Palve:
„Kallid inglid, palun aidake mind kõigis minu tegemistes ja käikudes ning mõtetes ja sõnades, mis läbi minu tulevad ja lendu lähevad. Aitäh.“
Suvi on jõudnud lõpusirgele. Arooniad on valmis ja pihlakadki näitavad punaseid põski. Veel on viimane aeg ahmida enesesse päikese soojust ja energiat, et rõskele ajale reipalt vastu astuda. Ent loodus näitab läbi järjest harvenevate päikesekiirte ka juba enese teist külge. Juba on tunda tuule kargust ja vihma külmust. Ja juba olen täitnud oma kodu küünalde soojuse ja valgusega ning mõlgutan mõtteid imelisest jõuluajast. Peab ju ka oma armsa poekese täitma ainult üksnes kõige imelisemaga. Just hiljaaegu tabasin end mõttelt, et ma pole veebruarikuust saati haige olnud. Täpselt sellest ajast, mil lahkusin rõivakaupluse juhataja ametikohalt, hakkasin kirjutama blogi enese spirituaalsetest teekonnast ja panin idanema seemne, et ühel päeval on mul päris oma pood. Ma teen enese hinge tööd!
„Mida kõrgemal sagedusel Sa energeetilist võngud, seda tervem ja õnnelikum Sa oled.“
-Hingega-
Täna võtan ma osa Hingeingli koolitusest „Energiad minu igapäevas“, et astuda üle enese sisemaailma ukse läve, nägemaks, mis on teisel pool. Ja minu armas enese kätega loodud pood ootab juba uut väega kaupa, mis loetud päevadega minuni jõuab. Olen valinud oma poodi just need tooted, mida ma ka enese töö- ja elukeskonnas näha sooviksin ning paljud asjad jõuavad ka minu koju ning töölauale. Mulle meeldib kõiki tooteid enne tunnetada, katsetada ja alles siis olen päriselt valmis neid tooteid ka teistele soovitama. Näiteks pealtnäha täiesti tavaline inglikivi võib tundlikumale inimesele anda tõelise vau-efekti ning olla lastele lohutavaks kaaslaseks koolis ja ka lasteaias. Minu viieaastane poja tuli eile lasteaiast koju ja kurtis, et kõik tahavad tema kristallidega mängida. Tema kristallikotis on rohkelt opaliiti ja see on inglikivi, mis tõmbabki lapsi nagu võluväel. Minu töölaud on aga näiteks tõeline seleniidi paradiis, oma kaunite tornide ja küünlaalustega. Seleniit on spirituaalne kristall ja suureks toeks töötamisel inglitega.
Lastel oli vaba suvi. Kuidagi on elu ennast nii sättinud, et mu lapsed pole pidanud suvel lasteaias käima. Sel korral oli see aga minu teadlik valik, sest minu hinges on soe mälestus pikkadest suvedest maal vanaema juures. Tahan ka neile pakkuda sarnaseid kogemusi ja mõnusaid mälestusi. Seepärast jätsin töö tahaplaanile ning keskendusin lastele. See nädal tõi aga esimese päeva, kui kõik kolm last sai ilma peale laiali veetud. Ikka vanasse armsasse lasteaeda, kuhu poisid pärast suvepuhkust kangesti kibelesid ja koolimajja, kuhu tütar esiti veidi minna pelgas. Pabin oli sees ja nägin tütre silmis pisaraid, mis teda õhtul ärkvel hoidsid. Hirm oli. Saan sellest tundest väga hästi aru, sest minu süda tahaks rinnust välja hüpata iga kord, kui pean töökohta vahetama. Hirm on. Tema ju vahetas esimese klassi välja teise vastu ning see ei erine kuidagi täiskasvanu olukorrast, mil peab uue reaalsusega kohanema. Andsin siis tütrekesele lubaduse, et ta saab minu poest oma isikliku inglikivi, mis teda koolis saadaks. Lapse näole tuli imearmas naeratus, mida pisarad sel korral pigem kaunistasid. Ta valis oma kivi välja ja teadis ütelda, et kui ta väga kardab, siis võtab ta kivi ning hoiab seda tugevasti peos. Lapsed teavad, et just nii see toimibki. Kivi rändas pinalisse temaga kooli kaasa. Veel võib laps endale päikest pea kohale kujutleda, mis ka mind ärevatel hetkedel väga palju toetab. Koolis aitab päike peas või pea kohal keskenduda ning rahuneda. Võib ka kujutleda päikese enese südametšakra kohale, mis kiirgab valgust ja soojust – täiuslikku rahu.
Lapsi autoga lasteaeda viies tundsin keset sõitu veidi kirbet, ent mesimagusat lõhna. Just, nagu oleksin avanud meepurgi või pannud põlema meeküünla. Proovisin mõistada, kust see meeldiv lõhn tuleb, ent sain kiirelt aru, et olin vahetult enne lõhna tundmist lugenud inglipalvet. See lõhn saatis mind pikalt. Koju jõudes nuusutasin igaks juhuks üle ka oma riided, sest isegi, kui ma kogen palju, siis iga uus kogemus paneb kõigepealt skeptilise meele tööle. Seda lõhna ma aga riietelt ei leidnud. Auto mul ammugi nii hästi ei lõhna ja see meeldiv lõhn saatis mind veel autost väljudeski. Magusad lõhnad, mille päritolu on võimatu tuvastada on inglite märguanne nende kohalolust. Eile ei kasutanud ma ei kreemi, lõhnaõli ega midagi muud, mis võiks selle mesise lõhna allikale viidata. Inglid olid kohal.
Ma näen inglite märguandeid iga päev, ent see oli esimene kord, kui ma tundsin lõhna, mida tegelikult ei eksisteeri. Paljud kuulevad ka niinimetatud inglimuusikat, mida mina kujutan ette täiusliku harfimänguna teisest maailmast. Mu tajud avanevad ja see on olnud minu taotlus. Ma tegelen teadlikult enese sisemaailmaga ja need on minu pisikesed hämmastavad võidud. Olen alati olnud tundlik, ent täna olen lõpuks valmis oma sisemise väega tutvuma, ent nii, nagu peab esmalt pühkima ära tolmukihi kaua seisinud raamatult, et seda lugeda, tuleb ka enda piirangud eemaldada ja tajud täiel määral avada.
Viimane kord, kui seisin valiku ees, kas tegeleda maiste teemade seas ka vaimsete teemadega, oli pärast minu venna surma. Ma otsustasin eitavalt, sest ma nägin oma venda pärast tema lahkumist korduvalt ning olles ülitundlik, siis see valu, mida see tekitas, oli piinav. Ma ei tahtnud enam näha, kuulda ega tunda rohkemat, kui silmaga nähtav maailm mulle näitas. Mõneks ajaks minu tundlikkus vaibus, aga me ei saa lõpuni eirata seda, kes me tegelikult oleme. Mulle anti uus valik ja siin ma olen, ennast täielikult vastu võtmas ja enda vaimset tarkust arendamas.
Lisaks spirituaalsetele koolitustele kuulan ka alateadvuse subliminaale ehk meeldiva muusikaga helifaili, millele on peale loetud kõrvale kuulmatus sagedusvahemikus hulgaliselt afirmatsioone. Huvi korral leiad erinevad subliminaalid näiteks www.valguslapsed.com lehelt. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et need tõesti loovad hellalt ja turvaliselt muutust. „Intuitsioon ja avatud tajude kasutamine“ on toonud minu ellu ka sädeleva õhu. Ma ei teadnud, millega tegu, ent jäin lummatult vaatama ilu, mida ma pole kunagi varem näinud. Hiljem sain teada, et need on õhuhinglid või -haldjad, kes ennast niiviisi ilmutavad ja meile turvatunnet pakuvad. Täna on mul võime neid aeg-ajalt näha.
Energiate koolitus, millel osalemist pean enese elu parimaks otsuseks, toob ellu muutusi. Suuri muutusi. Tegemist on pika, kaheaastase koolitusega ja sellel koolitusel saan ma kogeda nii edu kui ka julguse energiat. Aga see protsess on intensiivne ning kohati ka väga kurnav. Esimestel päevadel sain tunda puhastumist, mis algas ärevusega ning kasvas üle paanikaks. Teadsin, et pean selle ärevuse endast läbi laskma, mitte sellele vastu punnima. Selle asemel, et maailma kõige vastikuma enesetundega lakkamatult ringi joosta, jäin seisma. Istusin, hingasin ning lasin ärevuse oma kehast läbi. Ja nii nagu vaibub torm, hakkab ka ärevus tasapisi vaibuma. Mitte hetkega, mitte sõrmenipsust, mitte maagilist nõiavitsa vibutades, vaid lihtsalt ajaga. Kui suudad, siis küsi endalt sellistel hetkedel, miks ma seda tunnet tunnen? Esimene sõna või mõte ongi sinu vastus. Mina sain vastuseks „puhastumine“ ja lasingi endal seda kogeda, kehal puhastuda. Pärast seda on hea minna pikale jalutuskäigule või liikuda muul sobival viisil. Päeva võiks lõpetada aga mõnusa energeetiliselt puhastava meresoola vanniga.
Viimane kuu on mulle näidanud, kui suur jõud on sõnal ja vägi on mõttel. Täna ei saa me enam mõtlematult sõnu laiali pilduda ega tasakesi isekesis suvalisi mõtteid mõlgutada, arvates, et see meid ei mõjuta. Nii sõnad kui ka mõtted on energia ning praegu loovad need meie reaalsuse kiiremini kui kunagi varem. Käisin hiljuti lastega Aegna saarel pisikesel suvelõpu matkal ja juhtusin laevas rääkima, kui tore oleks saarel elada. „Aga mis Sa siis teeksid, kui laev katki läheb?“ sain ootamatu küsimuse osaliseks. Vastata ma ei osanud, aga juba õhtul, kui valmistusime saarelt lahkuma, saime teate, et laev on katki läinud. Saingi teada, mida ma siis teeksin. Kolm tundi rannas ootamist ja jõudsimegi vastu ööd koju. Mu süda ei andnud rahu ja läksin isiklikult küsima, kas juhtub tihti, et laevad teil siin katki lähevad ning vastus jahmatas. Selle sõbraliku proua valves oleku ajal polnud juhtunud veel kordagi. See oli kogemus, mis jääb meelde. See andis mulle lõpliku teadmise, et see, millest ma mõtlen ja see, mida ma ütlen, on määratud täituma. Olin selle tunnistajaks varemgi. Veel sama päeva hommikulgi nurisesin kodus selle üle, et mitte midagi pole külmkapist süüa võtta, ent kui andsin lastele saare peal kummalegi ühe võileiva õhtusöögiks, kaardiga toidu eest maksta ei saanud, sularaha kaasas polnud ning mina polnud see päev midagi söönud, siis mõistsin, kui palju meil tegelikult kodus veel süüa on. See kogemus tegi alandlikuks.
Sattusin ühel hetkel rääkima, et olen selline inimene, kes ei astu ise konflikti, vaid pigem oskuslikult väldib neid ja paar päeva hiljem andis elu mulle sellise õppetunni, mida ma ei unusta. Minu praeguseks kaheksa-aastane tütar on väga armas tüdruk, kes saab kõikidelt väga palju kiita, sest ta on tõesti imeliselt tubli, tähelepanelik ja hooliv, ent ta suudab ka palju tundeid endas alla suruda ning ühel hetkel lihtsalt plahvatab. Ta sai minu peale vihaseks ja tuli mulle kallale. Kui ma seni olin arvanud, et ma ei astu konflikti, siis sel hetkel minu sisemine laps ärkas ja astus kaitsesse. Ma tõukasin teda endast eemale, tutistasin ja tõstsin häält nii, et me pärast mõlemad nutsime. Aga me ka rääkisime, leppisime ning lõpuks ka andestasime üksteisele ja võibolla kunagi ka iseendale. Niisiis, vaid üks mõte võib viia olukordadeni, milles sa ei taha ennast leida, ent ka üks mõte võib luua sulle maailma, millest sa ei taha ärgata.
Olen enesearengus jõudnud nii kaugele, et mu mõte on suuremalt jaolt tühi ja puhas. Sellele on tugevalt hoogu andnud mõistmine, et kui ma lasen täna liblika lendu, siis homme ma elan koos liblikatega. Mõtete puhtus võrdub minu jaoks headusega. Ma olen oma mõtetega enda ja teiste vastu hea. Täna ma suudan kontrollida oma mõtteid ja olen väga valvas, mida ma ütlen. Ent ka mina teen aeg-ajalt vigu ja kui varasemalt võisin mõtlematult sõnu lendu lasta ning ei tajunud oma sõnade mõju, siis nüüd piisab ühest halvast mõttest või valesti öeldud sõnast ning suplen selles energias kogu täiega.
Just hiljuti kuulasin Spirituaalse Elustilisti septembrikuu kaardiladumist ja kui ma olin kõva häälega välja ütelnud, et seekordne ladumine on kuidagi uina-muina või äkki olen mina täna kuidagi uina-muina, siis kõlas järgmine lause tema suust justkui prohvetlikuna: „Ole hästi ettevaatlik, mida sa välja ütled!“ Mu suu oli hetkega kinni naelutatud. Tegu oli salvestusega. Taaskord meeldetuletus mulle, et sõnadel on jõud ja mõtetel vägi. Tema kaardilugemised on alati väga täpsed ja minu silmis on ta maailma kõige armsam inimene, väga suure andega.
“Mulle tundub, et inimene võiks oma loomult olla märksa alandlikum ja aupaklikum, sest inimene on kõigest osake maailmast, mitte maailm ise.”
-Hingega-
See kahju, mida me oma negatiivsete sõnade ja mõtetega enesele teeme on korvamatu. Ühest küljest tundub selline elu, kus ei olegi kohta teiste halvustamisel, kritiseerimisel, hukka mõistmisel, näpuga näitamisel, võimatuna, ent see on töö iseendaga. Kui nüüd mõtelda, mina küll selline ei ole, siis tegelikult meis kõigis on olemas ka see tume pool. Paneme seda tähele või mitte. Teinekord ilmuvad tumedad pilved meie pea kohale täiesti märkamatult ning ka täie kontrolli juures võime kaotada võimu oma sõnade ja mõtete üle, ent seda õnneks hetkeks. Sellistel hetkedel katkestan mina oma mõttelõnga selge ja konkreetse taotlusega „Tühistan“, et mõte jälle tühjaks ja puhtaks saada. Ja teinekord ei olegi me ebaõiglased mitte teiste suhtes, vaid selle suhtes, keda siin maailmas kõige enam armastame peaksime. Iseenda suhtes.
Näiteks kasvõi autoroolis meeldib nii mõnelegi inimesele ohtlikes situatsioonides teisele keskmist sõrme viibutada, ent peaks pidama hoogu, sest keskmise sõrme näitamine läbi jõu tähendab halva ja Keltide ajal koguni surma soovimist teisele inimesele ning on ka näitajale endale karmaliste tagajärgedega. Pole siis ime, kui kõik halvasti läheb, kui liikluses oma raudses kindluses pidevalt sõrmega vehkida. Kesmine sõrm on vibu vinnastamise sõrm ja Keltide ajal näidati keskmist sõrme teisele võsa vahel märguandeks, et mul on sõrm alles ja võin su vabalt ära tappa.
Kas elame oma elu teistele või iseendale? Elades iseendale peame ainsana vaeva nägema iseendaga. Elades teistele, näeme pidevalt vaeva ka kõikide teistega, ent me ei saa kedagi teist peale enda muuta. Ja me ei saa muuta maailma, muutmata iseennast paremaks. Olen kuulnud mõtet, et inimene, kes ei ole suutnud oma energiat oma elu ajal hoida, alustab seda teekonda siin planeedil uuesti, ent kui me elame iseendale, hoiame ja kogume energiat, siis on valik, kuhu kehastuda märksa laiem. Piltlikult öeldes on võimalik lennata kõrgemale ja kaugemale. Jõudes teadmiseni, et me ei saa kedagi teist kontrollida, peale iseenda, siis kaovad teised näiliselt me ümbert ära. Jääme vaid ise oma maailma. Ja sinna maailma ei kuulu ei elukaaslane ega lapsed, sest neil on oma maailm ja meil peaks olema oma. Ainult enda maailma ilusamaks, paremaks, õnnelikuks muutes saame muuta elusid enda ümber! Kui sinu lähedasel on raske, siis selle asemel, et püüda muuta teda, muuda iseeennast ja sa tõmbad tema lihtsalt selle energiaga kaasa.
Olen oma elus ühel korral teadnud, et minu ütlemine või ütlemata jätmine on elu ja surma küsimus. Mul oli valik, karmaline valik. Pärast venna surma tuli minu juurde inimene, kes tundis endal süüd olevat seoses minu venna surmaga. Ta palus pisarsilmi minult andestust. Oi, kuidas mu hing kisendas. Kisendas valust ja vihast, mida ma tol hetkel tundsin. Aga ma seisin tema ees valikuga. Kas öelda välja kõik, mida ma temast arvan ja talle mitte andestada või siis andestada ning temast igaveseks eemalduda. Mu sees oli kindel teadmine, et esimene variant tasub mulle karmilt kätte ja ma pean ülejäänud elu elama teadmisega, et võtsin kellegilt elu. Jah, ma teadsin, et minu sõnadel on tagajärg. Jah, ma teadsin, et minu sõnad võivad viia selle inimese vabasurma. Ma seisin tema ees ja tegin valiku. Ma andsin talle andeks ja seda kogu südamest. Seejärel eemaldusin ja lahkusin. Jätsin ta karma hoolde. Elu ise juba hoiab asjad tasakaalus. Ja hoidiski. Mitte ükski halb tegu, ka salajane, ei jää kunagi karistuseta.
See lihtne palve, mida postituse alguses lugesid, on minu loodud ja on aidanud mul jõuda mõtete tühjuse ja puhtuseni. See palve on aidanud mul muutuda inimesena paremaks. See, kui keegi meile pahasti ütleb või näpuga näitab, siis on see alati selle inimese enda lahendamata probleem, millega meil mingit pistmist pole. Usu, ta jõuab selleni ka ise, kui me tema püüdlustele meid ärritada ei reageeri. Suures sõnade kähmluses või vahel suisa füüsilises kakluses ei jõuta kunagi konfliktist kaugemale, ei vaadata enese sisse ega nähta, mis seal toimub. Ma pean tõdema, et selle teadmise puudumine viis mind ühel hetkel peaaegu lahutuseni. Ma näitasin näpuga abikaasa suunas ega pannud tähelegi, et neli näppu näitavad minu enda suunas. Kõik, milles ma teda süüdistasin oli minu enda lahendamata probleem. Tema oli kõigest minu peegel. Nii, kui toimusid muutused minus, muutus ka minu abielu.
Ma ei saa sulle öelda, et ole nii hea ja ole minu vastu heatahtlik, aga ma saan öelda endale, et ma olen hea ja sinu vastu heatahtlik. Raisakotkaks muutuda on nii lihtne, liblikana ringi lennata märksa keerulisem, ent kas me oleme tulnud siia planeedile, et kuidagi ennast sellest elust läbi vedada või oleme tulnud siia õppima, arenema, kogema ja kasvama. Planeet Maa on ju ometigi tuntud kui täiuslik õppeplaneet. Usun, et kui igaüks meist kord näeb, kuidas tänane mõte loob homse, siis oleme täna märksa ettevaatlikumad ja homme märksa õnnelikumad.
Valgust ja armastust teile, imelised!