuleb lihtsalt info. Kusjuures seda infot ma ise pärast ei mäleta. Kui ma seda kohe edasi ei anna või kirja ei pane, siis hiljem on see mu mälust pühitud.

Kui ma hakkasin energeetilist maailma tundma õppima, siis minu esimene õpetaja, Spirituaalne elustilist, imeline Kristiina, ütles, et ma hakkan edastama teistele sõnumeid, mis mulle kõrgemalt poolt antakse ja tänaseks see nii ka on. Meie kõrgemad abilised teavad asju, mida me ise ei näe. Kui meie ellu tuleb mõni takistus, siis teinekord on põhjus väga lihtne, ainult et silmale nähtamatu. Me lihtsalt ei näe neid asju tihtipeale läbi. Meie kõrgemad abilised, kellest inglid on mulle olnud terve elu kõige südamelähedasemad, teavad põhjuseid. Ja mul on täna au nende poolt antud informatsiooni edastada. Ja läbi teiste aitamise tõuseb ka minu enesekindlus ja ma näen, kui võimekas ma tegelikult olen.

Ma aitasin hiljuti oma õde, sest ta küsis. Ta uurib ja teda huvitab tema maailm. Miks mingid asjad juhtuvad ja kuidas edasi. Tema elus hakkasid asjad taas liikuma, just õigel ajal. Just siis, kui ta seda kõige enam vajas. Ja sel juhul inimesed otsivadki või küsivad abi, üldjuhul viimases hädas. Ta maailm muutus hetkega. Oli vaid vaja üht sõnumit kõrgemalt poolt ja inimese elu muutub. Kui ta ise seda tahab. Mina annan edasi kõrgemalt poolt antud informatsiooni, aga on inimese enda teha, kas ta on valmis juhatust kuulda võtma. Minu õde oli. Ta oli avatud ja valmis proovima. Ta ütles mulle pärast nii armsasti, et seda vastust poleks ta elu sees ise välja mõtelnud. Ja üldjuhul nii ongi, sest kõik ei näe ja ei oma ka teadmisi energeetilisest maailmast. Ja see on ka ok.

Imelist kulgemist ja oma unistuste poole liikumist. Ja kui üksi ei saa, siis kirjuta ja saame koos. Olen tugiisik/nõustaja ja kõrgemate sõnumite vahendaja 🙏✨💖