Oma lugu jagas Hingega looja Katre.
Foto: Erakogu.
“23. detsembril kirjutati meid värske beebiga haiglast välja, et aasta kõige imelisemal päeval, jõululaupäeval, saaksime terve perega koos kodus olla.“
Sander pidi sündima detsembrikuu kümnendal päeval, ent kuna poiss end oma esimeses kodus niivõrd mugavalt tundis, lasti tal veel kaheksa järgnevat päeva kõhus kasvada. Siis tuli aga kiirustada. Kuna viimasel läbivaatusel oli lootevett juba väga vähe, kirjutati mulle järgmiseks päevaks saateleht sünnituse esilekutsumisele. Nuttes, leht näpus, vajusin koduuksest sisse. JÄLLE. Jälle ei saa ma kogeda loomulikku sünnitust. See valge paberileht minu käes tähendas kindlat minekut sünnitusmajja, kus arstid kunstlikult emakakaela avavad ja organismi emakatööd stimuleerivaid rohtusid täis pumpavad. Nii ma seda ette kujutasin, ent reaalsus oli veelgi hullem. Selleks hetkeks oli ka igasugune lootus, et laps ise öö jooksul ilmale otsustab tulla nullilähedane. Sellise sünnitusviisi juures meeldis mulle ainsana mõte, et teadsin ette, millal laps sünnib. Või vähemasti arvasin teadvat, sest järgmisel päeval, 19. detsembril, ma last käes hoida ei saanud. See juhtus alles 21. detsembril kell 00.21.
Teisipäeva varahommikul sättisin end valmis, võtsin haiglakoti näppu, jätsin abikaasaga hüvasti ning lonkisin kurvameelselt bussipeatusesse. Olin täiesti muserdatud. Oodatud imet öö jooksul ei sündinud ja nüüd ma seal siis seisin. Varahommikuses pimeduses koos veel mõne üksiku hommikuse ärkajaga. Haiglasse jõudes ulatasin nördinult saatelehe. Ikka ei midagi ja poissi ei kusagil. Lootsin vist viimase minutini, et sekund enne sisenemist puhkevad teatraalselt looteveed ja mind viiakse ratastooliga sünnitustuppa, kus poiss rahulikult ja vaikselt ilmale tuleb. Selle ilusa unelma asemel täideti vajalikud paberid ning saadeti mind sünnituseelsesse osakonda. Olin oma palati neljast naisest esimene, kes kohale jõudis ja viimane, kes lahkus. Sain endale ise voodi valida. Sättisin end toa kõige tagumisse nurka ja õigesti tegin, sest sünnitustuppa pääsesin alles järgmise päeva hommikul. Toetasin end voodile ja ei osanud enam midagi teha. Olin inimtühjas ruumis ja peaaegu ka inimtühjal korrusel täiesti üksi. Kui üks meditsiinitöötaja valvelauas välja arvata. Mis edasi? Kas ma peaksin selga panema kaasa võetud vahetusriided või minema haiglast antava öösärgi otsingutele? Kas ma tohin süüa või oleks ehk hea tühja kõhuga sünnitust oodata? Miljon tühist küsimust, aga ei ühtki vastust. Keegi ei rääkinud ja küsida ma ei tihanud. Kuna öösärki kuskilt võtta ei olnud, panin isikliku pidžaama selga, pugesin mõnusasti teki alla, sõin kaasa võetud šokolaadi ning veetsin aega nutimaailmas. Vaikselt tulid ka teised sünnitajad ning ajapikku sai igaüks oma rohutopsiku, ent minu korda ei tulnudki. Arstlikul läbivaatusel paigaldati mulle hoopis balloonkateeter, mille üks ots rippus suisa põlvini. Ääretult ebamugav ja aeglane, ent ravimist kordades leebem ja loomulikum meetod emakakaela avamiseks. Vaikselt tulid ka valud, kerged ja talutavad. Mäletan, et mõtlesin:”Pole ju hullu midagi.” Siis ma veel ei teadnud, mis valudega tuleb ühel sünnitajal tegelikult silmitsi seista, sest Katariinaga ma valusid tunda ei saanudki. Valud läksid aga aina tugevamaks ja tööpäeva lõpuks oli vaikus. Ei mingit valu enam. Kuna teised vaprad sünnitajad jalutasid koridori peal ringi, sest liikumine pidavat protsessi kiirendama, siis hakkasin ka mina koridori ühest otsast teise kõndima, lootes, et valud tulevad tagasi. Mingil määral toimis. Tundsin uuesti ebamääraseid valuhooge, ent regulaarsusest polnud juttugi. Pigem oli selline valetuhudega sarnanev tunne.
Sel hetkel ei teadnud ma midagi. Ma ei teadnud kaua mul veel sünnituseni aega läheb. Kas see juhtub täna või homme. Kas ma peaksin ka ise kuidagi kaasa aitama või lihtsalt käega lööma ja magama minema. Lõpuks saatis valveõde mu lihtsalt voodisse, et ma ennast liigselt ära ei väsitaks. Kuna mul oli olnud hommikul kerge kurguvalu ja pisike nohu, tundsin nüüd, et enesetunne on halb. Otsustasin magama jääda. Südaööks olid kõik naised ükshaaval sünnitama talutatud ja mina jäin üksinda palatisse. Viimane naisterahvas kukkus suisa lootevete puhkedes valust karjudes jalapealt põrandale. See oli hirmus, ent lootsin, ehk dramatiseerib üle. Keerasin teise külje ja jäin magama. Hommikul toodi mulle veel “viimane” hommikusöök ja viidi läbivaatusele. Imekombel oli emakakael avatud viis kohustuslikku sentimeetrit ning sain lõpuks sünnitustuppa, kuhu minu kutse peale jõudis kibekähku ka minu kallis abikaasa.
Alguses valitses sünnitustoas elevus. Nalja sai palju ning suu oli kõrvuni. Arvasime, et nüüd kohe-kohe saamegi oma titakese kätte. Ent siis jõudis kätte aeg, kus ka mulle hakati manustama rohtu, et emaka tööd stimuleerida. Kohe kui süst sai kell üheksa hommikul tehtud, hakkasid hirmsad, viieminutiliste vahedega tuhud. Päeva peale tehti mulle veel päris mitu süsti. Vahepeal stimuleeriti emaka tööd ja siis, kui tuhud läksid liiga tihedaks, rahustati emakas jälle rohtudega maha. Nii see 15 tundi kulges. Vähemasti sain selle aja jooksul käia ka korra elupäästvas soojas vannis, kus aeg jäi järsku seisma. Ma tundsin nii suurt leevendust, et vaatasin tükk aega lihtsalt tardunult kaugusesse. Mees oli kõrval ja rääkis minuga, muusika mängis, aga ma ei pannud tähele vähimatki. Olin oma turvalises maailmas või lihtsalt rohtudest kergelt pilves. Õhtu edenedes sain veel naerugaasi ja epiduraali, ilma milleta oleksin lihtsalt otsa saanud, kuni lõpuks, kell kaksteist öösel teatati, et nüüd on aeg hakata sünnitama. Mu ümber oli väga palju inimesi. Kuna selleks hetkeks olin saanud päris palju rohtu ning pressimise ajaks tehti veel tuimestusega lahklihalõige, siis emakatööd ma ei tundnud. Üldse oli selleks hetkeks raske enam midagi tunda. Ka tuhud hakkasid vaikselt vaibuma. Seda, kuidas emakas lapse ise kõhust välja tõukab, kogesin alles oma kolmanda sünnitusega. Sel hetkel lähtusin üksnes tuhudest ja pressisin siis, kui mingigi valuhoog tuli. Kuna terve selle pea 16-tunnise protsessi ajal ei teadnud ma hetkekski, millal oma last näen, siis viimaseid jõuvarusid kokku võttes pärisin aru. Mulle ennustati tund, ent kahekümne minuti pärast oli beebi sündinud. Pelgalt mõte sellest ühest lisa tunnist oli minu jaoks liig. Võtsin end kokku ja mõne lihtsa pressiga oli 53 cm pikk ja 4750g kaaluv vägilane kohal. Lapse kaalunumbrit nähes tegid ka arstid suured silmad. Kuna minu puhul ootasid arstid kuni neli kilogrammi kaaluvat beebit, siis tuli kõigile üllatuseks nii lapse kui ka platsenta suur kaal. Kurguvalu ja nohuga sünnitama minemine lõppes aga kõrge põletikunäidu tõttu küllaltki pika antibiootikumiraviga. Sain seekord küll ise sünnitada, aga midagi meeldivat ja loomulikku selles kogemuses siiski polnud. Ent Jumalale tänu, see sai lõpuks läbi!