…
Nüüd kogesid kõike, mis asi on maa,
kuid haldjaks sa tagasi enam ei saa.
Kui unustad korrakski, et sul on tiivad,
siis uuesti lendu, ei tõuse sa iial.
…
(Jaan Tätte, Haldjas)
Minu pisike haldjatüdruk, nagu teda hellitavalt kutsun, sündis 05.09.2015, üheksa päeva enne arsti poolt määratud sünnituse tähtaega Tallinnas Pelgulinna sünnitusmajas. Varajasel hommikusel tunnil, napid kaksteist minutit pärast viite, nägi ta esimest korda maailma ja oma issit. Sel hetkel oli tal vaid õhkõrn teadmine elust ja tema isa, ei kedagi ega midagi muud. Tasakesi sulasid nende südametuksed ühte ja beebi sai oma esimese tunnetuse maailmast ning selle turvalisusest. Teadmise, et kui ka elus ei lähe kõik plaanipäraselt, siis ikka ja alati on olemas keegi, kes sind hoiab ja vajadusel kinni püüab.
Katariina sai oma nime juba enne seda, kui tema süda minu südame all tuksuma hakkas. Teadsin, et tütrele panen nimeks enese ristinime, sest selle nime tugevus on see, mis mind köidab. Ja seda tugevust oli tal vaja, sest Katariina sündis napilt enne tähtaega platsenta enneaegse irdumise tagajärjel. Viienda septembri varahommikul käis minu kõhus tugev ja tuntav plõksatus. Olin kindel, et aeg on käes ja lapse peatsest sünnist märku andvad looteveed on puhkenud. Ehmatus oli aga suur, kui selge lootevee asemel voolas mööda mu jalgu alla veri.
Minu südames oli koht ka nimel Kassandra, ent kuidagi õige oli kinkida oma lapsele nimi püha Katariina järgi!
Olen alati tänulik olnud enese võimele ohuolukorras mõistus välja lülitada ja autopiloodil, ilma midagi enesel tunda lubamata, edasi tegutseda. Nii ma toimisin ka Katariina sünni päeval. Hüüdsin abi, panin riidesse ning olime abikaasaga kiirelt autos ja seejärel juba sünnitusmaja erakorralises vastuvõtus. Tookord oli meil õnn elada sünnitusmaja vahetus läheduses ja teekond sinna kestis kõigest mõned minutid. Mul ei olnud valusid, ainult hirmu ja paanikat külvav lakkamatu verevool. Arst vaatas mind vastuvõtutoolis üle ja üsna kiirelt toimetati mind kanderaamiga operatsioonituppa. Mulle tehti üldnarkoosi all erakorraline keisrilõige. Mina oma lapse sündi ei näinud ja seetõttu jääb minu esimese lapse sünd alatiseks isa-tütre hetkeks, sest just tema oli tol hetkel tema inimene, kes ta turvaliselt kinni püüdis ja enese südame lähedal hoidis. Ja selle teadmise eest olen tänulik igavesti!
Minu laps pidi sündima! Meditsiinilises mõistes võib platsenta irdumise tõttu laps hukkuda või lapsel võib hapniku varustuse häire tõttu tekkida kesknärvisüsteemi kahjustus, ent elu hoidis. Minu laps sündis elusa ja täiesti tervena, apgari hindega 8-9.
Kui narkoosist toibusin ja silmad avasin, ei tekkinud mul hetkekski mõtet, et teda ei ole enam. Minu ainus küsimus oli: “Kus ta on?” Ja siis ta tuli. Ta oli minu jaoks maailma kõige ilusam tumedate juustega beebitüdruk, kes meenutas mulle nii palju mind ennast. Minu süda oli rahul. Ta on siin, ta on olemas. Üsna pea toimetati mind koos lapsega taastuma ja Katariina pandi minu kõrvale puhkama. Lapse isa meie juurde kauaks ei lubatud. Kahekesi jäädes ma lihtsalt vaatasin teda. Tema rahulik uni rahustas mindki ning nii ma siis lasin oma kehal lihtsalt olla ja valuga vaikselt harjuda. Kui arst meid taas kontrollima tuli, märkas ta nii minu kui enda ehmatuseks, et lapse mähkmed on verised. Ta võttis Katariina endaga kaasa ja viis minu pisikese beebi taas ära – seekord aga uuringutele. Ma saan selliste asjadega väga hästi hakkama, kui olen narkoosis ja magan oma magusat und, ent kui pean ilmsi seisma silmitsi südamevaluga, mis lapse tervise pärast muretsedes tekib, siis see on kohutav. Ooteaeg tundus nii pikk. Juba teine hetk, mil oli võimalus, et asjad ei lähe hästi. Aga läksid. Sisemist verejooksu lapsel ei tuvastatud. Tegemist oli minu verega, mis sünnihetkel tema organismi sattus. Rohkem me ehmatusi ei kogenud ja saime pisikese perena perepalatis lõpuks ometi koos olla.
Minu elu esimene tõeline armastus! Uskumatu, kui tugev ja ainulaadne. Armastus mehe ja lapse vastu on nii erinev. Neid ei saa võrrelda ega kõrvutada. Mõlemad armastuse vormid on hindamatud, ent kuna laps on kasvanud sinu sees ja sündinud siia ilma läbi sinu suure panuse, siis see armastus on minu jaoks üks ja ainus. Seda ei saa kunagi keegi lõhkuda ja see ei saa ajaga otsa. Kui mehe ja naise vaheline armastus vahel närbub ja leek tihtipeale kustub, siis armastus oma lapse vastu on igavene. Tundsin õnne, millesarnast pole oma elus veel kunagi kogenud ja see tunne oli joovastav.
Pärast Katariina sündi ütles sellel päeval tööl olnud valvearst mulle igaveseks meelde jäävad sõnad: „ … teil läks väga hästi. Oleks võinud minna ka teisiti.“ Tänu neile sõnadele ei võta ma elu ega oma lapsi iseenesestmõistetavana. Nad on kingitus, mida hoida ja armastada seni, kuni jätkub hingetõmbeid ja elunumbreid. Sama arsti kohtasin ma ka pärast poja sündi, kui ta meid kontrollima tuli. Ta tundis mu ära ja ka mina, silmad täis rõõmu ja tänulikkust, tundsin ära tema.
Katariina elutee number on 22. Spirituaalses tähenduses on see taaskehastunud ülestõusnud meistri number. Suure missiooniga hinge number. Kusjuures, kui ta oleks sündinud määratud tähtajal, oleks tema eluteenumber ikkagi 22.
Ma jäin teda ootama vast hetkest, kui lubasin saada endal emaks. Usun, et just siis ta minu hingeruumi sisenes ja oma võimalust ootama jäi. Mehe soovil tulid kõigepealt pulmad ja seejärel andsime elule vaba voli meist lapsevanemad teha, ent me ei osanud kumbki arvata, et meie esimene koos veedetud öö abielupaarina toob meile 40. nädala pärast lapse. Aga nii just läks. Katariina ei lasknud end üldse oodata ja teadsin, et ta on mul olemas, veel enne, kui jõudsime pulmareisilt tagasi ning sain teha oma esimese elu muutva rasedustesti.
Katariina oli beebina hästi rahutu laps. Täiesti teistmoodi minu teistest lastest. Ta nuttis vahet pidamata ja ainus koht, kus ta rahunes, oli minu rinnal. Nii me siis veetsime oma päevi – kahekesi koos ja pidevalt rinnal. Kui temaga õues jalutamas käisin, hoidsin alati hinge kinni, et ta enne koju jõudmist üles ei ärkaks, sest sel juhul hakkas ta hüsteeriliselt nutma ega lõpetanud enne, kui sai minu sülle ja rinnale. Minu päevad ja ööd möödusid koos temaga, teda hoides ja imetades. See oli tema rahu paik. Me ei käinud eriti kuskil, vaid olime kogu aeg kodus ning lubasime olla üksteisel olemas ja lähedal. Söögigi haarasin õuest tulles kiirelt valmistoiduletist kaasa ja sättisin ennast kodus koheselt lapsega taas diivanile, söök käeulatusse.
Mul ei olnud koos temaga võimalik mitte midagi teha. Enese puhkehetkki möödus koos temaga koos kiiktoolis õõtsudes. Mäletan, kui väsitav see kõik oli. Vankriga jalutamine oli ainus aeg, kui sain hetke enese mõtetele ja ka siis pidasin võitlust pisaratega, vahel neile ka järgi andes ning lohutamatult nuttes. Kui lapsi oli mul juba kaks ja minu raskus oli selleks hetkeks möödanik, nägin endast möödumas ema, kel samuti pisarad põskedel voolamas. Tahtsin … no nii tahtsin ta peatada ja ütelda, et läheb kergemaks, ent üksnes mõistva pilguga saatsin tema sammu veel pikalt. Imelik on täna öelda, aga just nii see oli, et iga järgneva lapsega läks elu justkui tibake kergemaks. Katariina beebiiga oligi minu jaoks kõige keerulisem.
Kui laps oli suurem, sai justkui tema ülesandeks mänguväljakul kõikide pisikeste inimeste eest hoolitsemine, et keegi ei kukuks ega haiget ei saaks. Mängimine oli alati teisejärguline.
Ta on alati olnud ülihoolitsev. Jutkui kõikide pisikeste inimeste kaitseingel. Ta seltsis alati mänguväljakul endast väiksemate lastega ja aitas neid igal võimalikul viisil. See tegi teda õnnelikuks. Ka oma vennadki aitas ta enese parimal võimalikul moel suurteks positeks kasvatada, olles alati nende lähedal ja jagadest suurt hinges peituvat armastust lakkamatute kallistuste ja muside näol. Ta teeb seda siiani. Ent vahel on näha, kuidas tüdruku hinges on suur segadus, kui ta püüab oma kolmeaastasele vennale kalli või pai teha ja too teda seepeale lööb ning talle kisendab, et mingu ära. Üritan siis meelde tuletada, et venna on veel väike ning omade, pisikese inimese tujudega.
“Miks peaks keegi, kes sind armastab ja keda sina üle kõige armastad, sulle haiget tegema?” Tean, et see mõte on tema peas ja südames alati, kui keegi ebaõiglaselt teda süüdistab, lööb või tema peale häält tõstab.
Ta ei kannata ebaõiglust. Ta ei ole võimeline mõistma ega andestama ebaõiglust enese vastu. Ja see on ilus. Ta ei lase endale liiga teha ja seisab südikalt enda õiguse eest olla kuuldud ja mõistetud. Ta armastab armastust, kui nii saab üldse öelda. Ta armastab seda välja näidata ja teistele läbi selle ülima tunde rõõmu valmistada. Tema kingitused tulevad alati südamest ja on imeilusad. Ta ei tee kunagi midagi käigu pealt, vaid panustab oma tegevusse aega ja tohutult armastust.
Elu ilu ja headust armastava lapsena on tema jaoks näiteks hirmutav näha kalaletis elutute silmadega kala. Pisikese tüdrukuna vaatas ta külmal jääl lebavat surnud kala ja hakkas nutma. “Miks see kala siin peab olema? Miks ta ei või elada?” Pärast seda vahejuhtumit kala tema söögilauale enam ei kuulu ja iga kord, kui möödume supermarketi kalaletist, lööb ta silmad maha ja ütleb, et ei taha vaadata.
Katariina on laps, kes hakkas rääkima alles kolmanda eluaasta lõpupoole, ent mulle tundub, et see pigem rikastas tema sisemaailma ja ta õppis end väljendama läbi enese tunnete. Kõne tuli hiljem väga kiirelt, soravalt ja justkui üleöö. Ilus on seejuures mõte, et kõigepealt tuleks õppida ennast mõistma ja alles siis rääkima. Annan selle lausega jõudu kõigile, kelle laps veel ei räägi, ent maailma mõistes peaks. Võib-olla on ka sul kodus kasvamas üks tundlik laps, kes seab kõigepealt korda oma sisemaailma ja alles siis on valmis vastama välisele.
„Emme, miks sa kunagi pikemalt ei ütle?“ teatab tüdruk ühtäkki. Satun korraks öeldu peale segadusse. „Tuleb öelda, et mina armastan Sind ka. Mitte, mina sind ka!“ pani tütar mind paika, kui elu kiirus sisse sõitis ja igapäevased armastusavaldused ebavajalikult lühikeseks muutusid. Katariina tuletas meelde, et kunagi pole liiga kiire, et öelda: „Ma armastan Sind, kallis laps!“
Praeguses eluetapis tunnen oma tütres ära selle suure tundlikkuse, mis mind minu elus saatnud on. Esimese asjana tahan oma lapsele ja ka teistele tundlikele hingedele kinnitada, et tundlikkus ei ole karistus, nagu mina seda pikalt uskusin, vaid elu ilusaim kingitus. Kahjuks pole minu elus olnud inimest, kes seda mõistaks ja seda mulle kinnitaks. Pidasin nutmist alati häbiväärseks, ent ometi ajas kõik kogu aeg nutma. Arvasin, et olen lihtsalt nõrk.
Ent läbi oma loomuomase tundlikkuse saame olla üdini ausad nii maailma kui iseenda vastu ja see hoiab meid õigel rajal. See suur tunne on vägi meie sees, mis muudab elu üheks eriliseks paigaks, kus miski pole tavaline, igav ja enesestmõistetav. Kõik on huvitav ja me ise oleme huvitavad enestele. Õppides kasutama oma tundlikkust, saame avada palju uksi, et aidata ennast ja teisi enda ümber. Tean ka, et neid suuri tundeid kogedes, on vaja kedagi, kes aitaks. Mitte aga inimest, kes ütleks, et mis sa tühja pärast nutad. Mina olen täna siin selleks, et õpetada oma tütart ennast tundma ja hoidma. Mul on oskus ulatada oma lastele käsi ja juhtida neid hellalt ning armastavalt nende elu radadele.
Just hiljaaegu sõitsime lastega koos koju, kui suurem poiss teatas, et nende lasteaed, kus käis mõnda aega ka Katariina, läheb lähiajal lammutamisele. Asemele plaanitakse ehitada uus ja uhkem. Hetk hiljem puhkes Katariina auto tagaistmel lohutmatult nutma. Tema jaoks ei olnud see lihtsalt info, vaid ühes lasteaiaga lõhutakse ära ka tükike tema maailmast, mida ta tundis ja armastas. Kõik mälestused, mida ta südames kannab ja kalliks peab, haihtuvad buldooseri tekitatud tolmupilve. Mul ei olnud vaja mõistatada, miks ta nutab, vaid minu ülesanne oli teda sel hetkel aidata. Teadsin, et mul tuleb kasutada enese õpitud tarkust, et ta saaks rahulikult edasi hingata. Lihtsaim viis on luua energeetiline kaitsekilp ehk panna ta ilusa, mõnusa ja pehme roosa mulli sisse. Miskipärast see ei toiminud. Lapse nutt ei vaibunud ja juba oli kuulda ka raskust tema hingamises. Küllap oli abi liiga nõrk. Tuletasin meelde õpitut ja teadsin, et pean endalt küsima, mida ta vajab. Ja vastus ilmus ilusa kuldse mullina. Lisasin sellele ka tuttavlikku sära. Kulus kõigest hetk, kui Katariina nutt vaibus ja me saime sõita rahunenult kodu poole.
Poistega seda teemat arutades teadis noorim poiss panna ennast vikerkaare värvides mulli sisse, sest see toob rõõmu ja see mull ei lähe katki. Vanem poiss eelistab aga helesinist või -lillalt mulli, milles rahuneda. See on nii ilus, kuidas väikesed lapsed teavad hetkega, ilma pikemalt seletamata, mille jaoks seda vaja on ja mis värvi see neil on. Armas oli ka suurema poisi soov oma õde lohutada. Ta proovis haldjaid Katariina ümber lendamas kujutleda 💞
Minu jaoks on väga oluline õppida märkama hetki, kui see nii iseseisev ja kõigega alati hakkama saav tüdruk vajab tõeliselt minu abi ja tähelepanu. Neid hetki pole palju, aga neid ei tohi mingil juhul maha magada!
Kui Katariina veel väike oli, rääkis ta tihti oma sõbrannast, kes jäi elama teisele planeedile. Ta oli kurb, et ei saa teda enam näha ega temaga koos olla. Ta hakkas temast rääkides alati nutma. Minu püüdlused teda lohutada olid asjatud ja nii ma siis lihtsalt olin olemas ja kinnitasin, et usun ja mõistan teda. Minu laps teab palju vaimsetest teemadest, aga mitte seepärast, et ma talle sellest kunagi rääkinud oleks, vaid seepärast, et tema on minule väga palju rääkinud ja minult küsimusi küsinud, kui elu ja saatus need teemad meie jalge ette laotab. Olen vahel uurinud, kust ta seda infot võtab, ent ta kehitab vaid õlgu ja vaikib. Eks see ole tema hinge teadmine. Ka täiskasvanud inimestel on võimalik seda infot saada, aga tihtipeale me ei suuda hoida oma mõtteruumi tegevustest vabal ajal puhtana, et tõelised teadmised ja taipamised saaksid end ilmutada.
Enda arvamust avaldades ja tütrega rääkides olen aga alati väga ettevaatlik, kinnitades, et see on vaid minu arvamus ja arusaam elust.
Suuremaks sirgudes hakkas tüdruk rääkima haldjatest ja soovist koos nendega lennata. See on tüdruku sõnade kohaselt tema elu unistus. Ta vaatas tihtipeale süvenenult kaugusesse, sirutas käed välja ja liigutas neid hingestatult üles ja alla, justkui nähes ennast taas haldjatega lendamas. Kui ta sai aru, et selles elus pole see võimalik, jäi ta väga kurvaks. Tol hetkel ei osanud ma teda toetada ega talle kinnitada, et tegelikult on võimalik näha ja teha kõike, mis hingele omane. Läbi meditatsiooni olen mina kogenud kõike seda, millest tütar räägib ja unistab. Olen lennanud hingena taevas ja mänginud haldjatega kose all. Olen kohanud oma vaimseid teejuhte ja näinud enda kaitseinglit. Sel hetkel ei teadnud ma talle veel öelda, et see kõik on võimalik. Usun aga, et see teadmine tuleb talle tema elus just õigel ajal.
Praegu on Katariinal kujuteldav sõbranna Mia, kes tekkis mingil hetkel tema arengu teekonnal ja kannab tänini sama nime. Vahel on nii põnev kuulata pealt nende mängu telefonikõnesid ja jutuajamisi – justkui kuulaks pealt huvitavat salajuttu. Kui hakata mõtlema, siis minu laps pole kunagi olnud suurem asi mänguasjadega mängija, rääkimata nukkudest ja nukumajast. Ta eelistab pigem luua ise oma mänguasjad. Enese loodud kommikarbist telefon on palju ägedam kui vilede ja helidega mänguasi. Samuti tõmbab enda joonistatud ja välja lõigatud paberist nukk palju rohkem, kui vanaema kingitud kallihinnaline Barbie.
Teda lummab ka kõik ilus ja särav ning seeõttu näen tema toas ka palju pisividinaid, igaüks isemoodi sätendamas ja helkimas. Palju on ka kive, merekarpe ja muud looduse ilu, mida karpidesse koguda ja enese lähedal hoiustada. Tema voodi on kui aarete kirst, kuhu emme mingi hinna eest nõus sukelduma ei ole, kui lina vajab vahetamist või tekike hüüab uue püüri järgi.
Kui mu tütar sündis, siis ajapikku hakkasin sukelduma sügavamale vaimsetesse teemadesse. Justkui kasvades koos temaga sellesse maailma. Tema rääkis, mina kuulasin ning nüüd mina räägin ja tema tihtipeale kuulab. Tunnen, et enesest arusaamine annab mulle võimaluse õpetada oma tütrele ka endast aru saama ja ennast vastu võtma just sellisena nagu ta on. Unikaalne ja kordumatu. Tema usk haldjatesse ja nende olemasolusse taastas ka minu enese südames kustunud mälestuse haldjatest ja nende olemasolust. Kui varasemalt hoidsin metsast pigem eemale, sest see tundus mulle pime ja hirmutav koht koos kõigi oma sealsete loomadega, siis praegu on mets minu hingepaik, kuhu igal võimalikul hetkel usalduses sukeldun ja seal olemist kogu hingega naudin.
Katariina on ääretult enesekindel ja teda ei kõiguta karvavõrdki teiste arvamus. Ütle mis sa ütled, tema jääb ikka endaks. Teda ei häiri karvavõrdki tema sassis juuksed või katkine kleidisaba, ent emme rõõmuks kammitakse alati ka juuksed ja vahetatakse vajadusel riietust. Igal võimalikul hetkel riietab ta end haldjaid, ingleid või liblikaid meenutavatesse kleitidesse – kirevatesse, hõljuvatesse, kohevatesse. Talle meeldib ilus välja näha ja ta ääretult naudib komplimente, mis tema ilu suunas lendu lastakse.
Ta teeb asju alati omamoodi ja võimaluse korral ka omas, hetke nautivas tempos. Talle jääb imehästi meelde iga öeldud lause või kuuldud tarkusetera. Temas on suur uudishimu maailma ja selle toimimise vastu. Kooli vahetunnidki mööduvad tihtipeale enda kaasa võetud raamatut uurides ja sõbralegi näidates. Raamatukogu sai talle koolis väga kiirelt väga kalliks. Ta on ka julge ega kõhkle hetkekski proovimast uusi asju. Ja kui ta on lugenud, et hobuse ila juues juhtub miskit vägevat, lausa nõiduslikku, siis kavala muigega teatab ta sellest ka pere pisematele. Temas on piisavalt tarkust vahet teha, mis on hea ja mis mitte, ent katsetab siiski ka väiksemate veel arenevat tunnetust õige ja vale suhtes. Ükskord uuris ta hoolikalt minu põlvedel asuvaid sünnimärke ja selle järgi teatas, milline inimene ma olen. Tuli välja, et minus pole kübetki heatahtlikkust, sest pole sünnimärki, mis seda tõestaks. Mulle nii meeldib see uudishimu, sest kui mööduvad naljad, nagu hobuse ila joomine ja sünnimärkidest headuse otsimine, siis on võimalik kaevuda elu sügavustesse ja ka päriselt enesesse.
Katariina kivide keskelt leiab terasem silm ka päris mitmeid kristalle, mis on temani läbi mitme inimese lahke südame jõudnud. Kive hakkas ta koguma juba päris pisikesena ja täna võin tema toast leida väga kummalistest kohtades karbi- või kotitäie pisikesi kive. Mina talle kristalle kinkinud veel pole, aga tunnen, et varsti on aeg teda ka sel viisil toetada. Opaliit ehk inglikristall on kindlasti väga hea kivi lastele, sest lapsed näevad oma ingleid ja otsivad viise nendega suhelda. Opaliit seda erilist suhtlust toetab ja ka seepärast on kõik minu lapsed minu kaelas olevast opaliidist kiviga ripatsist tõeliselt lummatud. Ka roosa kvarts ehk ülim armastusekristall on laste kätes õigel kohal.
“Sinu laps on juba valinud endale parima ema…” sain vastuse küsimusele, kuidas sellise elutee numbriga last parimal viisil kasvatada. Sain kinnituse, et enda kogemusi, teadmisi ja oskusi jagades kasvab temast erakordne inimene, kes käib oma rada suurelt. Tean, et ta on ka edaspidi nähtud, kuuldud ja armastatud. Tänaseks on pusletükid paika loksunud. Katariina vajas endale ema, kes teda mõistaks. Seepärast see neiu nii kiirelt ja tormiliselt meie ellu saabus. Täna on ta kuuldud, mõistetud ja toetatud. Ka roosast kvartsist küünlaalusel põlev küünal kustus seda viimast mõtet kirjutades, oma õrna suitsuga neilt sõnadelt kergelt üle libisedes. Tean, et minu ülesandeks on oma pisike, suure missiooniga tüdruk turvaliselt ning kaitstult ellu saata. Kui küsida temalt, kelleks ta suurena saada soovib, siis ta ei tea. Ka mina ei teadnud. Siiani vast päriselt ei tea, aga tunnen, et olen teel oma tõelise olemuse juurde. Ent kui küsida minult, kes temast saab, siis temast saab ilmselgelt inimene, kes jääb alatiseks teisi aitama ja toetama läbi oma loomuomase armastuse, mis voolab temast läbi ja kiirgab päiksena väljapoole.