Ma pole elus kogenud midagi nii ilusat, mõtlemapanevat ja väestavat. Mul oli võimalus näha ja kogeda enese hinge saladusi. Ma sain endale energeetilise tööriista, kohtusin nii oma kaitseingli kui lahkunud lähedastega, ammutasin enesesse nii edu-, raha- kui armastuseenergiat ning sain luua oma soovide mandala. Loe lähemalt postitusest.
Sinu sügavsinistesse silmadesse võib eksida või lausa uppuda. Need on sama lummavad kui kristallid minu hingekambris. Siirad armastuse allikad, millest peegeldub elu ilu ja headus. Aitäh, armas, et tulid ja näitasid, et võin ennast aktsepteerida sellisena, nagu ma olen. Rääkida seda, mida mõtlen ja tunda, mida kogen. Sa oled nii minu moodi, ent ometi nii imetlusväärselt tugev! ❤
Mulle hakkab vaikselt juba tunduma, et võiksin oma elust kirjutada mahlaka bestselleri, ent enne veel, kui lähen oma elu kirjastusele maha müüma ja kingin lisaks müügitulule ka poole oma hingest justkui kirsiks tordil, kostitan pigem teid oma elu põnevate detailidega ja ilusate märkamistega. Minu elus on olnud nii tuttavlikku armastust kui eksootilist armumist, ent kogu selle põnevuse juures tänan siiralt ja südamest elu, mis mind elumere lainetel turvaliselt loksutab.
Üks imeline hing on meie keskelt lahkunud – nii ilus, särav, ebamaine. Lea Dali Leon oli inimene, kes puudutas ja endiselt puudutab läbi oma loomingu tohutul hulgal inimesi. Ka mind, kes ma teda isiklikult ei tundnud, aga jään alatiseks mäletama tema erakordset häält, tema surematut naeratust, tema ingellikku välimust. Mul läks omajagu aega, et võtta kätte temast kirjutatud raamat, ent võtsin ja ei kahetse, sest mul oli õnn saada osa tükikesest Lea maailmast, mida ta armastas kogu selle ilus ja valus.
Ma kaotasin enesega kontakti. Ma ei tundnud ega näinud enam. Sulgesin oma hingekambri valu eest, mida oli väljakannatamatult raske kanda. See oli minu esimene lein, minu esimene kaotus. Kisendasin valust, soovides, et see lõppeks. Ja mind võeti kuulda – see lõppeski. Ent üks asi on mitte tunda valu, ent teine asi on mitte enam ära tunda ennast. See inimene ei olnud enam mina. Tasapisi õppisin uuesti usaldama ja elu tunnetama. Nagu kastaks varbaid külma merevette, ettevaatlikult ja sammhaaval. Tasapisi taastus minu loomuomane tundlikkus ja tasapisi olen avamas oma hingekambrit nii, et ma ennast uuesti ära ei lõhuks.
“Sa oled see, mida sööd!” teatab tume ja kõmisev kohtunikuhääl lõpliku otsuse sügaval ajusopis. Tõepoolest, tunnen end sama näruselt kui eileõhtune krõpsupakk, pärastlõunased võileivad ja igapäevane lihakäntsakas söögilaual. Tunnen end jõuetult, väsinult ja haigelt! Ja niisamuti tunneb end ka minu kolmeaastane atoopilst dermatiiti põdev poja."
"Minu elu suurim kaotus viis mind elu suurima õnneni, ent ka kõige tugevamas suhtes tuleb ette kord aeg, mil tõsiselt kahtled, kas jätkata koos või üksi!"
23. detsembril kirjutati meid värske beebiga haiglast välja, et aasta kõige imelisemal päeval, jõululaupäeval, saaksime terve perega koos kodus olla.
Vaikusesse sulanduvate sügavate hingetõmmetega langetab beebi oma pea minu rinnale ja suleb jõuetu naeratusega oma ingellikud silmad. Sel momendil tahaks lukustada end sellesse väärtuslikku ajahetke. Hetke, mis paneb südame siiralt naeratama.
Minu elu tähtsaim peatükk emana algas väga tormiliselt. Uskumus, et rasedus ja emadus on maailma kõige ilusam kogemus, sai kõva hoobi, kui sündis minu esiklaps Katariina. Tütreke sündis meie perre suure ehmatusega, platsenta enneaegsest irdumisest tingitud suure verejooksu ning planeerimata keisrilõikega.