Ma armastan seda raamatut. Oh, kuidas ma armastan seda raamatut. Sama palju ja sama platooniliselt, kui armastan loo peakangelast, Matthew Perry`t isiklikult.
„Armas Matthew, pean ütlema, et sa oled kohutavalt järeleandmatu.“ Sa ei andnud mulle rahu hetkest, kui ma sinu raamatu kätte võtsin. Ma pidin selle raamatu sekundiga enesesse ahmima. Tegelikult lugesin ma seda paar päeva, ent iga kord, kui raamatu käest panin, olid platsis. Jälle minu mõtteis, oma elu põneva looliiniga (filmilik termin) ja sõnadega: “Loe veel”. Ma tahtsin veel. Nagu Matthew tahtis kogu aeg aina veel ja veel. Kuulsust, naisi, alkoholi, uimasteid, ja mitte tingimata samas järjekorras. See raamat on tõesõna sõltuvust tekitav. Just, nagu oli seda tema elugi.
Ja kui ma olin selle imelise, kahesaja kaheksakümne nelja lehelise üllitise läbi lugenud, ei möödunud just palju päevi, kui alustasin otsast peale. Ja kui imelik ei tunduks, siis loeksin ka kolmandat ja neljandat korda. Oh ei, mitte imelik teistele, vaid iseendale, sest miks peaks raamat, mis räägib suures osas alkoholi- ja ravimite ülemõistuse suurest kuritarvitamisest, selle ausate ja ilustamate tagajärgedega, nii väga meeldima. Mis on ilusat, kui täiskasvanud mees peab ägama oma rooja sees, nii otseses kui kaudses mõttes. Mis on ilusat elust, kus ainus mõte on saada veel, alkoholi ja ravimeid, et jätkata hingamist. Mis on ilusat, kui võtad kätte raamatu, olles täiesti vastuvõtlik sellest tulvavale energiale, ja tunned, kuidas süda iga leheküljega aina rohkem pahaks läheb ning lõpetad peaaegu oksendades.
Selle raamatu energiasse oli raske minna. Mõnikord ma teadlikult ei sulge oma energiaid, et tunda, millise energiaga on see raamat kirjutatud, eriti kui tegemist on elulooga. Füüsiliselt ajas selle raamatu lugemine mind iiveldama. Mentaalselt oli seda ülipõnev lugeda. Juskui pisikene adrenaliinilaks teise inimese arvelt. Tema elu oli pöörane ja pöörane oli lugeda, kuidas sellist elustiili viljelev inimene nii kaua vastu pidas. Iga tavaline inimene oleks sellise koguse alkoholi ja ravimite kätte juba ammuilma ära surnud. Aga teda hoidis pinnal kuulsusest tulvav eluenergia, mida ta üheltpoolt sai, aga teiseltpoolt kiires tempos põletas.
“Võtan vastu informatsiooni, mitte energia!” Sellise taotlusega loen mina tavaliselt raamatut, vaatan televiisorit või kerin telefonis Facebooki ajaliini.
-Hingega-
Kui inimene annab oma energiat pidevalt ära ega tooda seda endale juurde, siis tema saatus on üsna sarnane Matthew omaga, ainukese vahega, et ükski tavaline inimene ei peaks nii kaua vastu, kui tegi seda Matthew Perry, kuulus Sõprade sarja staar. Tema ammutas energiat temale kõige meelepärasemast tööst, näitlemisest ja sellega kaasnevast kuulsusest.
Sõltuvus on tundlike inimeste teema. See tunne, mida Matthew kirjeldas, et tema soontes voolas justkui mesi või ta ise oligi mesi, kui ta mõnuaineid tarvitas, on täpselt see tunne, mida tundlik inimene enese mõtete ja tunnete vaigistamiseks soovib. Kui selline inimene ei saa aru, mis temaga toimub ja miks ta nii tunneb, siis ta otsib vaigistust. Ja alkohol ning uimastid vaigistavad, vähemalt esialgu. Nagu ta raamatus kirjeldas, siis tema isa loobus alkoholist nipsust, ühe jalutuskäiguga (loe: ÜHE KURAMUSE JALUTUSKÄIGUGA), aga tema pidi elama sõltuvusega terve oma elu. Kui inimene, kes ei ole sõltlane, suudab vastu võtta otsuseid ja sellest kinni pidada, siis ülitundlik inimene võib otsustada ja seejärel pudeli järele haarata. Ehk otsusest üksi on vähe.
Alkohoolikud on ülitundlikud. Nad on nii tundlikud, et ei suuda kannatada välja seda „valu“, mida maailm neile pakub. Matthew oli ülitundlik. Oli juba beebina ehk ta oli väga rahutu laps, kelle lakkamatut nuttu vaigistati juba toona ravimitega. Ka minu esimene laps oli täpselt samasugune. Selline laps vajab 24 tundi ööpäevas Sinu lähedust. Ta ei maga üksi, ta ei mängi üksi, ta ei ole üksi. Ta on kogu aeg Sinuga koos ja see on kurnav. Ülitundlik inimene ei mõista, ja keegi ka ei räägi, et ta kogeb ja tunneb iga päev tegelikult ka teiste inimeste elu: mõtteid, tundeid, emotsioone ja ka füüsilist valu. Ehk teisisõnu on tundlik inimene avatud lisaks ilule ka terve maailma valule. Ja on oluline teada, et igaüks meist on tundlik, mõni aga tibake rohkem.
„Ülitundlikul inimesel on lihtsam ennast vaigistada, kui ennast kuulata!“
-Hingega-
Parim, mida teha, on mitte tahta sõltvuses inimest päästa, vaid teha rahu enese sees ja võtta sellist inimest sellisena nagu ta on. See on tema elu ja tema valik. Sõltuvuses inimest saab aidata vaid selle inimese enda tahe ennast päästa. See peab tulema tema seest, mitte tema peast.
Minu kogemus on näidanud, et muutes iseend, muutub ka maailm sinu ümber. Kui mina loobusin oma elus alkoholist, siis minu lähedane inimene sai lahti oma pikaajalisest sõltuvusest, kõigest kuu aeg paeale minu vaikivat, aga kindlat otsust, et minu ellu alkohol enam ei kuulu. Antud juhul oli ta mulle peegliks. Ka mina olen ülitundlik. Ka minul oli probleeme alkoholi liigtarbimisega. Ka mina ütlesin aastaid, et mina enam ei joo ja haarasin seejärel alkoholi järele. Aga mina ei ole kunagi olnud alkohoolik ning mul puudus soov ka selleni jõuda. Mind päästis alkoholi käest soov näha, kuidas minu maailm selle otsusega muutub. Ja minu maailm hakkas muutuma ja muutust mulle näitama. Piisab vaid ühest muutusest, mis on sinu jaoks oluline ja sa tead, et see on taevane kingitus. See tänutunne kestab igavesti. Nimelt ma tean, et kui ma pöördun tagasi ja ei väärtusta seda imelist kingitust, mis mulle anti, siis variseb kõik kokku. Nii, et ma hoian seda imeilusat elu, mis mulle ühes selle otsusega on hakatud looma. Mille mina oma otsusega olen hakanud enesele looma.
„Sõltuvusest, ükskõik millisest, loobub inimne omal vabal tahtel endale valitud ajal. Mitte ükski jõud ei saa vastu inimese vabale tahtele. “
-Hingega-
Matthew nimetab alkoholisimi tõveks ehk haiguseks ja langenuid selle tõve ohvreiks. Alkoholism vajab eksisteerimiseks energiat ja alkohoolikud annavad järepidevalt oma eluenergiat sellele suurele hirmsale asjale, nagu Matthew seda nimetab, pidevalt ära. Ta ei eksi. See ongi suur hirmus asi. Justkui suur koll, kes meid, inimesi, energiast tühjaks imeb. Reaalsuses pole tegemist aga mitte kolliga, vaid energiavormiga, mis tahab ka elada. Mina sain ükshetk vihaseks. Miks ma seda endale teen? Ma ju tunnen, et ta võtab, aga miks ma annan? Pikalt ei suutnud ma enese hävitamist lõpetada. Oma energia ära andmist lõpetada, aga üks hetk olin ma selleks piisavalt tugev ja valmis vastu astuma sellele suurele hirmsale asjale. Ma olin tugev, sest olin hakanud oma energiat hoidma.
„Kui lõhud oma kainuse membraani, lööb alkoholism jalaga ukse lahti: „Hei, mäletad mind? Tore sind jälle näha. Aga nüüd anna mulle sama palju kui eelmine kord, või ma tapan su ära või ajan hulluks?“ (Matthew Perry) Just nii ma seda suurt musta kolli ehk tumedat energiat ette kujutangi. Just nii ta räägibki. Just nii ta meie energiat himustabki, et ise elada, sest ta tahab elada.
Väga lihtsalt öeldes ehk minu tõe järgi annab inimene, kes on sõltlane, oma energiat nähtamatule maailmale pidevalt, ja väga suurtes kogustes lihtsalt ära. Sellest toitutakse. Meie energiast tõepoolest toitutakse. Kui inimese energiaväli on avatud, on pidevalt tunne, et Sul on kogu aeg jõudu puudu. Inimene ei jaksa midagi. Elatakse justkui mingis nähtamatus udus. Vaevu suudetakse ära teha igapäeva toimingud ja siis vajutakse justkui tühja kotina taaskord voodisse, et järgmist päeva uuesti, ja samamoodi, alustada. Inimesel ei ole jõudu luua, oma unistuste poole püüelda ega isegi nendest mõtleda. Elu käib mööda nähtamatut nööri, kust on võimatu kõrvale astuda, sest pole lihtsalt selleks jõudu. Elatakse süsteemis, harjumuses ja rutiinis, kellegi teise tahte järgi. Kainena olles saame kontrollida, kas meie energiad on avatud või suletud, purjus olles me seda ei kontrolli. Sel juhul oleme kui avatud panged, millest saab rüüpamas käia iga energeetiline olend, kes meie energiat himustab. Aga kuidas saavutas Matthew Perry sõltlasena sellise imelise elu, kui ometi pole jõudu luua?
„Jumal tee minuga ükskõik mida, aga palun tee mind kuulsaks!“
-Matthew Perry-
Tal oli Jumalaga oma suhe. Tal oli tohutu soov saada kuulsaks. Tal oli tohutu soov tunda end taas normaalsena ja see soov kannustas. Ta arvas, et kuulsus on vastus tema probleemidele. Ta uskus, et kuulsus täidab selle tühimiku tema sees. Jumal tuli vastu ja tegi ta kuulsaks, ent mitte miski temas ei muutunud. Matthew on oma raamatus kirjutanud oma kohtumisest Jumalaga ja see oli ilus. Sellest peale nägi ta jumalat igas päikese sillerduses ja kuu valguses vee kohal. Ka tema viimane ühismeedia pilt on kuuvalguses. Selles imelises energias on tõesti näha kõrgemaid jõude. Mina ise näen aeg-ajalt õhuhaldjaid, sätendamas enese ümber ja see on ka tohutult ilus. See on hoituse tunne. Armastus – tõeline ja ehe.
“… Jällegi, need ravimid, mida ma võtan, blokeerivad kõike. Neil päevil küsin ma ühtlasi sageli endalt: kas ma blokeerin oma sideme kõrgema väega, kui võtan Suboxone`i?“ (Matthew Perry) Jah, nii on. Ka alkohol on nagu ravim, millega liialdades me katkestame oma sideme kõrgemate jõududega. See on ka olnud üks põhjustest, miks mina loobusin alkoholist täielikult, sest ka mina ei saanud liialdamata, aga ometi tahan ma olla lähemal inglitele, mitte oma maistele ihadele.
„Matthew Parry hävitas ennast iseenda loodud valuga.“
-Hingega-
See on lause, mille inglid on mulle andnud. Inimesed hävitavad iseennast iseenda loodud valuga. Võiks ju arvata, et Matthew vanemad lõid vundamendi, millele kasvas katkine inimtaim, siis tegelikult on igal inimesel võimalus otsustada. Otsustada, kuidas ta tahab elada. Me võime iga kell otsustada, et oleme õnnelikud või haarata pudeli järele. On meie otsustada, kas elame mineviku valus või näeme, et elul on pakkuda meile midagi palju rohkemat. Leian et mineviku valus elamine oli lihtsalt Mattyle, nagu tema lähedased teda kutsuvad, hea ettekääne oma oleviku tegude eest vastutust mitte võtta. Ta ei otsutanudki, mitte kunagi. Ta ei otsustanudki olla õnnelik.
Kui me otsustame olla õnnelikud, siis me liigume edasi. Kui me aga otsustame elada mineviku kannatustes, siis see on ainuüksi meie enda valik ja meie enda valu. Matthew ei otsustanud kunagi olla õnnelik. Ja ka mitte kunagi ei kohanud ta inimest, kes oleks aidanud tal õigesti minevikust välja tulla ja elada olevikus. Inimest, kes mõistaks, kuidas teda aidata ja inimene, kes ei tunne energiaid ega maailma, mida inimsilm ei näe, ei oska ka lõpuni aidata.
Matty on oma raamatus kirjutanud, et ta käis traumalaagris. See oli tema nimetus grupiteraapiale, kus inimesed avati, aga tema sõnade kohaselt ei pandud teda õigesti kinni. Ja selliselt me toome mineviku taas selle inimese olevikku ega muuda mitte midagi. Vastutasuks saame hirmu. Inimene tunneb taas hirmu. Et muuta olevikku, tuleb muuta minevikku. Tuleb minna sellesse hetke, mis teeb valu ja muuta see olukord või sündmus enda või teise inimese jaoks ära, selliselt, et see tooks hingerahu. Tuleb muuta mineviku energiaid, et oleviku energia saaks muutuda.
Matthew alustab oma raamatut sellega, et ta oli juba viieaastaselt saatjata alaealine ehk üksi hirmutavalt suures lennukis, teel ema juurest isa juurde. Hirmul ja üksi. Seda pilti saab aga muuta, mineviku energiat saab muuta ja selline muutus loob muutuse ka olevikus. Kui keegigi minutaoline oleks pannud talle käe õlale, palunud tal sellesse hetke taas tagasi minna, selle hirmul viieaastase poisi kõrvale, kui on liiga hirmutav minna tema asemele, võtta temalt käest ja öelda, kõik on korras. Sa oled hoitud ja armastatud. Sellesse pilti saab luua tema vanemad, kellest tal tol hetkel puudus oli. Armastavad ja hoolivad vanemad, kes hoiavad talt käest ja ütlevad. ära karda, me oleme sinuga. Me hoolitseme sinu eest. Me oleme alati sinuga koos. Ma isegi paluksin panna sellesse pilti ka tema vennad-õed, kellega koos reisida, sest perekond oli tema jaoks armastus ja turvatunne.
Muutes ära mineviku. Mitte lihtsalt nendest rääkides, vabaks rääkides, vaid reaalselt muuta oma minevik selliseks, nagu sa seda soovinud oleksid, muudab olevikku. Kui alkoholi ja uimastite tarbimise vajadus tuleneb tuimestuse otsimisest, sest elus on juhtunud midagi, mida sa ei taha meenutada, eneses kanda, siis muutes ära mineviku pildi, muutub ka olevik. Just nagu saame me tõmmata enda energiad tagasi olukorrast, mida me oma energiavälja ei taha. Millele me enam mõtelda ei taha.
Kuna ma tean, kuidas kasutada energiaid, siis minul õnnestus teha olematuks olukord liikluses, kus ma sain trahvi. Ma muutsin selle olukorra ära, tõmbasin oma energiad tagasi, saatsin võõrad energiad enese auraväljast ära ja enam sellele ei keskendunud. Kviitungit minuni ei jõudnudki, kuigi olin üksinda sõitnud kümme kilomeetrit tunnis lubatust kiiremini ja nägin kenasti ka sähvatust. Aga usk peab olema tugev. Tugeva tundega teeb inimene imesid. Mul ei olnud tol hetkel seda raha kuskilt võtta ja ma tahtsin, nii kangesti tahtsin, et seda olukorda poleks olnud. Jah, võib ju mõtelda, et aeg-ajalt testitakse kiiruseid või aeg-ajalt teeb automaat ka niisama sähvatusi, põhjusel, millest ma pole tahtnud aru saada, aga Sina ise tead, mis on õige. Sinu enda seest tulevad õiged vastused. Ära kahtle iseendas.
“Geim, sett ja matš. Saatjata alaealine, kuus null, vajab armastust, palju armastust, kardab armastust.”
-Matthew Perry-
Kui üks tema terapeutidest väitis, et ta naudib seda draamat ja kaost, mis alkoholi ja uimastite tarbimisega kaasneb, siis mina julgen väita, olles põhjalikult läbi lugenud tema raamatu, suisa kaks korda, et ta nautis seda tähelepanu, hoolt ja armastust, mis temale kui patsiendile ja hädas olijale suunati. Ta ei olnud enam üksi. Ta otsis seda hoolt ja armastust, mida ta kunagi oma elus tundnud polnud ja kuna ta seda oma elus kunagi ei saanud, siis ei osanud ta seda ka piisavaks pidada, otsides kogu aeg midagi enamat. Äkki on olemas midagi veel paremat? Justkui ajaksid taga nähtamatut ükssarvikut, teades, et teda polegi olemas. Aga kas ikkagi ei ole? Kas armastus üldse saab veel paremaks minna? Mina näen, et aina tõsisemad olukorrad tema elus tõid kokku üha rohkem inimesi, kes teda armastasid ja keda tema armastas.
Matthew kannatas depressiooni käes. Depressioon tekib energeetiliselt väga madalal sagedusel. Kui oleme väga kõrgel, siis me justkui hõljume heaolutundes, kui madalal, siis me vaikselt hävitame iseennast. Kõrgel olles kaob vaikselt, aga kindlalt ka vajadus mõnuainete järele, sest me oleme sellel sagedusel nagu mesi. Meil on kõik hästi, me tunneme ennast hästi. Selleks on aga vaja ronida näiteks kõige kõrgema mäe tippu, mille su aju suudab sulle luua. Ronida kõrgustesse ja vaadata maailma uue perspektiiviga. Aga inimene ei püsi kõrgel sagedusel igavesti. Peab olema järjekindel, et ennast kogu aeg natukene kõrgemale upitada, tagant utsitada. Ent see on väikene vaev ilusa elu eest.
Ma mäletan enese elust mõtet, et kui ma joon iga päev, siis olen ma alkohoolik ja teised saavad sellest aru. See aga tähendaks, et ma ei saa enam kunagi juua. See oli ainus põhjus, miks alkohol igapäevaselt mu ellu ei kuulunud. Ma tahtsin juua ja ma ei kujutanud ette ühtegi koosviibimist ilma selleta. See oli hirm sõna ees „alkohoolik“ just nagu oli Mattyl hirm sõna ees „heroiin“. Ja see hirm oli ainus põhjus, miks minust ei saanud alkohoolikut ega Mattyst heroiinisõltlast.
“Tundes rahu-tust, seda nahast immitsevat ebamugavustunnet, võtsin varem selle leevendamiseks uimasteid, mis pakkusid rahu.”
–Matthew Perry–
See rahutus, see ärevus on kõigil. Keha saab signaali, et on ohus. Enamasti on see meie endi mäslevate mõtete vili. Mina otsustasin sellele ükskord otsa vaadata ja sain aru, et seda tundes, oma kehast läbi lastes, lihtsalt hetkes olles ma ei sure ära. See möödub, see läheb sinust otse läbi ja kaob. Sa oled nagu antenniks ja tunned, kuidas see tunne sind läbistab. Seda ei pea pööraselt kartma ja pidevalt enesele tegevust otsima, just nagu Matthew seda tegi, et mitte tunda, sest see lihtsalt pikendab seda ebamugavat ärevustunnet. Rahutuse ja ärevuse vastu aitab enese mõtete puhtuse hoidmine, tühja ruumi loomine oma mõtetes. Seda saab treenida. Mida neutraalsemaks inimene muutub, seda puhtam ja tühjem on tema mõtete ruum. Ehk sel juhul mõeldakse üksnes teadlikke mõtteid ja sel juhul ei mõtle me Maalist ega Jürist, vaid iseendast. Meil ei teki arvamusi teiste kohta. Meil tekivad küsimused enda kohta. Ma pole pikalt enam elanud teiste elu. Minu mõtted keerlevad vaid minu ja minu elu ümber. Ent isegi, kui mõte on tühi ja sa ise oled neutraalne, arvamuseta, siis tuleb ka mul ikkagi vahel ette olukordi, kus pean iseennast peatama. Iseenda mõtte vaigistama. Ehk siis taotlus “tühistan” on parim viis sellest energiast, mis sa oled oma mõtetega loonud, vabanemiseks.
Meil kõigil on oma rada, mida käia. Kui Matty poleks olnud ropult rikas sõltlane, siis poleks tal olnud võimalik sellises mastaabis aidata teisi saatusekaaslasi, teisi sõltlasi. Ta oli sõltlaste eestkõneleja, tugiisik ja oma hoole alla võtja. Ta mõistis neid. Ta sai neist aru. Just, nagu mina mõistan kõiki tundlikke inimesi maailmas, sealhulgas lapsi ja noori, kes on väga puhtad ja tundlikud. Ma saan neist aru, ma mõistan neid. Ma tunnen ennast lastega väga mugavalt. Ma töötan ka teistsuguste lastega, kes minu silmis on kõik avatud natukene rohkem vaimsusele kui maisele elule. Kõik on tundlike inimestega pealtnäha justkui hästi, aga mitte midagi pole päriselt hästi. Ja kui pole sama kgemusega abikätt, siis need inimesed ei saa abi, sest inimene, kes ise pole kogenud, ei suuda lõpuni mõista. Ka vanemad ei mõista tihtipeale oma lapsi, ometi on nad inimesed, kes peaksid neid just kõigist kõige paremini tundma. Aga puudub kogemus. Mida tunneb üks depressioonis noor? Tõuse püsti, mine kooli, tee normaalseid asju. Võiks ju mõtelda. Aga ta ei suuda. Ja ei saagi suuta, kui maailm on selle keha energiast tühjaks imenud ning hirmu ja valuga täitnud.
„Püüan mitte mõtlema jääda – kui jääda liiga kauaks tahavaatepeeglisse vaatama, sõidad auto sodiks.” (Matthew Perry)
Minevikus elades tõmbame pidevalt minevikku oma olevikku. Ka Matthew sai sellest aru. Ka minu õde, kes keskendus ühel hetkel oma elus liialt mineviku sündmustele ja inimestele, tõmbas need inimesed reaalselt oma olevikku, aga väga ebameeldiv on kohtuda näiteks inimesega, kes sulle minevikus kõvasti haiget tegid.
Miks ta mitmeid kordi ikkagi ellu jäi ja tuli välja üsna täbaratest olukordadest? Sest tal oli alati veel midagi anda, tal oli alati veel üks ülesanne täita. Pärast oma viimast kingitust maailmale, tema raamatule, ta siit maailmast lahkus. Ta oli valmis. Tema hing oli valmis. Tal ei olnud rohkem midagi anda ja ta ei olnud rohkem suuteline kannatama. Kannatama iseenda loodud valu käes. See oli tema valitud kogemus ja ta näris ennast sõna otseses mõttes sellest läbi, kaotades elu lõpuks oma hambadki, sest katkised hambad on elust läbi närimine, millestki aru saamine. See elu ja kogemus on tema jaoks läbi, aga tuleb uus elu ja uus kogemus. Aga mitte enam sama, sest see kogemus on tema jaoks läbitud. Temas on tohutu tarkus. Ta sai selles elus aru nii paljudest asjadest, ent kahjuks tema elus puudus inimene, kes oskaks need asjad talle lahti seletada.
Imeline raamat, imeline lugemine, nii palju hinge tarkust! Braavo. Oh, kuidas sa alles elasid, imeline ja alati armastatud Matthew Perry.