Kui vaikus murrab

Kõige raskem siin elus on elada iseendana. Õppida tundma ennast sellisena nagu Sa tegelikult oled. Terve elu kuuleme ennast läbi teiste inimeste sõnade ja ühel hetkel näemegi ennast sellisena. Ent peegeldus meist on kaugel sellest, kes me tegelikult oleme. Mulle tundub, et terve meie täiskasvanu elu on üks välgatus. Miks on lihtne meelde jätta lapsepõlve helgemaid mälestusi, ent eilsedki tegemised vajavad suuremat pingutust ja meeldetuletust? Lapsena elame hetkes ja kogeme kõike sügavuti. Suureks saades hakkame aga kiirustama. Suisa jooksma, võidu nii aja kui iseendaga. Kui tarvis võin olla ka maailma kõige kiirem jooksja. Peaasi, et vaikus mind ei murraks, ärevus kätte ei saaks ja ma iseenast ei näeks.

Vaikus tähendab seisakut. Sa oled siin ja praegu, antud hetkes. Sa näed ja kuuled, mis su ümber toimub. Eemalt kostub võib-olla linnulaulu. Ehk sahisevad puud õrnalt tuules või suvised sumistajad Sinu aialapil on alustanud vilgast tööd. Võimalik, et kuldkollane liblikas on just sel hetkel Sinu selle suve esimene sõnumitooja. Vaikuses näed ja kuuled ka iseennast ning oma mõtteid. Ja just see on põhjus, miks ümbritsetakse end melu, ekraanide, sõprade ja tuttavatega… Vaikus on raske, kui pead silmitsi seisma enese sisemaailmaga, sest kunagi ei tea, mis sealt vastu vaatab.

Ma elasin pikalt väljapoole ning keeldusin vaatamast ja tundmast, mis toimub minu sees. Ma olin kogu aeg ümbritsetud tegevustest, inimestest ja mul polnud vähimatki tahtmist olla oma mõtete ja tunnetega üksi. Töö, mis ei toeta meie tõelist olemust, on vast üks maailma parimaid viise enda tegelikku mina allapoole suruda ning seda tubli, alati viielist töötajat pidevalt ülespoole upitada. Ennast tööga mattes ja kohustusi juurde võttes ei jätku meil aega tegeleda oma tõeliste tunnete ja mõtetega. See on tõesõna lihtsaim viis joosta enda tõelisest olemusest nii kaugele kui võimalik. Tegin seda ju isegi. Pidevalt oravana rattas ringiratast vurada on enamus ajast lihtne, ent üks hetk lõppeb töö ja oled sunnitud koju minema. Üks hetk tulevad puhkepäevad ning oled sunnitud puhkama. Ja nendel hetkedel näed tõeliselt, mis toimub Sinu sees. Mina leidsin enese seest paanilise ärevuse, mis ei lasknud mul elada, hingata ega väljateenitud hetke nautida.

„Inimene hakkab elama hetkel, kui õpib elama iseendaga.“
-Hinge tõde-

Kes ma olen? Mis mulle meeldib? Kus ma käia tahan? Mida ma teha soovin? Hetkel, mil elu ei sõltu enam teiste tegemistest, algab Sinu elu. Ma ei oota enam sõpra, et minna jalutuskäigule. Ma ei vaja tuge, et minna reisile. Minu elu ei sõltu teistest. Ma olen siin ja praegu ning teen enesele parimad otsused ise, mitte ei suiku uinuva kaunitarina mugavasse unne. Tihtipeale põimuvad armastajate elud omavahel nii läbi, et kaotatakse iseend. Kalli inimese lahkudes aga ei osata ennast enam tihtipeale defineerida, ennast leinast üles leida ning jäädakse magavasse olekusse, kus ei soovitagi enam midagi teha, kuhugile pürgida ega oma elu ilma kaaslaseta elada. Justkui kahest eraldiseisvast mullist on saanud üks, mis lõhutakse, kui harjumuspärane kaob. Omas mullis elades on meil võimalus tõusta taas jalgele, katkist mulli aga püsti enam ei upita. Nägin seda ka oma vanaema pealt. Kui vanaisa suri, ei läinud kaua, kui ka tema lahkus, ent ometigi liialt vara. Kui me oleme sõltuvad kaaslase sissetulekust, armastusest, toest, sõprusest, kohalolust, siis kõige selle kadumisel variseb meie õhuloss kokku. Aga lahutus või surm enamasti uksele ei koputa. Me ei ole keegi selle eest lõpuni kaitstud ega hoitud. Meie enese teha, kas õpime oma kaaslase kõrval tundma ka iseenast ning elama ka oma elu või põimime käed ja elud igavesti ühte. 

Ärevus ja sellega kaasnev tujutus, hääle ebavajalik tõstmine ning rahutus said minu elus alguse, kui naasesin pärast pikka lapsehoolduspuhkust uuesti tööle. Valisin töö, mida oskasin ja mis tundus tuttavlik. Mulle meeldis minu töö hetkeni, kui mulle pakuti võimalust olla juhataja. Mul pole elus ühtegi nii emotsionaalset töökogemust olnud, kui viimane, millest mind jõuga välja tõmmati. Ma hoidsin väga kinni nii palganumbrist kui ka positsioonist, ent kaotasin täielikult iseend. Olen loomult leebe ja sõbralik, ent see ametikoht nõudis, et kasutaksin ka mündi teist poolt. Iga korraga kiskusin ennast rohkem katki ja katki, sest tegin midagi loomuvastast. Ärevuse maandamiseks ja emotsioonide kontrollimiseks hakkasin tarbima rohkem alkoholi. Kuna töö oli enamus ajast graafikuga, sain oma pingeid üsna tihti maandada just alkoholist tuimestust otsides. Kaks-kolm purki siidrit puhkepäeva eel teeb umbes kuus purki nädalas ja teinekord rohkemgi ning see oli minu elus väga valus murekoht. Töölt lahkudes, enesega töötades ja kirjutamisega jätkates kadus aga nii ärevus kui vajadus alkoholi järele ning praegu kontrollin mina alkoholi, mitte tema mind. Kui keha lubab, siis tarbin. Kui ei, siis pole tarvidustki. Sisetunde küsimus. Nii et minu silmis tuleb vajadus alkoholi järele valedest valikutest. Kui elame elu, mis pole meile omane, siis on energiatase madal ning proovime ennast päästa hetkelise energiasööstu ja heaoluga, mis pikas plaanis võtab meilt viimsegi ning tervise pealekauba.

“Ma olen siiralt tänulik praegusaja vaimsete inimeste koolitustele, kes aitavad jõuda inimese tõelise olemuseni – tingimusteta rahuni – et saaksid tekkida uued mõtted, uued alged ja uued suunad.“
-Hinge tõde-

Kuna olen ülitundlik, siis töölt lahkudes valisin enese leidmise, mitte uude töösuhtesse tormamise. „Mis on see, mis paneb mind nii tundma?“ oli mind sütitav küsimus. Tahtsin teada, kas tajun tõesti midagi rohkemat või on see järjekordne sügavik, millesse tulutult kivikesi loopida, lootuses, et sellest saab ühel päeval tugev sild. Alustasin blogimist spirituaalsetel, mind puudutavatel teemadel ja varsti sai universum minu soovi kätte, suunates mind koolitusele, kust sain kõik vajalikud vastused.

Esimest korda elus olin võimeline õppima ennast tõeliselt tundma ja nägema, kes ma tegelikult olen. Olen õrn ja kaunis inimhing, kes armastab ja lausa vajab enda aega. Esimest korda elus mulle meeldib olla üksi. Mulle meeldib üksinda jalutamas käia ning mererannas istuda. Mulle meeldib olla oma ettevõtte perenaine ja seda õrnalt, aga sihikindlalt edasi viia. Mõlgutan eneseteostuse ja ka reisiplaane, kuhu sooviksin ainult enese seltskonda nautides minna. Ennast mõistes ja kuulates on võimalik elada selles samas õndsas kõrgendatud meeleolus, nagu veinikestki tarbides, ning keegi ei võta seda tunnet Sult ära. See tuleb läbi Sinule loomuomase töö ja armastatud tegevuste. Täna näen, kuidas maailm avardub iga päevaga pelgalt enese sisemaailma tundma õppides.

Minu esimene tänane käik oli mereranda, sest viimastel nädalatel olen lasknud pisikese ärevuse taas oma hinge. Ärevusega tuleb teatavasti kaasa monoloogi meenutav sisekõne või vihakõne enese vastu. Ma ei saa hakkama! Mul ei tule välja! Ma ei teeni piisavalt raha! Ma ei tee oma tööd piisavalt hästi! Mul ei ole ühtegi ideed! Kõik meie sees räägib, aga ometi ei tule mitte ühtegi sõna meie hingest, puhtast mõjutustevabast allikast. Mõistusega tekitame ärevust, enese hinge kuulates jõuame aga sisemise rahuni!

Kuna merevesi on energeetiliselt puhastava toimega, siis otsustasin oma ühepoolse sisekõne ära lõpetada hommikuse karastava suplusega. Pelgalt otsusest, mina ei lase endal niimoodi tunda ja võtan midagi ette, piisas, et ärevus kaoks ning ma suutsin taas ennast kuulata ja kuulda. Hetkega jõudis minuni tänase postituse teema ja olin pärast pikka seisakut valmis taas kirjutama. Kõik minu postituste teemad ongi sündinud ainult enese sisehäält kuulates, ent selleks peab hinges olema vaikus ja rahu, sest läbi müra pole võimalik kuulda, rääkimata tunnetamisest.

Kõige keerukam on oskus olla vaikuses iseendaga. Mitte kaaslase ega telefoniga, vaid sinna pilti mahub ainult Sina ja maailm. Usud või mitte, aga kõik vastused küsimustele, mis elu jooksul tekivad, on meil endil olemas, ent me lihtsalt ei kuule neid. Minul tuli seista vaikuse ja suutmatusega ennast kuulata taaskord silmitsi! Kõik seisis paigal ja ärevus sai minust võitu. Olin täielikus seisakus. Igasugune edasiliikumine puudus. Tekkis hirm ja muutusin ärevaks, proovides oma ärevust lahustada nii kodustesse toimetustesse kui ka paari veiniklaasi. Kumbki ei aidanud. Mu keha tõrjub alkoholi igal võimalikul moel. Pärast ühte-kahte veiniklaasi kogetud energiavaegus, peavalud ja seletamatu rahutus hinges ei vääri minu silmis klaasigi. Keerasin ennast lapse kombel teki alla kerra. Tundus parim võimalik lahendus. Lihtsalt magada, kuniks miski muutub või mina muutun. Tihtipeale aga ei muutu kumbki. Teki all peidus olles ei saa muutuda ei Sina ega maailm Sinu ümber, sest Sa ise oled oma elu looja.

„Lase lahti minevikust, et näha uusi võimalusi. Lase lahti tulevikust, et näha hetke. Lase lahti ootusest, et näha mis on sulle veelgi parem. Lase lahti hirmudest, et kogeda elu kandmist. Lase lahti inimestest, et luua veelgi paremad suhteid. Lase lahti asjadest, et näha, kes sa tõeliselt oled. Lase lahti kohusetundest, et üks kordki oma keha kuulata. Lase lahti töö ületähtsustamisest, et näha mis elus on oluline.“
-Spirituaalne elustilist-

Hetkel, kui elu ei lubanud enam teki all peidus olla, vaid sundis tegutsema, nägin Spirituaalse elustilisti päevasõnumit ning see tuletas mulle taas meelde, mida valesti teen. Olin kinni jäänud ootusesse, milline mu ettevõte peaks olema, kui palju mul kliente võiks olla ja kui palju ma palka võiks saada. Lasin sellest kõigest lõpuks lahti. Minu sisse tekkis taas tühi ruum, kuhu saab tulla midagi uut. Uut informatsiooni, märkamisi, taipamisi. Koheselt sain aru, et olen kinni mõttes, et kirjutamine pole päris töö, vaid peaksin olema nagu teised teadjad ja tundjad, kes oskavad puusalt nii kanaldada, tarokaarte laduda kui ka ennustada. Hakkasin ennast võrdlema, sellega iseennast maha tehes ning allapoole tõmmates. Ma ei ole selline ega saa ka kunagi selliseks. Mina olen mina ja teist mind ei eksisteeri. Seega ma ei saa olla nagu teised ja ma ei taha olla nagu teised. Ma tõepoolest olen soovinud inimesi läbi oma suure tundlikkuse aidata, ent kui ma lasin kõigist ootustest ja lootustest lahti, sain aru, et minu blogi ongi minu kalliskivi, sest ka sõnad ja ühtlasi minu postitused saavad olla hinge raviva võimega. Mulle antakse siin elus kogemusi ning õpetusi, mida edasi anda läbi oma sõnade. Kirjutamine on just see, mida pean tegema ja kõik muud oskused ja sügav sisemine tunnetus ainult toetab minu tööd kirjutajana. Sest mida parem on minu tunnetuslik sisemaailm, seda paremini saan oma postitustega aidata inimesi enda ümber.

“Minu sõnad ja mõtted tulevad läbi minu tunnetusliku sisemaailma, mis on tugevas ühenduses kõiksusega.”
-Hinge tõde-

Oma ärevatel hetkedel, mida õnneks olen pärast palgatöölt lahkumist kogenud vaid paaril korral, olen ühel hetkel veendunud, et peaksin CV-keskuse taas avama ja enesele nii-öelda päris töö otsima. Aga minu jaoks ei ole päris töö see, mille leiaksin tööportaalist. Alati, kui avan mõne tööportaali, hakkab iiveldama ja süda puperdama. Mu keha reageerib. Ma ei taha seda ja ma ei pea seda tegema. Tean, et nii, kui alustan taas töötralli, alustan taas algusest. Ehk teisisõnu mind visatakse taas selle etapi algusesse, mida olen praegu juba paar korda seljatanud, ja ma jõuaksin taas siia, teie juurde, taas kirjutama. Isegi, kui ma ei saa maksta selle eest endale palka, ei jäta ma oma kutsumust ega tunnetuse kasvatamist. Ainult oma elu rada käies jõuame lõpuks õitsengu, külluse ja õnnetundeni. See on minu koht, kus olla ja minu rada, mida käia.

Peatu korraks. Vaata, mis tunne Sinu sees on. Kas on kerge paigal olla ja enese sisse vaadata või tahaks kohe jälle jooksu pista ja tegevustesse sukelduda. Telefon võib jääda kaugemale. Ei ole eluliselt oluline kogu aeg teada, mida keegi teeb või mis kuskil juhtus. Jäta endale üürike aeg päevas, mil end teiste tegemistega kurssi viia ja sellest piisab. Praegu on oluline olla üksi ja tunda, mida sinu keha tunneb. Ärev hetk enese sees tuleb läbi kogeda. Kas suudad seda? Ilmselt tekitavad ärevust argised mõtted ja töömured. Aga mis oleks, kui prooviks saata need mõtted tühjusesse. Olla hetkes ilma igasuguste mõteteta. Ärvus kasvab? Las ta kasvab, tegele lihtsalt mõttetasandi puhastamisega, sest ärevust tekitavad mõtted meie sees. Lihtsalt hinga ärevus enesest läbi. Lase endal see kordki lõpuni tunda.

Luues eneses tühja, puhta ruumi, kaob lõpuks ka ärevus ja Sa suudad olla hetkes, siin ja praegu, ilma ärevust tundmata. Aga mõtted, niisamuti nagu ärevuski ei kao sõrmenipsust. See on teadlik töö iseendaga. See on tedalik energia suunamine enesele, mitte Sa ei anna seda ära teistele. Vabad hetked kingi endale ja oma tühja ruumi saavutamisele. Mõttetasandi puhtusega saavutad ka sisemise rahu ning puudub vajadus kogu aeg ringi joosta. Vahel on hea vaadata liblikat oma käelabal ning süüvida sügavalt liblika tiivamustrisse. Need on Sinu hetked, kus energiat koguda, mitte oma mõtetega pidevalt ära anda. Lastes lahti mõtetest, saavutad sisemise rahu ja tõelised teadmised, mida nimetame taipamisteks, saavad hakata sinu elu tõeliselt kujundama.

Kuna minu postitused ei sünni ainuüksi läbi minu sõnade ja mõtete, vaid tunnetuslikus koostöös minu kõrgemate abilistega, kellest ingleid olen alati oma südame lähedal hoidnud, siis nii, kui hakkasin seda postitusti kirjutama, sain läbi mitme inimese kinnituse, et olen õigel teel. Meenutades postituse algust, siis kirjutasin, et inimene hakkab elama hetkel, kui ta õpib elama iseendaga. Järgnevalt armsa valgusingli Ruth Pukmani mõtteread õnnest, mis jõudis minuni sellal, kui olin pannud oma postitusele punkti:

„Ühel päeval saad Sa aru, et Sinu õnn seisnes alati iseendaga elamise õppimises, et õnn ei olnud kunagi teiste inimeste kätes. See oli alati Sinus endas olemas.”
-Ruth Pukman-

Lisa kommentaar

Sinu kommentaar on nähtav pärast selle ülevaatamist!

(0)