Lakkamatu koolikius – noore inimese kiirtee psühhiaatriakliinikusse

Oma lugu jagab nelja lapse ema Marje.
Foto Canva.

Kui oled andnud kogu oma headuse ja armastuse, et Sinu lapsed kasvaksid heatahtlikeks, sõbralikeks ja teistega arvestavateks inimesteks, siis on piinavalt valus, kui teised seda Sinu lastega ei ole. Julgen arvata, et koolikiusamise algpõhjus ei seisne eripärades, millega üks või teine laps siia maailma sünnib, vaid väga paljude vanemate oskamatuses oma lapsi kasvatada nii, et nad teiste eripärasid aktsepteeriksid. Marjel on rääkida tohutult palju südamevalu põhjustanud lugu, mis julgustab märkama last, kes mitte ainult ei ole hädas, vaid on nii sügavas pimeduses, et hingevalust pääsemiseks on valmis ennast füüsiliselt vigastama. Ja kõik ainult seepärast, et kool ei oska või ei taha aidata. Seda teksti kirjutades tekib õigustatult küsimus, kas kool on üldse valmis aktsepteerima last, kes ei ole teiste moodi ja kellega võib olla raskem. Tihti on lihtsam lükata kõrvale meist nõrgemad ja ehk ka abitumad ning minna edasi nendega, kelle peale ei kulu nii palju aega ega ka ressurssi. Aga sellises maailmas on ühteaegu nii raske elada kui ka hingata.

Minu kaksikud tüdrukud sündisid 32. rasedusnädalal ehk meditsiinilises mõttes mõõdukalt enneaegsetena. Lasteaeda ja kooli minnes oli neil arengus küll veidi mahajäämust, aga mitte midagi hullu. Nad käisid Tallinna Järveotsa Gümnaasiumis eelkoolis ja panin nad sinna ka esimesse klassi. Esimene aasta möödus suuremalt jaolt kenasti, ent teises klassis said alguse meie mured. See oli aga tõesõna alles jäämäe tipp probleemidele ja raskustele, mis meid tegelikult ees ootasid ja millega siiani aeg-ajalt silmitsi seisame. Tüdrukuid kiusati, ent selle asemel, et probleemiga tegeleda, saadeti meid jalust. Arenguvestlusel edastas klassijuhataja ühepoolse ehmatava otsuse, et tüdrukud peaksid minema õppenõustamiskeskusesse, kust nad suunatakse juba edasi Ristiku põhikooli. Viimases käivad aga tõsiste õpiraskustega lapsed. Järveotsa Gümnaasiumi polnud me järgmisesse klassi enam oodatud. Olin õigustatult vihane ja seisin Ristiku koolile absoluutselt vastu.

Kuna õppeaasta hakkas lõppema, pidin leidma oma laste jaoks kiiresti lahenduse. Sain tutvuste kaudu aja nii eripedagoogile, kliinilisele psühholoogile kui ka psühhiaatrile. Psühholoogi juures tuli ilmsiks, et neid kiusatakse ka klassijuhataja poolt. Teised eksperdid nägid veidi mahajäämust, aga muidu paistis tüdrukutega kõik hästi. Psühholoog andis soovituse panna nad väiksemasse kooli. Nii ka toimisime ja muutsime oma elu täielikult, usus, et kõik saab korda.

Kuna abikaasal oli teine töö Põlvamaal, siis kolisimegi sinna. Ülemus pakkus mulle tööd kaasa, et kaugtööna kodunt teha. Kahjuks ei aidanud aga ka kolimine, sest tüdrukuid kiusati endiselt. Kasvatasin nad headeks, sõbralikeks ja teistega arvestatavateks inimesteks. Neis oli nii palju headust ja empaatiat. Lihtsalt mõistetamatu, kuidas neile jätkuvalt nii tehti. Lakkamatu koolikius viis tüdrukud depressiooni ja hingevalu vältimiseks hakkasid nad ennast lõikuma, sest nagu nad ise ütlesid, see aitas hetkeks. Tüdrukud olid valmis selle ühe hetke nimel, mis päästis nad otsekui tunnete põrgust, tegema endale füüsiliselt haiget. Ühe noore inimese elu ei tohiks iial olla nii ületamatult raske.

Sellisel hetkel teeb iga ema endast kõik oleneva, et ta lapsed saaksid abi. Võtsin ühendust Rajaleidjaga Põlvas, kus tehti tüdrukutele uuringud, mille tulemusel pandi neile autismispektri häire diagnoos. Seepärast keegi ei mõistagi neid! Lühidalt öeldes iseloomustab autismispektriga inimesi eelkõige suhtlemisraskused ja omapärane suhtlemisviis. Kuna lõikumine läks ühel kaksikutest järjest hullemaks, jõudis ta Tartu psühhiaatriahaiglasse. Sealt kirjutati mõlemale tüdrukule välja ka antidepressandid ja mõlemad võeti psühhiaatri vastuvõtule.

“Jah, nad võivad olla teistsugused, aga kuhu jääb inimlikkus!”

Pärast haiglaravi jätkasid kaksikud oma kooliteed Aruküla Waldorfi koolis. Koolikius aga käis neil kannul, see ei lõppenud. Nad olid nagu võõrkehad. Kuna nad oskasid väga hästi inglise keelt, siis üks hetk hakkasidki nad omavahel rääkima inglise keeles. See oli nende supervõime ennast teiste eest kaitsta. Proovisin kiusaja emaga rääkida, ent tulutult. Mind ei usutud. Kui kiusamine jätkus, siis palusin kooli juhatajal teha ühine ümarlaud meie, kiusaja ning tema ema ja juhtkonna vahel. Juhataja kutsus aga mind vastuvõtule ning teatas, et kaksikud ei sobi sinna kooli. Milline ehmatus, olin täiesti nõutu. Ja taaskord ei mingit abi. Meid lükati nagu tolmu salamisi vaiba alla, et kiusamisega mitte tegeleda. Olime ühiskonnale nähtamatud. Ja kui ei nähta probleemi, ei teki ka lahendust.

Samal ajal sattus ka eelnevalt haiglaravil olnud tüdruk taaskord kinnisesse asutusse, Seewaldi haiglasse, kuna lõikumine sai ühes kiusamisega taaskord alguse. Ent tol ööl sain hirmuäratavaima kõne, mille üks ema kunagi saada võib. Kõne tuli lastehaiglast ja öeldi, et mu laps läks enese kõri kallale! Tahtsin koheselt sinna minna, ent paluti mitte, sest operatsiooniga läheb veel aega. Palusin südamest, et nad ei saadaks teda tagasi psühhiaatriakliinikusse ja kinnitasin, et tulen ise tema juurde esimese asjana hommikul. Kella viie ajal aga helistati ja teatati, et ta viidi ikkagi tagasi. Hommikul kell kaheksa olin Seewaldis. Mu tüdruk oli suletud osakonnas ja keegi sinna ligi ei pääsenud.

Hetkel, kui nägin kedagi uksest tulemas, sain oma tüdruku lahtise ukse vahelt kätte. Tol ööl oli neil olnud nii-öelda lõikamise “pidu”. Seal oli neid, kellele meeldis vaadata, kui ka neid, kellele meeldis lõigata või teisi lõigata. Juba kõlab õudselt. Mu tüdruk lõikas endale ise kõripiirkonda haava, ent sai õnneks koheselt aru, et midagi läks valesti ning läks ise õe juurde abi paluma. Olin ahastuses. Kuidas saab selline asi toimuda kohas, kuhu usaldasin oma tütre. Kui asutuse juhatajalt aru pärisin, siis tuli välja, et lõiketerad suudetakse laste endi poolt ikka kuidagi ära peita. Lisaks on neil ka vähe töötajaid. Kuna läksin juhataja kabinetis endast päris välja, siis saatis ta mind selle mõistetamatu teadmisega kabinetist välja.

Ma nii tahaks karjuda kõigile vanematele, kelle lapsed on sattunud Seewaldisse, et teie laps pole ohutus kohas. Kuidas on võimalik, et laste pühhiaatriahaigla osakonnas on öösel tööl üks õde, kes istub oma niinimetatud kabinetis ja vaatab televiisorit? Neil pole osakonnas videovalvet, mitte kusagil. Lapsed teevad, mis tahavad. Nagu ilmnes, siis lõikumise materjal on väga hästi ära peidetud. Kas seal haiglas ei peaks töötama professionaalid? Miks muidu oma lapsi sinna saadame. Me ju soovime, et nendega midagi ei juhtuks, kuniks nad saavad abi. Aga just seal juhtus see kõige hullem, mis juhtuda võib. Selline vigastus oleks võinud lõppeda saatuslikult.

Tänaseks on see aastate tagune etapp meie elus läbi, ent kõnnime endiselt noateral. Mitte kunagi ei tea, millal lõikumine tagasi võib tulla, sest piisab ainult ühest sütitavast olukorrast ja oleme tagasi alguspunktis. Hirm jääb, aga tüdrukud on tohutult vaprad. Nad lõpetasid eelmisel aastal Aruküla põhikooli ning täna õpib üks neist automaalriks Lasnamäe Mehhanikakoolis ja teine disaineriks/stilistiks Kuressaare Ametikoolis. Mõlema kunstimeel on meeletu. Neile on kogu aeg meeldinud joonistada. Kunst on ka teadupärast üks tõhusaimaid teraapiavorme oma emotsioonide lahustamiseks ja nendest vabanemiseks. Just nagu kirjutaminegi ning olen südamest tänulik, et olen lõpuks saanud enese loo endast välja kirjutada.

Tüdrukute kogemust kahjuks maha ei raputa – see on sügavale juurdunud arm, mis tuletab ennast aeg-ajalt jälle meelde. Sellest ei vabane, aga toe ja armastuse najal on nad võimelised sellega elama. See on meie elu osa ja olgugi, et valus ja mõru, saab see olla mõttekohaks lapsevanematele ja koolidele. Õpetaja amet on raske, aga seda peab tegema ainult südame kutsumust järgides, sest hädas olevat last ei tohiks lükata klassiruumi ukse taha, kui koolikell on helisenud ja tunnid lõppenud. Samamoodi märka oma last, kingi talle aega ja proovi teda mõista. Last ei tohiks jätta oma elu üksi elama, sest ka tema võib olla oma elu mingis etapis nii kiusaja kui ka kiusatav. Proovi mõista, kui keegi tuleb väitega, et Sinu laps kiusab. Emalõvi ei peaks olema ainuüksi tingimusteta kaitsja, vaid ka mõistja ja arusaaja.