Oma lugu jagas Hingega looja Katre.
Foto: Erakogu.
Minu elu tähtsaim peatükk emana algas väga tormiliselt. Uskumus, et rasedus ja emadus on maailma kõige ilusam kogemus, sai kõva hoobi, kui sündis minu esiklaps Katariina. Tütreke sündis meie perre suure ehmatusega, platsenta enneaegsest irdumisest tingitud suure verejooksu ning planeerimata keisrilõikega.
Arstivisiitidel oli kõik kenasti korras, laps kasvas kenasti ja kõik näitajad peale lõpuraseda rauavaeguse olid head. Raseduse alguses oli ainuke murettekitav faktor platsenta eesasetsus, mis ähvardas kaasa tuua plaanilise keisri, ent arstid olid optimistlikud ja andsid lootust, et raseduse lõpuks võib platsenta ise vajalikule kõrgusele tõusta ja loomulik sünnitus on siiski võimalik. Nii oligi ja kivi langes südamelt, et saan oma lapse ise ilmale tuua. Ent pärast seda, kui see võimalus ähvardati minult ära võtta, sai loomulikust sünnitusest minu jaoks kinnisidee ning seepärast oli kukkumine ka kõrge ja kohutavalt valus.
38. rasedusnädala varahommikul tundsin kõhus teravat valusööstu ning lootevete tulekut. End voodist kiiruga püsti ajades ja vannituppa tormates märkasin põrandat kattumas vereseguse looteveega. Verd oli palju ja tuli üha juurde. Pisaraid vägisi tagasi hoides hõikasin abikaasat, haarasin juba mitu nädalat nukralt nurgas konutava haiglakoti ning sõitsime raske jalaga gaasipedaali tallates haiglasse. Kuna platsenta oli enneaegselt irdunud, siis jooksime ajaga võidu. Ma ei jõudnud isegi muretseda, et võin lapsest ilma jääda. Jõudsin vaid operatsioonilaual oma lapse elu eest paluda ja narkoosi sisse ahmida, et pisikesel parim võimalus ellu oleks jääda. Minu laps jäi ellu! Katariina sündis meie perre 5. septembril kell 5.12, olles 50 cm pikk ja kaaludes 3580 g.
Enne sünnitamist sai mulle perekoolis kolades üsna hästi selgeks, et sünnitus on nagu sport, kus pärast finišeerumist innukalt tulemusi võrreldakse. Tundub, et võidab see, kelle sünnitus oli kõige valusam, pikem ja üleüldse kõige hullem. Minu napilt 12 minutit kestnud valudeta sünnitus ei tõsta mind isegi pjedestaalile. „Küll sul vedas,“ nendivad oma sünnituse ajal arvukaid tunde valude käes vaevelnud tuttavad emad justkui ühest suust. Ei, ei vedanud. Kaugel sellest. Sellist ehmatust ei sooviks läbi elada ükski ema. Rääkimata sellest, millise hingelise armi planeerimata keisrilõige ühele esmasünnitavale noorele naisele kaasa võib tuua. Lapse sünd peaks olema kõige imelisem kogemus naise elus, ent mina olin sisimas kohutavalt õnnetu, sest tundsin, et vedasin oma tütrekest alt, kuna ei suutnud pakkuda talle turvalist ning loomulikku ilmaletulekut. Veelgi enam. Tundsin, et vedasin ka ennast alt, sest loomulik sünnitus oli minu kui naise jaoks oluline ning isegi hädavajalik. Tahtsin ise sünnitada. Ma lausa vajasin seda. Siiani mõtlen, kas oleksin saanud teha midagi teisiti, et seda ehmatust mõlemale osapoolele ära hoida ning vastus on paraku jaatav.
Stress. See pole lihtsalt üks järjekordne tänapäeva moodne tõbi või inimese ettekujutuse vili, vaid tõsine, kogu keha laastav haigus. Olles raseduse lõpusirgel, suri minu vanaisa ning veidi aega hiljem jätsin jumalaga oma äiaga. Pärast viimast matust haaras mind paaniline hirm. Kartsin oma lähedaste pärast. Kartsin kaotada ka oma abikaasa. Hirm minu sees nõrgestas mind korralikult. Olin stressis, suutmata enam korralikult funktsioneerida. Ma ei osanud oma mõtteid kontrollida ega hirmutunnet vaigistada ning olen enam kui kindel, et just see viiski mind lõpuks operatsioonilauale. Kuna olen väga tundlik, eriti veel raseduse ajal, siis siiani kahetsen, et ennast nii raskesse olukorda panin ja mõlemale matusele kohale läksin.
Kuna mina oma esiklapse sündi ei näinud, teda esimestel minutitel rinnal hoida ei saanud, siis uimasena operatsioonist ärgates toodi minu kõrvale lihtsalt üks pisike beebi. Nii raske oli toime tulla paratamatusega, et minu laps ei sündinud, vaid lihtsalt toodi ilmale. Teadsin, et ta on minu laps, aga ometi ei suutnud ma luua temaga seda esmast sidet, mis pärast sünnitust lapsega tekib. Mul võttis päris pikalt aega, et minus see vajalik emainstinkt tekiks ja seetõttu olin väga haavatav kõigele välisele. Mind häiris kõik. Kuna operatsioonihaav tekitas suuri valusid, siis ei saanud ma teda ise mähkida, süles magama kiigutada ega armastavalt hoida. Pidin vaatama, kuidas abikaasa sai enne mind lapse eest hoolitseda ja tema nutuhooge vaigistada. Minult võeti võimalus oma laps ise ilmale tuua ja niisamuti ei saanud ma tema esimestel elupäevadel temaga sidet luua ega ka kasvatada. Vaatasin kõike lihtsalt pealt.
Tunnistan ausalt, et esiklapse sünnile järgnenud poolaasta oli minu jaoks äärmiselt keeruline. Pärast tütre sündi maadlesin pikki kuid sünnitusjärgse ärevusega. Just nimelt “pikki”, sest sellises olukorras tundub iga kuu justkui aastana. See on hirmus seisund, mis võtab kogu rõõmu ja matab tuhande laastava emotsiooni alla. Tundsin, kuidas üks muremõte ajab teist taga. Mind haaras paaniline hirm, et lapsega võib midagi juhtuda. Minu alateadvuse vallutasid kujutluspildid hirmsate, lausa nutma panevate mõtetega. Olin seisundis, kus ma ei olnud enam oma tunnete peremees. Justkui keegi teine süstiks minusse hirmu ja õudust. Nägin vaimusilmas kõiki jubedaid nägemusi sellest, mis minu pisikesega juhtuda võib. See toitis aga omakorda ärevaid unenägusid, mis panid mind igal ööl otsima paaniliselt teki alla ära lämbunud last. Kogu selles tunnete virrvarris tundsin, kuidas terve mu olemus muutub mulle vastikuks ning tahtsin ussi kombel kestast välja pugeda, ent olin lõksus ega leidnud väljapääsu. Olin oma mõtetega üksi, sest piinlik oli teistele rääkida, mida tegelikult tunnen. Tol hetkel ma isegi ei teadnud, kas nii üldse oligi normaalne tunda. Mitte keegi teine ju ei rääkinud.
Ole kui valmis tahes, ent kohanemine pärast esimese lapse sündi võib olla hirmuäratavalt raske. Ühe hetkega kaob kogu senine vabadus ning terve elu keerleb ühe pisikese abitu inimese ümber. Katariina oli väga oodatud ja värskesse abiellu planeeritud laps, ent isegi raudkindel suhe ja materiaalne kindlustatus ei muuda lapsekasvatust vähem raskeks. Magamatus, kurnatus, ärevus olid peamised esimest poolaastat iseloomustavad sõnad. Raskemaks tegi kogu olukorra veel hinge näriv süütunne. Olin oodanud ja lootnud, et saaksin oma lapse ise ilmale tuua, ent viimaks tuli mu pisike siia maailma üksinda, ilma ema toetava abita.
Katariina oli oma sünniviisi tõttu väga rahutu laps. Ta nuttis vahetpidamata. Isegi süles. Ainus koht, kus nutt vaibus, oli rinnal. Ta sõi, magas ja elas oma esimesed elukuud üksnes rinnal. Minu päevad möödusid kiiktoolis istudes ja magavat imikut rinnal hoides. Ka minu söögikorrad olid kiired valmistoidud ja suhkrust pakatavad vahepalad, mille jalutuskäigult tulles poeletilt kaasa haarasin. Sel perioodil oli pisaraid palju. Nii temal kui ka minul. Lapsega jalutades püüdsin alati otsida kõige ebatasasemaid teepeenraid, et vanker võimalikult palju rapuks ning laps kiiremini uinuks. Mäletan päevi, mil kõndisin vankriga mööda vaikseid kõrvaltänavaid ja lihtsalt nutsin. Minu unelm idüllilisest perelust oli tolleks hetkeks haihtunud. Raske oli. Kui aasta hiljem jalutas üks noor ema oma karjuva vankribeebiga mulle pisrais vastu, siis tahtsin teda nii väga varrukast sikutada ja öelda, et kõik saab korda. Kõik läheb lõpuks kergemaks. Aga sel hetkel on sellised sõnad ühele meeleheites emale üsna mõttetud.
Ma isegi ei kujuta ette, mis minust oleks saanud, kui ma poleks lõpuks tunnistanud, et mul on raske. Minu kuulajaks oli minu abikaasa. Tundsin, et oma mure jagamine oli minu pääsetee sellest süngest august, kuhu kukkunud olin. Meie emotsionaalsele jutuajamisele järgnes sisemine rahu ja selgushetk. Sain aru, et ma ei pea kõigega üksi hakkama saama ning ma polnud ainus, kes selliseid tundeid koges ja eneses kandis. Ka tema tundis üksjagu muret ning ärevus oli ka tema päevade saatjaks. Mitte kunagi ei tasu alahinnata ka isade emotsioone või neid pisendada. Ka nemad on lapsevanemad ja meie igati võrdväärsed partnerid.
Sellest emotsioonide laviinist oli tõsiselt keeruline välja tulla, ent hakkasin otsima oma seisundile põhjust. Miks ma tunnen end niiniivõrd räbalalt? Minu puhul oli vastuseks Katariina ootamatu ja hirmuäratav sünd. Tundsin end tohutult süüdi, kuna ei saanud oma last ise ilmale tuua. Tundsin süüd, et panin oma lapse eluohtlikku olukorda. Siiani tunnen ja see tunne ei kao kunagi kuhugi, ent seda saab drastiliselt vähendada. Kuna olen saanud alati sõnadega hästi läbi ja osanud neid oskuslikult ritta seada, siis võtsin valge lehe ja trükkisin oma emotsioonid paberile. Panin kirja Katariina sünniloo ja ühes sellega kõik oma emotsioonid, mis mind vaevasid. See oli pool võitu. Täistabamuse tõi mulle selle loo jagamine. See tõi oodatud kergenduse. Öeldakse, et jagatud mure on pool muret. Mina tegin oma mure sajaks pisikeseks killuks ja andsin igale lugejale pisikese osa sellest. See tõesti aitas. Sain selle endast välja kirjutatud, nutetud ja teistega jagatud. Ehk kõnetas minu lapse sünnilugu ka kedagi teist või kõnetab see teema selle postituse kaudu kedagi tulevikus. Minu sõnum on vaid üks. Kõik emad on erinevad. Lapsed sünnivad siia ilma isemoodi ja igal emal on oma isiklik lugu ning isiklikud tunded emaduse ja laste kasvatamisega. Mitte kunagi ei tasu ennast või kedagi teist hukka mõista, kui tuntakse emotsioone, mis esmapilgul emaduse juurde ei sobitu. Tunded meie sees on inimlikud, ent selle asemel, et neid eneses kanda, pigem räägi sellest. Oma mehega, emaga, õega, sõbrannaga. Me kõik oleme kogenud laste kasvatamise juures vähemal või rohkemal määral halbu või väga halbu hetki. Need hetked mööduvad, aga tuleb osata vastu pidada, lahendusi otsida ning abikäsi märgata.