“Ainult inimene, kes ise on ülitundlik, teab, mis tunne on siin maailmas elada. See ei ole kui muretu jalutuskäik pargis … See on katsumus. Tugev võitlus ellujäämise nimel, ainukese vahega, sa ei tea kellega sa võitled ja miks sa üldse võitled. Sa justkui elaksid elu märtrina ja sa oledki see seni, kuni saad aru, miks sa selline oled ja kuidas siin maailmas iseendana tegelikult eksisteerida. Minul läks kümme aastat aega, et aru saada, et ülitundlikkus ei ole karistus. Sain aru, et sellist kogemust ei anta niisama, vaid selle taga PEAB! olema midagi rohkemat. Elu mitteteadliku ülitundlikuna võrdleksin ma elamisena sisemiste hingepiinadega, sest kogu maailma valu ei saa mahtuda ühte inimesse. Alles siis, kui saad teada, et see valu ei ole sinu valu ja sa ei pea seda enda omaks tegema, saad hakata tõeliselt elama ja oma elu looma.“
See postitus on pühendatud kõikidele tundlikele hingedele, kes on kaotamas elutahet, sest pole leidnud sõna, mis aitaks ja praktikat, mis töötaks! Täna on need sõnad olemas ja praktikad ilusaid hingi toetamas.
Ülitundlikuna elamine võib olla tohutult keeruline. Seda juhul, kui sa ei tea, miks sa ennast niimoodi tunned ja kuidas ennast aidata. Ülitundlik inimene kogeb seesmiselt lisaks enda elule ka tahtmatult teiste inimeste elusid. Sind kantakse elumere laintel siia-sinna, kust tuul parasjagu puhub ning sa lased ennast kaasa viia, sest keegi ei õpeta elama siin maailmas ülitundlikuna. Sellist õppeainet meil koolis ei ole, sellist kasvatust me kodust kaasa ei saa. Ei teata, ei osata. Aga ometi on meie ümber inimesed, nagu ka mina, kes elavad ja pusivad, aru saamata miks. Pusivad lahti seda sassi aetud sasipundart enese sees. Sealt leiab nii enda mõtteid, tundeid ja emotsioone, ent seal on ka kõikide teiste mõtted, tunded ja emotsioonid, kellega kokku puutume. Ainukese vahega, me ei tea, mida me ise kogeme. Ekslikult arvame, et see kõik ongi meie endi oma, aga saades teadlikumaks, mõistame, et oleme terve oma elu lasknud end mõjutada ka teiste inimeste eludest. Tahtamatult, oskamatult. See kõik on energia. Kõik mõtted, emotsioonid ja tunded on energia ja elades ilma igasusuguse energeetilise kaitseta haagime selle energia enda külge, põhjustades enesele seletamtut emotsionaalset ja füüsilist raskust. Just nimelt, ka füüsilist, sest iga valu ei pruugi olla Sinu valu.
Püüdes nüüd ütelda väga lihtsustatult, siis olles avatud kogu maailma valule, läheb emotsionaalne keha lõpuks katki. Mina olen oma elus kogenud seda kahel korral ja sealt väljatulek, enese mõistmine ja kogu toimuva mõtestamine on olnud pea kümne aasta pikkune teekond, ent igaüks ei leia endas piisavalt jõudu, et sellest tumedast tunnelist, millele osutab imehästi ka postituse peapilt, ise välja ronida ja õiget abi otsida. Pildi valisin sellise just seetõttu, et mõnikord peab nägema tunnelit, millesse ülitundlik inimene teadmatusest kistud on, et näha, milline on selle inimese sisemine maailm, kes tajub ümbritsevat teisiti. Ülitundlik inimene on väga haavatav ja võib kogeda tihedaid nutuhoogusid, meeleolukõikumisi, ärevust, paanikahoogusid ja väljakannatamatut raskust enese sees. Mina ütleksin, et terve sisikond justkui valutab või lausa põletab. Ülitundlikul inimesel on raske suuremates seltskondades viibida ja teistega, eriti võõraste inimestega, suhelda.
Ülitundlikkus ei ole õpiku haigus, veel enam, see pole üldse haigus ega ka häire ning seepärast ei oska ka ülikooli haridusega spetsialistid pahatihti kestma jäävat abi anda. Nende sõnum jääb sellisele inimesele tihtipeale kaugeks, nende viis aidata pinnapealseks. Ülitundlikkus on kingitus ja siinkohal jäta endale hästi meelde – sa ei ole haige. See on meile kaasa antud anne, mille tundma õppimisel ja kasutama hakkamisel on võimalik luua enese hinge ülesandega kooskõlas olev unistuste elu. Elu, mis on sulle tegelikult määratud siin elada ja kogeda. Ülitundlikkus on sinu vägi, mida õigesti kasutades saab alata päris elu. Mulle väga meeldib võrrelda elu mõistet selgeltnägija ja teadjanaise Mai-Agate Väljataga sõnade kohaselt näitemänguga. Sel hetkel, kui me saame aru, et elu siin planeedil Maa on vaid näitemäng, saame sellest komejandist välja astuda või nagu öeldakse, rongi pealt maha tulla ning taasühineda oma hinge ning oma tegeliku elu ülesandega. Kui sa oskad kuulata iseennast ja su elu ongi kerge ning mõnus kulgemine, siis sa juba täidadki oma hinge ülesannet. Sa asetad ennast kõrgemale ning pakud endale seda, mida sa vajad nii füüsiliselt kui ka mentaalselt.
Mida rohkem aga tunneme piina selles maailmas elades, seda kaugemal me enda tõelisest olemusest, hingest, oleme. Seda vähem me enese hinge kuulame ja seda enam me valesid valikud oma elus langetame. Öeldakse, et valesid valikud pole olemas, on kogemused, ent kui me teeme ühte ja sama hinge ülesandega mitte kooskõlas olevat “viga” korduvalt ega muuda oma elus ja valikutes grammigi, siis me jääme justkui orav rattasse. Me käime ringiratast ja jõuame korduvalt tagasi alguspunkti. See ei vii meid edasi, me justkui sammume paigal, aga elu ju ometi möödub. Üks hetk pole inimesel lihtsalt enam piisavat aega, et teha selles elus muutuseid, mis oleks kooskõlas tema hinge ülesandega.
Mind on korduvalt oma teejuhtide ja kaitseinglite poolt visatud sellelt rattalt maha, ent siiani olen alati teadmatusest tagasi roninud. Kuna olen väga tundlik, siis olen ka loomult väga sõbralik, hooliv ja armastav inimene ning see teeb minust suurepärase töötaja, eriti ametikohtadel, mis nõuavad klientidega suhtlemist, ent elu on lõpetanud kõigil kolmel korral palgatöö minu eest erinevatel põhjustel ise ära. Pärast viimast töösuhet, kui töötamine tehti minu jaoks piisavalt ebamugavaks, et see hakkas segama minu pereelu, teadsin, et mul pole mõtet enam sinna rattale tagasi ronida. Ma jõuan alati tagasi alguspunkti. Sain aru, et minu eesmärk siin elus on teha midagi muud.
Just pärast viimast töökohta oli mul lõpuks ometi aega vaadata, kes ma tegelikult olen ja mul oli aega oma suurt tundlikkust tundma õppida. Sain esimest korda elus aega, et vaadata sissepoole ja õppida iseennast kuulama. Ja iseenda all ei pea ma silmas mõistuse häält, mis meid pea alati korralikult läbi raputab, vaid oskust kuulata oma hinge sõnumeid, mida on võimalik kuulda, kui mõistus ei kõnele ehk mõte ei tööta.
Ülitundlikke inimesi saavad aidata teised omataolised, spirituaalsed nõustajad, keda mina kutsun õpetajateks. Ka mina olen õppimas, kogemusi ning teadmisi hankimas, et minust saaks kord kogemusnõustaja. Mingil määral, läbi oma blogi, olen seda praegugi. Minu soov on aidata nimestel jõuda kooskõlla, ilusasse harmooniasse oma hingega, mis erinevalt kehast on surematu ja selles ilusas olemises on peidus kõik hinge tarkused. Me kõik peaksime olema üks oma hingega, ent siia maailma kehastudes mingil hetkel justkui eraldame oma maise keha oma hingest ja justkui kasvame lahku oma elu tõelisest allikast. Ja kui see eraldatus hakkab tegema nii kõvasti haiget, et edasi elada on justkui võimatu, siis on ainus viis hakata taas kokku kasvama oma elu jõuga, oma enese hingega. Sellisel hetkel tuleb tõmmata tähelepanu väliselt enda sisse tagasi ja vaadata, mis seal toimub.
Hetkedel, mil inimene tunneb sisemisi piinu, sest on ühenduse kaotanud oma hingega ja viinud oma elu võimalikult kaugele oma tegelikust elu eesmärgist, kaob elutahe. Ja kui ka sel hetkel ei suudeta leida kontakti enesega, oma kaitseinglitega, teejuhtidega, siis maine keha annab alla. Ja kui siiani kuulen inimesi pead vangutamas, kui palju noori inimesi endalt tänapäeval elu võtavad, siis selle taga on tihtipeale oskamatus selle suure tundlikkusega hakkama saada. Mõni valib alkoholi ja narkootikumid, et oma ülitundlikkust vaigistada, mõni valib vabasurma ja teadlikumad jõuavad siis lõpuks selleni, et see, mida nad hinges kogevad, on põhjusega. Nad saavad aru, et on tulnud siia maailma, et seda läbi enese tundlikkuse paremaks muuta.
Ma ei väsi korrutamast, et sina oledki justkui siia maailma kehastunud superkangelane ja see suur tundlikkus on sinu supervõime muuta seda maailma läbi enese paremaks. Ülitundlikud inimesed on väga armastavad, hoolivad, õrnad ning kui seda headust anda edasi ja mitte lasta läbi teadlike praktikate maailma valul ennast murda, siis sa juba oled muutnud seda maailma paremaks. Jagades armastust, muudad ka maailma armastusväärsemaks kohaks ja tihtipeale see ongi ülitundlike inimeste eesmärk. Külva see armastuse alge kõikjale enda ümber ja sa lood maailma, kus sul endal on hea elada ja kus ka teised tahavad elada. Sa oled valgust ja armastust kiirgav valgusolend, kelle läheduses on inimestel hea olla. Ja kui inimene näeb oma eesmärki siin elus, siis juba ongi lihtsam kulgeda.
Ma olen terve oma täiskasvanud elu küsinud, miks ma siin ometi olen. Ma ei tunne, et see on minu kodu. Ja kodu all pean silmas planeeti Maa. Jah, ma elan siin, aga kui külaline. Seepärast on mul imelihtne ka kolida ühest kohast teise. Ma lihtsalt ei kiindu hingepõhjani ühte kohta, vaid pigem tunnen tänulikkust, et mul lastakse selles imelises kodus elada, kuniks tuleb ehk järgmine. Pean tõdema, et planeet Maa on olnud minu jaoks üks raskemaid või väljakutsuvamaid kohti, kus elada, sest hing mäletab elu väljaspool Maad ja tasapisi oma hingega kokku sulades hakkavad need mälestused esile tulema. Nendes mälestustes on sõnuseletamatu helgus ja kergus. Minus tõusevad esile emotsioonid, mida ma selles elus pole veel kordagi tundnud. Need on puhtad, helged ja sügavad. Ma tunnen tihtipeale seletamatut koduigatsust, ent see kodu ei asu siin. See on tohutu igatus enese hinge kodu vastu, kus ma olen enne Maa peale kehastumist elanud.
Kui naaseda tagasi küsimuse juurde, miks ma siin olen, siis sain hiljuti väga võimsa kogemuse osaliseks. Mai Agate-Väljataga välja öeldud lause raputas mind hingepõhjani: „Kui me oleme selle näitemängu siin Maa peal lõpetanud, läheme tagasi koju.“ See käivitas minus tohutu tunnete laviini. Seda lihtsalt pole võimalik sõnadesse panna. Need tunded olid hirmuäratavalt võimsad. Minus kerkisd taaskord esile tuttavlikud emotsioonid. Ma nutsin ja küsisin taaskord, miks ma siin olen? Mitte, et mul puuduks elutahe, vaid see kontrast eluga väljaspool Maad on nii tohutu suur, et ma leian, et siin olemiseks peab olema kõrgem põhjus.
Kui oled oma hingega üks, siis hakkab sinu hing nii-öelda rääkima. Läbi enese hinge saab imehästi kontakti oma teejuhtide ja kaitseinglitega. Sain selge vastuse, et olen tähelaps, kes on kehastunud siia maa peale suure missiooniga. Mulle on kunagi öeldud, iseasi, kas vastab tõele, et mul on kaksteist kaitseinglit. Tavaliselt on neid kaks kuni kolm, ent mida suurem on inimese missioon, seda rohkem ka kaitset pakutakse. Ma ei kinnita ega ka lükka seda mõtet ümber, ent kui ma olen kogu aeg tundnud, et siin elamiseks peab olema mingi suurem eesmärk, sest see ei ole parim koht, olgem ausad, kus elada, siis ma olen sellele infole avatud.
Täna tean, et tähelapsed on kõrgematel sagedustel vibreerivad hinged, kellel ongi raske inimkeha madalamate sagedustega harjuda. Alles nüüd, kui olen õppinud ennast energeetiliselt kaitsma ja oma sagedust tõstma ning ka hoidma, tunnen ennast esimest korda elavana. Ma ei ela enam pidevas energiavaeguses ning ma ei pea kogema läbi teiste valu ning kannatusi, mis põhjustab tõsist hingepiina. Tähelapsi on siin Maa peal väga palju ning kui mõtelda, et nad kõik on ülitundlikud ja nad kõik on tulnud siia maailma inimkonda aitama, siis need kõik hinged seisavad varem või hiljem küsimuse ees, miks ma ennast nii tunnen. Siinkohal olen südamest tänulik, et saan seda postitust kirjutada ja oma kogemust jagada.
Ma annan sulle ühe lihtsa lause ja kui sa tunned ennast teistega suheldes raskelt või sa ei soovi minna enam näiteks poodi, sest see on sulle kurnav, siis palun kasuta seda. Kasuta seda, kui sa tunned, et vajad kohe praegu midagi, mis tõesti aitaks. „Ma sulgen oma energia teiste energiate suhtes.“ See on lause, millega võid oma päeva alustada. See on lause, mida kasvõi kümme korda päevas endale öelda, et päev mööduks koolis, tööl, poes käies hästi ja inimestega suhtlemine oleks sinu jaoks kerge. See on lihtne lause, ent omab väga suurt mõju.
Ülitundlik inimene peab õppima oma auravälja kaitsma, sest avatud energiaväljaga oleme haavatavad ja kogeme oma elus väga palju energeetilisi rünnakuid. Avatud energiaväljaga anname pidevalt oma energiat teistele ära ja tulemuseks ongi elamine energidefitsiidis. Seda on kogu aeg enda elu elamiseks justkui puudu. Kui sul on vastupandamatu soov kaasa minna peavoolumeediaga, siis palun kasuta enne uudiste kuulamist või ajalehe lugemist lauset: “Võtan vastu ainult informatsiooni, mitte energia.“ Sellisel juhul ei jää sa sellesse uudisesse ja energiasse kinni ning see ei saa hakata sind lõhkuma. Mina olen teinud otsuse, et ei jälgi enam meediat. Kõik päriselt vajalik jõuab suusõnaliselt nii ehk naa minuni. Me ei pea kinni olema tragöödiates – surmades, tapmistes, sõdades – sest see kõik loob hirmuenergiat. Elu ei ole tegelikult hirmus koht, kus elada, vaid me ise loome oma reaalsuse. Me ise teeme selle koha enda tunnete ja mõtetega enda jaoks hirmsaks. Kui me midagi kardame, siis me juba loome. Ja mida rohkem inimesi seda sama asja kardavad, seda rohkem kollektiivselt hirmu ja kaost siia maailma loome. Ja jõuangi oma jutuga tagasi ülitundlike inimeste missioonini planeedil Maa, mis on aidata inimkonda läbi armastuse energia. Mida rohkem inimesi tunneb ennast hoitu, kaitstu ja armastatuna, seda rohkem inimkond rahu ja armastuse suunas liigub. Ehk teisisõnu algab inimkonna evolutsioon üksikisiku vaimsest kasvamisest, mille üheks suureks osaks on õppida elama rahu ja armastuse energias.
Täna ma ei pea vajalikuks keskenduda kellelegi teisele peale iseenda, sest oma mõtteruumi puhtuse hoidmisest algab tõeline areng ja elu saab muutuda üksnes ilusamaks, õnnelikumaks, harmoonilisemaks meie kõigi jaoks!