Palun jää ellu! Palun ole tugev.

Palun jää ellu! Palun ole tugev.

Oma lugu jagas Hingega looja Katre.
Foto: Erakogu.

Minu elu tähtsaim peatükk emana algas väga tormiliselt. Uskumus, et rasedus ja emadus on maailma kõige ilusam kogemus, sai kõva hoobi, kui sündis minu esiklaps Katariina. Tütreke sündis meie perre suure ehmatusega, platsenta enneaegsest irdumisest tingitud suure verejooksu ning planeerimata keisrilõikega.

Arstivisiitidel oli kõik kenasti korras, laps kasvas kenasti ja kõik näitajad peale lõpuraseda rauavaeguse olid head. Raseduse alguses oli ainuke murettekitav faktor platsenta eesasetsus, mis ähvardas kaasa tuua plaanilise keisri, ent arstid olid optimistlikud ja andsid lootust, et raseduse lõpuks võib platsenta ise vajalikule kõrgusele tõusta ja loomulik sünnitus on siiski võimalik. Nii oligi ja kivi langes südamelt, et saan oma lapse ise ilmale tuua. Ent pärast seda, kui see võimalus ähvardati minult ära võtta, sai loomulikust sünnitusest minu jaoks kinnisidee ning seepärast oli kukkumine ka kõrge ja kohutavalt valus.

38. rasedusnädala varahommikul tundsin kõhus teravat valusööstu ning lootevete tulekut. End voodist kiiruga püsti ajades ja vannituppa tormates märkasin põrandat kattumas vereseguse looteveega. Verd oli palju ja tuli üha juurde. Pisaraid vägisi tagasi hoides hõikasin abikaasat, haarasin juba mitu nädalat nukralt nurgas konutava haiglakoti ning sõitsime raske jalaga gaasipedaali tallates haiglasse. Kuna platsenta oli enneaegselt irdunud, siis jooksime ajaga võidu. Ma ei jõudnud isegi muretseda, et võin lapsest ilma jääda. Jõudsin vaid operatsioonilaual oma lapse elu eest paluda ja narkoosi sisse ahmida, et pisikesel parim võimalus ellu oleks jääda. Minu laps jäi ellu! Katariina sündis meie perre 5. septembril kell 5.12, olles 50 cm pikk ja kaaludes 3580 g.

Enne sünnitamist sai mulle perekoolis kolades üsna hästi selgeks, et sünnitus on nagu sport, kus pärast finiseerumist innukalt tulemusi võrreldakse. Tundub, et võidab see, kelle sünnitus oli kõige valusam, pikem ja üleüldse kõige hullem. Minu napilt 12 minutit kestnud valudeta sünnitus ei tõsta mind isegi pjedestaalile. „Küll sul vedas,“ nendivad oma sünnituse ajal arvukaid tunde valude käes vaevelnud tuttavad emad justkui ühest suust. Ei, ei vedanud. Kaugel sellest. Sellist ehmatust ei sooviks läbi elada ükski ema. Rääkimata sellest, millise hingelise armi planeerimata keisrilõige ühele esmasünnitavale noorele naisele kaasa võib tuua. Lapse sünd peaks olema kõige imelisem kogemus naise elus, ent mina olin sisimas kohutavalt õnnetu, sest tundsin, et vedasin oma tütrekest alt, kuna ei suutnud pakkuda talle turvalist ning loomulikku ilmaletulekut. Veelgi enam. Tundsin, et vedasin ka ennast alt, sest loomulik sünnitus oli minu kui naise jaoks oluline ning isegi hädavajalik. Tahtsin ise sünnitada. Ma lausa vajasin seda. Siiani mõtlen, kas oleksin saanud teha midagi teisiti, et seda ehmatust mõlemale osapoolele ära hoida ning vastus on paraku jaatav.

Stress. See pole lihtsalt üks järjekordne tänapäeva moodne tõbi või inimese ettekujutuse vili, vaid tõsine, kogu keha laastav haigus. Olles raseduse lõpusirgel, suri minu vanaisa ning veidi aega hiljem jätsin jumalaga oma äiaga. Pärast viimast matust haaras mind paaniline hirm. Kartsin oma lähedaste pärast. Kartsin kaotada ka oma abikaasa. Hirm minu sees nõrgestas mind korralikult. Olin stressis, suutmata enam korralikult funktsioneerida. Ma ei osanud oma mõtteid kontrollida ega hirmutunnet vaigistada ning olen enam kui kindel, et just see viiski mind lõpuks operatsioonilauale. Kuna olen väga tundlik, eriti veel raseduse ajal, siis siiani kahetsen, et ennast nii raskesse olukorda panin ja mõlemale matusele kohale läksin.        

Kuna mina oma esiklapse sündi ei näinud, teda esimestel minutitel rinnal hoida ei saanud, siis uimasena operatsioonist ärgates toodi minu kõrvale lihtsalt üks pisike beebi. Nii raske oli toime tulla paratamatusega, et minu laps ei sündinud, vaid lihtsalt toodi ilmale. Teadsin, et ta on minu laps, aga ometi ei suutnud ma luua temaga seda esmast sidet, mis pärast sünnitust lapsega tekib. Mul võttis päris pikalt aega, et minus see vajalik emainstinkt tekiks ja seetõttu olin väga haavatav kõigele välisele. Mind häiris kõik. Kuna operatsioonihaav tekitas suuri valusid, siis ei saanud ma teda ise mähkida, süles magama kiigutada ega armastavalt hoida. Pidin vaatama, kuidas abikaasa sai enne mind lapse eest hoolitseda ja tema nutuhooge vaigistada. Minult võeti võimalus oma laps ise ilmale tuua ja niisamuti ei saanud ma tema esimestel elupäevadel temaga sidet luua ega ka kasvatada. Vaatasin kõike lihtsalt pealt.

Jäta kommentaar!

Sinu kommentaar on nähtav pärast selle ülevaatamist!