Oma lugu jagas Karoliine
Foto: erakogu
Üks lamp, teine lamp, kolmas lamp … Just nii möödub sõit kanderaamil operatsioonituppa. Peas vasardamas üksainus mõte: “Palun jää ellu!” Sel hetkel kaob ära igasugune hirm enda eksistentsi pärast, jääb vaid kõlama palve oma pisikese elu eest. “Just nagu filmis,” teadis Karoliine tabavalt öelda. See hetk ongi nagu filmist, ainult peaosalisele teadmata, kas see stseen lõppeb hästi või ootab ees elu kõige valusam narkoosist ärkamine!
2019. aasta novembri alguspäevil tegin kahtluse tõttu rasedustesti, millele ilmusidki kaks triipu. Tõsi, üks oli küll vaevu märgatav, kuid minu silm suutis selle siiski leida – mehe silmad mitte. Nii sai tehtud ka järgmine rasedustest ning ka sellele ilmus peaaegu nähtamatu teine triip. Kuna minu meest see kummituslik triip siiski ei veennud, saigi mindud Synlabi keskusesse, et vereprooviga testil olev teine triip nii-öelda nähtavaks teha. Veretest kinnitaski minu silmale nähtut ja südamele teatut – algas ootust täis aeg.
Pisikene kasvas kõhus kenasti ning rasedusaegseid vaevusi mul õnneks väga ei esinenud. Ma ei olnud kimpus ei oksendamisega ega öise tualeti külastamisega, nagu paljud seda on. Väsinud olin alguses aga küll, ent selle möödudes oli ainsaks, mis rasedust veel meelde tuletas, pidevalt suurenev kõht ja arstivisiidid. 13. rasedusnädala ultraheliuuringul ütles arst aga sõnad, mis pole mul siiani meelest läinud: “Downi sündroomi risk on 1:400-le!” Olles kuuldust ehmunud ja ähmi täis, küsisin, mida see tähendab? Mulle seletati rahulikult, et tõenäosus küll on, aga täiesti kindel saab olla alles peale Niptify veretesti.
Kui vereanalüüsid olid antud, jäi üle ainult oodata! Kahe nädala pärast oli mul järjekordne ämmaemanda vastuvõtt ning sealt tuli ka oodatud vastus – test oli negatiivne, kõik on hästi! Kerge südamega jalutasin arsti kabinetist välja, käes kinni klammerdatud tulemuste paber. Kinni klammerdatud põhjusel, et Niptify testiga on võimalik teada saada ka lapse sugu, mis oli paberil ka kirjas. Meil oli mehega aga kokkulepe, et tema saab sellest esimesena teada ning mõtleb välja viisi, kuidas sellest mulle teada anda.
Olime just oma kodu ostnud ja kui ma ühel päeval koju tulin, avastasin esikust tüdrukule viitava tähise XX, mille ümber oli asetatud palju kauneid küünlaleeke. Suureks üllatuseks oli meil kõhus kasvamas pisike preili, kuigi mõlemad tundsime, et tuleb poiss. Sellele vaatamata olime väga õnnelikud ja meie pisike oli väga oodatud. Rasedus kulges hästi, kuid 30. rasedusnädala lähenedes panin tähele, et minu pulss oli normaalsest kõrgem. Puhkeolekus kuskil 110–120. Helistasin arstile ja leppisime kokku, et teeme EKG. Kuna mul on olnud sünnist saadik südame rütmihäired, siis arvas arst, et oleks hea ka südant kontrollida. Kõrgest pulsist enamat ma ei täheldanud. Leppisime kokku, et vastuvõtt on viiendal mail, ent sinna ma ei jõudnudki!
Neljanda mai õhtupoolikul tundsin, kuidas kõht läks toonusesse. Mõtlesin, et tavaline asi, küll läheb üle, aga nii see ei olnud. Kella üheteistkümneks õhtul oli kõht juba tugevalt toonuses – täiesti kivikõva. Üritasin magama jääda, kuid sellest ei tulnud valude tõttu midagi välja. Otsustasime, et kutsume kiirabi. Kiirabi saabudes peeti paremaks mind haiglasse viia. Sinna pidin minema aga üksi, sest koroona pärast ei tohtinud keegi minuga kaasa tulla. Mees jäi muretsedes koju. Haiglasse jõudes ja KTG all pikutades sain aru, et need valuhood on tuhud. Avatust oli kontrollides 1 cm ja kõht oli endiselt toonuses. Ööseks jäin Tartu haiglasse. Mind viidi palatisse ja pandi peale KTG. Käe otsas rippus mul tilguti, millest manustati sünnitegevust pidurdavat tilka. Olin saanud kella viieni hommikul katkendlikult puhata, kui tuldi tegema lapse kopse ettevalmistavat süsti. Helistasin veel mehele ja ütlesin, et raudselt sünnitan ära. Hommikul kella kümne paiku viidi mind ultrahelisse kontrolli, kus avastati platsenta enneaegne irdumine. Minu küsimuse peale, et mida see tähendab ja mis saab, öeldi, et tõenäoliselt tuleb erakorraline keiser.
Ma olen terve elu operatsioone kartnud. Mul pole varasemalt isegi ühtegi õmblust olnud – olin šokis. Kui palatisse tagasi jõudsin, helistasin kohe mehele ja rääkisin, mida olin kuulnud. Peale seda puhkesime mõlemad nutma. Ühtäkki voolas minu palat rahvast täis ning jõudsin veel mehele kiirelt öelda, et nüüd on minek, kui mind sõidutati juba operatsioonisaali. Teekond sinna oli täpselt nagu mõnes filmis, kus arstid haiglavoodiga kuhugi jooksevad ning patsient lamades ainult peakohal mööduvaid lampe näeb. Operatsioonisaali jõudes olin täiesti paanikas, ent umbes kahe minuti pärast olin juba narkoosis.
Preili sündis 30. rasedusnädalal viienda mai kevadpäeval. Ärgates sain teada, et minu vapper tütreke oli olnud erakordselt tubli ning vaatamata oma väikesele kehakaalule ja vähestele elunädalatele andis ta pärast sündi endast kohe jõuliselt märku. Kaalu oli tal sünnihetkel kõigest 1256 g ja pikkust 37,5 cm. Kahjuks ei olnud tema kopsud sündides aga piisavalt tugevad, mistõttu läks ta üsna kiiresti hingamistoe alla ning ta sõidutati kuvöösis lastehaiglasse.
Keisrilõike haav tegi jubedalt valu. Püsti sain alles kolmandal ning haiglast välja neljandal päeval. Peale seda käisin korra lastehaiglas preilit vaatamas ning läksin siis koju taastuma. Helistasime iga päev haiglasse, et seisuga kursis olla. Kui nädal hiljem lastehaiglasse tagasi läksin ja lõplikult tema juurde jäin oli preili juba palju tugevam, ent vajas veel lisahapnikku. Intensiivravi osakonnas oli meie pisipreili kokku 15 päeva. Selleks ajaks oli ta juba nii tugev ja tubli, et saime üle minna vastsündinute osakonda. Seal oli ta veel veidi aega jälgimises, mistõttu me koheselt ühes palatis koos olla ei saanud. Vastsündinute osakonnas tuli lapsega ise tegeleda, talle rohte manustada, mähkmeid ja voodipesu vahetada. Alguses tundus see veidi hirmutav, kuid esimese päeva lõpuks olin juba nagu vana kala. Isegi arstid ja õed ütlesid, et oleksin seda kõike nagu varem teinud. Koguni tunti huvi, ega ma juhuslikult tudengina nende juures praktikat pole teinud. Ei olnud. Õppinud ja töötanud olin üldsegi lao erialal.
Tasapisi läks preili seisund paremaks ning ei läinudki väga kaua, kui ta sai kuvöösist välja ning saime lõpuks ühispalatis kahekesi koos olla. Sellele järgnes sondi kaudu söömisest võõrutamine pudeliga. Kui preili sai ühe kuu vanuseks saime sondist lõplikult lahti. Ühel ööl ta lihtsalt tõmbas selle endal ise välja ja tagasi me seda enam ei pannudki. Järgmine võõrutus oli lisahapnik ja veel ainus, mis meid haiglas hoidis. Kuna lapse kopsud olid ikka veel veidi nõrgad, läks meil sellega natukene rohkem aega. Ent iga päevaga suutis ta järjest rohkem aega lisahapnikuta hakkama saada. Ühel päeval, kui olime suutnud ilma maskita olla juba kuus tundi, mõtlesin, et nüüd ongi käes see päev, mil ta seda enam ei vaja. Veel eelmisel päeval suutis ta maskita olla ainult kaks tundi. Ent nüüd saime terve ööpäeva ilma lisahapnikuta hakkama ning hommikul sellest raviarstile rääkides oli arsti üllatus suur. Sain teada, et kui pisike saab kolm ööpäeva iseseisvalt hakkama, saame minna koju.
Õnneks nii läkski! Saime preiliga koju kaks päeva enne tema teise kuu sünnipäeva. See oli meile kõigile väga suur rõõmusõnum! Kuna pisipreili sündis koroona ajal, siis elasin need kaks kuud ainult haiglas. Mees sai last vaadata vaid läbi akna. Kui me preiliga koju jõudsime, pikutas mees tundide viisi tütrekese kõrval teda lihtsalt imetledes. Ma olin nii õnnelik, et saime lõpuks kodus olla ja ma sain oma voodis magada.
Hetkel on preilil kohe-kohe saabumas 11. elukuu. Ta on aktiivne ja rõõmus tirts, kes roomab mööda elamist ringi ning üritab ennast igale poole üles tõmmata. Talle meeldib üle kõige naerda ❤ Preilil on raudne tervis ning selle üheteistkümne kuu jooksul on ta ainult kaks korda nohus olnud. Pikkust on tal tänaseks 69 cm ja kaalub 6160 g. Kõik läks väga hästi ning arvatavasti on suur põhjus ka sellel, et peale lapse sündi ei mõelnud ma kordagi, et tal võiks enneaegse sünni pärast midagi viga olla. Ausalt öeldes olin peale tema sündi erakordselt rahulik ning ma ei kartnud tema pärast kordagi. Sisetunne lihtsalt ütles, et kõik saab täiesti korda. Hirmu ei olnud mittemingisugust!
